Valmer Valme: <br /><strong>Ülo Vihma: äravaevatus, kurtmine ja süngus on postsovetliku kultuuri eripärad</strong>

kultuur.err.ee, 23.10.2014


26. ja 27. oktoobril tuleb Vabale Lavale taas Ivar Põllu lavastatud "Mikiveri tagi", kus mängivad Mikk Mikiveri omaaegsed õpilased, hiljem aga lavalt taandunud Peeter Sauter ja Ülo Vihma. Küsisin eile Peeter Sauterilt, et mis tunne on ja täpselt sama küsimus ka Ülo Vihmale. Küsimusi on teisigi. Loe võrdluseks Sauteri vastuseid lisatud lugudest.


Kust see "Mikiveri tagi" tuli, kuidas ta arenes näidendiks, lavastuseks, etenduseks?

Nagu Peeter ka oma intervjuus ütles, see tagi on riideesemena kõrvutatav mantliga, mis omakorda on üldtuntud kui pärandi metafoor. Mina leidsin, et selle metafoori alla mahub tinglikult ja lavakooli kontekstis ka meie kursus, aga keegi ei olnud valmis ennast Mikiveri pärandiks pidama. Ega minagi, see on vaid servapidi tore mõttemäng, lihtne seos, mille sisu tuleb igaühel luua. Minu mõte oli, et me suudamegi koos seda sisu ja tähendust luua. Uut tähendust, tänases päevas, olles ise vanemad kui Mikiveri meid õpetades. Ja teades, et meil on elus olnud ka palju teisid õpetajaid peale Mikk Mikiveri.

Üks isiklik moment Mikiveriga seoses on mul veel, mida võib tõlgendada nii, et Mikk kutsus mind oma mantli hõlma alla. Nimelt kutsus Mikk mind 1992. aastal New Yorgi ESTO päevade jaoks kodu-Eesti päeva lavastamisel enda assistendiks. Ma isegi ei tea, miks just mind, me ei olnud peale kooli suhelnud. Sellest päevast ei saanud paraku organisatoorsetel põhjustel asja, nii et ma ei pääsenud ka tema hõlma alla.

Aga nüüd projekti ideed arendades tekkis mul veel üks riuklik mõte – et teeme sellest tagist tõepoolest „mantli“, mida kellelegi pärandada. Nagu Liina Reimani sõrmus ja Lisl Lindau kõrvarõngad. Paraku ei olnud meil enam piisavalt aega, et see mõte põhjalikult oma kursuslastega läbi arutada. Ja Ivar lähtus juba oma ettekujutusest, nii et see jäi praegu kõrvale. Kuid mine tea...

Kriitikud kiidavad, oma silm ütleb, et veenev esitus, ometi on tegemist küll professionaalsete, aga erus olevate näitlejatega. Kas see asi on veres või tuli palju trenni teha? Või on see just eelis, et pole ammu laval olnud, siis oled seal kuidagi värskelt ja täiega?

Mina sain olla ka professionaalne näitleja teatris, kaks aastat Ugalas ja hiljem Nukuteateris. Ja tegin teleseriaale ka, aga see oli ikkagi ligi 25 aastat tagasi. Samas minu töö koolitajana on olla inimeste ees ja mõnikord on neid ka terve saalitäis. Nii et lavanärv on kestvalt olemas. Aga teatrilaval on olemine teine, dünaamilisem, kõiki meeli haaravalt intensiivsem, nii et see on eriline väljakutse. Ja ma olen sellega nõus, et meil peaks olema mingi värskus võrreldes nendega, kes pidevalt teatris on. Kas see ka kunstiliselt mõjus on, on teine asi, see on vaataja otsustada.

Miks te näitleja ei ole, Ülo? Või nüüd ikkagi jälle olete? Kuidas selle identiteediga üldse on, on see tähtis? Tänapäeval on ju kõik nii renessansi-inimesed, kõik on iga asja peale andekad või vähemalt teevad kõike?

Peetri standardid paistava olevat väga kõrged, kui ta arvab, et meil peaaegu ei olegi näitlejaid ja kirjanikke. Ma kipun olema ka kriitiline ega häbene näiteks etenduselt lahkuda, kui ei meeldi, aga olen endale teadvustanud, et selle kõrgendatud kriitilise meele taga on osalt see, et meil on nüüd peaaegu iga päev võimalus võrrelda omamaiseid kunstitegijad maailma tippudega.

Arvan, et meie väikese kultuuri üks eripära ongi inimeste mitmel rindel tegutsemine. Kui suures kultuuris näitleja kirjutab või maalib või teeb muud kunsti, siis see on eelkõige hobi ja jääb tema isiklikuks asjaks, sageli isegi kiivalt enda teada. Meil aga on kultuurikiht õhuke, tegijaid vähe, nii et peaaegu kõik, kes midagi kunsti vallas teevad, satuvad servapidi parnassile. Ma ei näe selles iseenesest midagi halba.

