"Baskin ehk Nalja põhivormid” on kui hoop estraadihuumori süvahoovustesse ja paljastab halastamatult žanri ebainimlikkuse.
Kunagi tegi Ivar Põllu ansambli Genialistid, mille loomingut eksperdid iseloomustasid kui popmuusikaõpikut, milles leiavad kõik stiilid ja suunad adekvaatset käsitlemist. Nüüd on valminud Põllu komöödiaõpik, mis on mahult küll õhem, aga sisult sama elegantne ja lööv. Kuna laval on ainult kaks tegelast ja napilt rekvisiite, kuulub õpik pigem stand-up’i kui sitcom’i pedagoogika koolkonda. Pärast Martin Alguse „Kaheksajalga” Ugalas on tegu teise tähelepanuväärse Eesti teatri juhtumiga, kus tegijad esitavad julgelt ja ausalt kodumaist klassikalist komöödiat. See tähendab püstijalakomöödiat, traagika ja absurdi sissetoomist, aga ka muid võimalikke mikse, mis pärast Toomas Kalli taandumist meie teatripildis koomilise pooluse arengut üsna palju desorieneteerisid.
Eriti hästi on Põllu tabanud püünekoomikute ajastust sõltumatut naeru väljapigistamise strateegiat. Seetõttu on sisse toodud hoopis hilisema aja tegelane: Dan Põldroos, kes ei küündinud Baskini nahaalsuse ja ettevõtlikkuse tippudeni, kuid ei jäänud käsitööoskustes ja publikuga manipuleerimises parimatele alla. Muidugi, tüki tuum on ajastukeskne, nõukaaegne. „Nalja põhivormid” toob jõuliselt esile, et rahvas vajab head nalja igal ajal ja – jumal paraku – halba nalja rohkemgi.
Laval on paralleelreaalsused.
Näidend lahkab komöödia toimimismehhanisme, aga säilitab sealjuures komöödiale omase sundimatu ja lustaka atmosfääri. Justkui kirurg, kes teeb südameoperatsiooni ja vaatab samal ajal „Kättemaksukontorit”. Laval on paralleelreaalsused, Baskini ja tema kaasaegsete maailm ning „siin ja praegu” maailm. Võrdselt naljakad, paeluvad ja südamlikud. Vaataja naerab ühevõrra nii mineviku kui ka oleviku üle.
Eriti hästi on Põllu tabanud püünekoomikute ajastust sõltumatut naeru väljapigistamise strateegiat.
Mõlemad osatäitjad ammendavad komöödia põhivormide olemuse sama põhjalikult ja meeldejäävalt nagu kunagi Mõmmi ja Karu-Kati esimese kirjaoskuse algtõed. Katrin Pärna lavasarm ja huumorimeel on teda alati saatnud, seega oli tema puhul üllatus mõnevõrra väiksem. Eriti kuna näidendi keskmes on ju tema isa. Janek Joost oli suurem üllatus. Eriti parodeerimisvõime poolest. Varem tundus tema näitlejaloomus liiga intelligentne ja tasakaalukas, et nii mängulise ja tingliku ettevõtmisega sujuvalt kaasa minna. Aga läks küll. See iseloomustus ei tähenda sugugi, et pean Pärna rumalaks ja ebastabiilseks. Vastupidi, meie kultuuriruumis kehtestatud jäigad soorollid näevad ette, et mehe naljade peale tuleb tunduvalt rohkem ja kõvemini naerda kui naise omade peale. Naine peab selleks palju rohkem vaeva nägema ja vaimset ressurssi kulutama. Teisisõnu: meeskoomik mõjub triviaalselt, naiskoomik põrutavalt. Ometi oli Joosti valimine seekord lavastaja jaoks suurem julgustükk kui Pärna valimine.
„Kunstisaalis”, kus heeringas Veenuse õlale satub, oli Eino Baskini üks sobimatumaid Raikini-adapteeringuid. Raikin lähtus ju Leningradi Ermitaaži kogudest, Eesti kunstimuuseum asus sel ajal Kadrioru lossis masendavatelt viletsates tingimustes. Aga paralleeli võib siiski tõmmata. Just selle Tartu Uues Teatris nähtud komöödiažanri lahkamise tõttu, mis ei positsioneeri ju konkreetse kala ja jumalanna visuaalset vahekorda, vaid üldistab nalja põhivorme. Pole ju tähtis, kas Sepp istub Avandi õlal või vastupidi – peaasi, et nalja saaks.
Eino Baskin oli Eesti teatri konnasilm esimestest estraadikavadest peale. Neid tegi ta koos Jüri Järvetiga, tekstid olid laenatud või varastatud Vene naljameestelt, eeskätt Arkadi Raikinilt. Originaalautorite nimesid laval ega kavas ei nimetatud, mis pälvis otsekohe kriitikute hukkamõistva suhtumise. Ka Baskini esimesed filmirollid – „Tagahoovis” ja „Juhuslik kohtumine” – olid teravalt negatiivsed. Eriti viimane, kus ta haltuuramentaliteediga konferansjeena publiku ja kolleegide halastamatu pilke alla satub. „Nalja põhivorme” seob selle rolliga tuntav aegadeülene side.
Baskin oli pigem insener kui demiurg, pigem käsitööline kui kunstnik, pigem ala- kui ülehinnatud, pigem must kui valge või isegi triibuline. Ta oli omadele võõras ja võõrastele veel võõram. Nüüd lõpuks on vaevatasu käes. Koomik, kelle üle ka pärast surma – ja nii vähe pärast surma – sedavõrd ohjeldamatult naerdakse, pidi olema suur koomik.