Narva-Jõesuu pole alati olnud kuurortlinn — kuni 18. sajandini oli siinne asum tegev kalurikülana. Hungerburgi nimega on seotud legend saksa kaupmeestest, kes merehädalistena randa sattusid ja sealt toitu leidmata ristisid jõe suudmest läände jääva küla Näljalinnaks ja jõe teisele kaldale jääva küla Kehvlinnaks (Magerburg'iks). 1732. aastast pärit kaardil on asulate kõrval kujutatud ka nende vappe. Hungerburgi vapp kujutas pajuvitstest punutud korvi, milles on ristatud sääreluud nagu tavaliselt joonistatakse mereröövlite lippudel.

1873. aastal sai Narva linn omavalitsuse ning linnapeaks A.Th. Hahn. Ta tegi sama aasta sügisel ettepaneku Narva-Jõesuust, mis tollal kuulus Narva linna alla, heakorrastatud kuurordi väljaehitamiseks. Alustati linnatänavate rajamisega, hakati korraldama veevärki ja tänavavalgustust, loodi laua- ja värvivabrik ning ehitati hulk üürisuvilaid. Need üüriti suveks välja nii, et sees oli kõik vajalik olemas. Lisaks ostsid jõukad inimesed endale ise krunte ning ehitasid sinna isiklikke suvilaid. Samuti rajati hulk pansionaate. Kujunes ainulaadne ja nüüdseks peaaegu täielikult hävinud puitpitsvillade arhitektuur. Tolleaegse Vene tsaaririigi pealinna Peterburi jõukamaid inimesi meelitas puhkama pikk peene liivaga rand ning mugav rongitransport Peterburi-Narva-Tallinn liinil.

1882. aastal avati esimene kuursaal, projekteerijaks oli Hahn ise, samal ajal rajati ka pargid. Ametlikult suvituskohaks nimetas Riiginõukogu Narva-Jõesuu 1894. aastal. Jõudsalt kasvas nii kohalike elanike kui ka igasuviste puhkajate arv. 19. sajandi lõpuks oli kohalikke elanikke üle 2000, neist 2/3 olid eestlased, ülejäänud olid venelased, isurid ja soomlased. Kohalik keeledialekt oli segu kõigist neljast keelest. 1914. aastal suvitas kuurordis 10 000 puhkajat.

Suvitajatele pakuti peale puhkuse ja ujumisvõimaluse ka erinevaid kultuurseid meelelahutusi. Parkides mängisid orkestrid, etendati näidendeid, korraldati tantsuõhtuid, karnevale ja ilutulestikke. Osa etendusi ja kontserte kutsuti kohale Peterburist. Spordist olid võimalused tenniseks, jalgratta- ja jahisõiduks. Tervist aitasid parandada mudaravi ning erinevad protseduurid ravilates.

Narva-Jõesuu kui kuurordi teine tõus oli 1930-ndate lõpus, kui suvitajaid oli jälle ligi 10 000. Nende seas oli palju Eesti kultuuriinimesi. Puhkajate seas oli ka sadu välismaalasi, eriti skandinaavlasi.

Rekordiliselt palju oli puhkajaid Narva-Jõesuus Nõukogude-perioodi lõpus, 1980-ndate teisel poolel. 1986. aastal näiteks oli 37 000 suvitajat, kellest üle poole peatusid sanatooriumites, pioneerilaagrites, ravi-ja puhkeasutustes.

Kasutatud materjal ja rohkem lugemist Narva-Jõesuu kodulehelt