Teen siiski möönduse, et ka renessansiinimesed ei teinud kõike, enamasti on tegemist kahe, maksimaalselt kolme tegevussuuna põimumisega. Ja seda mitte ainult kunsti vallas. Näiteks lugesin Maalehest ühest eesti neiust, kes on tipptasemel traktorist-kündja ja samas väga hea ratsutaja. Või võtame Kõivu, ta oli meie kultuuriruumis silmapaistev teadlane ja filosoof ja kirjanik. Ma ei usu, et oleks võimalik üldse kuidagi universaalse skaala järgi hinnata, milline neist rohkem või vähem, aga keskmisest üle tundus olevat kõigis kolmes.

No mõnele ongi antud rohkem kui mõnele teisele.

Mis näitlemisse puutub, siis see on minu meelest üsna universaalne kunst, kõik inimesed mingil moel näitlevad siin elus – jäljendavad, teesklevad, mängivad, liialdavad, püüavad tähelepanu, soovivad teisi mõjutada. Selle mõtte on suurepäraselt sõnastanud Shakespeare näidendis „Nagu teile meeldib“ - eks ole ka tähendusrikas pealkiri – kogu maailm on lava ja kõik inimesed, mehed ja naised, lihtsalt näitlejad: neil on oma minekud ja tulekud ja üks inimene mängib mitut rolli...

Miks Eesti inimesed nii mitmel rindel rabelevad, teie ise näiteks? Muidu ütleks raha või edevus, aga ma ei arva, et see tükk kummagi neist pärast tehtud on.

Osaliselt vastasin sellele juba enne, et miks see mitmel rindel tegutsemine Eestis silma paistab. Aga lääne kultuuriruumis on rabelemine, rööprassimine ja ületöötamine üsna üldiselt levinud. Kui öelda, et rabelevad, siis vist tõesti eksistentsiaalsest hirmust, oskamatusest vaikuses olla, ennast tühjana ja tühisena tunnetada.

No ja edevus ja auahnus kuuluvad ka meie elu juurde. Ma ei usu, et me kumbki sellest puhtad oleksime Peetriga, oleme ikkagi oma kultuuri subjektid ja ka loojad. Ja kui teatrikooli mineja seda endas eitab, siis ta valetab. Aga mind rõõmustab ka mäng kui selline, seda rohkem, mida enam kurtmist ma kuulen ja mida süngemaid nägusid näen enda ümber. Seda vaevatust pean eesti või laiemalt postsovetliku kultuuri eripäraks. Abikaasa tuli just Prantsusmaalt ja esimene kohalik Riia lennujaamas, kellega ta suhtles, oli infotöötaja, kelle nägu oli selline, et ta tahtis küsida, mis viga. Samas infot jagas ta korrektselt.

Sestap võin enda kohta öelda, et mängulust on esiplaanil, huvi vaataja reaktsioonide ja tõlgenduste vastu selle järel, siis tuleb edevus ja kõige lõpus raha.

Tükk räägib teist endist, Peeter ja Ülo, ja teistest tollal te ümber, Mikiverist ka muidugi. Ja siis on see "mina", kes on laval, ta võib jonnima hakata, kas tekkis selliseid sisemisi konflikte ka? Mis ju peaksid rolle edasi viima.

Mulle meeldib selline teater, selline mäng, kus ei saa alati aru, kas laval on „mina“ või „roll“ ja kuidas nad suhestuvad. Kui ma oma elus ja teatritegemises ummikusse olin jooksnud, lugesin Brechti ja sain temast nii aru, et see ümberlülitus oligi tema ideaal, et on erutav vaadata, kuidas näitleja laval oma rolli kõrvalt vaatab ja siis jälle sinna sisse hüppab, sest mõlemat korraga ei saa teha. See kohatine kõrvaltvaatamine ongi brechtilik võõritus näitlejatehniliselt. Kirjaniku ja lavastajana rõhutas ta seda veel kommentaaride ja siltide ja muu sellisega, et vaatajal säiliks vaatluseks vajalik distants. Aga näitlemises on see nii peen kunst, et tema trupist valdas seda hästi ainult tema naine Helene Weigel.

Meie tükk pakub sellist võimalust juba iseenesest, tekstina, ja selle on Ivar hästi kirja pannud. Loomulikult käib kellegi teise kirjutatud teksti omaksvõtt läbi sisekonfliktide, seda enam, kui tegelane ja lugu on selgelt näitleja enda nime ja elulooga seotud. Ma loodan, et see konfliktsus on jäänud meile alles ka mängides, see hoiab etenduse elavana. Vaataja, kes vähegi teab midagi taustast, saab mõistatada, mis on väljamõeldis ja mis on päris.

Üks suurepärane asi on veel see, et Ivar lavastajana respekteeris meid Peetriga täielikult kui alusmaterjali ja näitlejaid. See tähendab, et tükis on ka meie mõtteid ja improvisatsiooni ja ma tahaks teada, kes suudab valmis tekstil ja meie tekstil vahet teha? Selle suurepäraseks näiteks on Janar Ala artikkel Postimehes, kus ta peab kogu teksti Sauteri omaks .

Kuidas säilitada kõrvalpilk endale?

Lihtne vastus kõlaks, et seda polegi võimalik säilitada, sest see pole püsiv. Ehk et kõrvalpilk endale on ikkagi vaid hetkeline ja seegi enda tunnetusega piiratud. Kõrvalpilgu, peegelduse oma minale ja käitumisele saame teistelt. See on inimsuhtlemise võlu ja valu. Ja mängu ilu. Ilma tagasisideta poleks meil võimalik ennast tundma õppida ja enda käitumist muuta ja üksi mängida on ka igav.

Suhtlustreeningutel, tunnetustreeningutel ja teraapias saab kõrvalpilgu tekitamist harjutada, üksinda suudavad seda vähesed ja neil peab olema selleks arenenud enesekriitikavõime. Aga see jääb ikkagi vaid analüütilis-loogiliseks mõtlemiseks, mitte elavaks tunnetuseks. Tartu Ülikooli professor Margit Sutrop ütles hiljuti ühel arutelul, et te ei kujuta ette, kui väike on keskmise eestlase enesereflektsioonivõime. Oma töös kogen sageli sama. Aga see on siiski arendatav.

Mida Mikiver ütleks selle tüki peale?

Enne sellele küsimusele vastamist teen pausi ja ütlen, et see vastus on puhas fantaasia. No nii igaks juhuks, mine muidu tea, kes kuidas vastust võtab. Ma pole mingi vaimudega suhtleja.

Mul on oma kooliaegsetes märkmetes kirjas Miku mõte, et olge ettevaatlikud oma arvamuse avaldamisega. Eks selle taga võis olla ka ajastutunnetus, ikkagi totalitaarne riik, aga ta selgitas seda ka inimlikus plaanis järgmiselt: Me ei tohi eitada üht või teist asja lihtsalt sellepärast, et see meile ei meeldi. Elu tuleb vaadata lahtiste silmega ja omapoolset kriitikat mitte alati ja kohe välja karjuda. Tagasihoidlikkus pole lihtsalt voorus vaid üks suuremaid voorusi.

No ma miskipärast arvan, et tal oleks huvitav seda tükki vaadata, sest see on osalt meie tagasiside talle kui meie õpetajale. Ja ilmselt on tema tunded ambivalentsed, sest me oleme tema suhtes nii hästi kriitilised kui lugupidavad.

Koolis ütles ta meile, et tuleb tunnetada iseennast ajas ning teada oma kohta ja taset

No mis ta siis tüki peale ütleks?

Näiteks võiks ta öelda: ah siis niimoodi...

Mida on näitlejaks õppimine teile andnud, kui me räägime nüüd eluteatrist. Oskus minna mingisse rolli on ju vahel huvitav ja vajalik, või?

Lavakas oli tollal ilmselt ainus kool, kus sai olla ja rääkida nagu tundsid ja mõtlesid, pean muidugi silmas erialatunde. Sest tunded ja mõtted olidki meie töömaterjal. Ilmselt olid selliseks kooliks ka muusika- ja kunstikoolid.

Ma arvan, et näitlejaks pigem saadakse või kasvatakse, nagu kasvavad kõik inimesed heas mõttes järjest paremateks näitlejateks oma elus. Teatrikool võib selles osas anda kiirenduse. Tänapäeval võib rollitunnetust ja -vahetust hästi õppida ka teraapias ja suhtlustreeningutel. Oskus ennast ja suhtluspartnerit tunnetada, suhet kujundada ehk roll võtta ja suhtlusprotsessi juhtida on universaalsed oskused, teine kirjaoskus.

Mida lõpetuseks?

Elu läheb edasi ja meie elame edasi. Võibolla teeme veel teatrit, võibolla ei tee. Võibolla teeme midagi muud koos. Kes teab. Praegu mingit plaani järgmiseks teatritegemiseks pole. Kui tuleb, anname kindlasti teada, sest ilma naisteta-meesteta-tagasisideta on kurb maailm...

Mul on olnud suur rõõm teha seda tükki koos Peetri ja Ivariga. Tänan neid südamest.