Tuuli Põhjakas/Arvustus. Ei ole ühtki vaba(n)dust end viimasesse ritta peita?*

Tuuli Põhjakas, Postimees, 24.02.2023

Tartu Uue Teatri ja Vanemuise teatri koostööprojektina valminud «Vaba(n)dus» püüab mõtestada vabanduse olemust, ent seda mitte neutraalsest lähtepunktist, vaid sätestades erinevusi erinevate vabaduste vahel ning seda üsna erapoolikul moel.

Vabariigi aastapäeval on vabadusest, selle haprusest ja püsivusest rääkimine ühtaegu nii kohane kui ka kohatu. On see samaaegselt nii parim hetk kui ka halvim hetk, et meelde tuletada, et kui väga me ka seda ei sooviks, ei pruugi olla vabadus ei püsiv ega jääv, vaid vastupidi, üsna õrn ning nõuab nii hoidmist kui ka kaitsmist.

Vabadus ei ole kunagi resoluutne, vääramatu. See ei ole minu poolt poliitiline, religioosne või radikaalne avaldus. Ei ole see ka otsitud võimalus vaielda, targutada või kutsuda üles (filosoofilisele) diskussioonile. See on suuresti tõsiasja nentimine.

Ent vabadus on ka individuaalne, sõltub igaühest endast. On igaühe vabadus täpselt nii piiratud või piiramatu, kui igaüks oma piirid seada soovib. Vabadus võib laieneda, vabadus võib aheneda, ent vabadus on enamasti sõltuvussuhtes tahteavaldusega. Keegi ei peaks oma piiride seadmise eest vabandama.

Ühtlasi tähendab see, et keegi teine ei saa otsustada, milline on vabadus kellegi jaoks. Sümboolselt võib muidugi mõtestada erinevate vabaduste ning piiratuse üle, ent kuidas keegi vabadust enese jaoks mõtestab, pole siiski kellegi asi öelda. Ometigi just seda «Vaba(n)dus» teeb: püüab luua distantsi õige ja vale vabaduse vahele.

Visuaalselt oli «Vaba(n)dus» kahtlemata põnev, äärmiselt füüsiline ja oma kujundites kõnekas ning läbimõeldud. Hoolimata ruumi piiratusele oli siiski üsna vabastav näha ruumi täielikku enda kasuks ära kasutamist moel, mis ei muutunud kordagi igavaks, nii et vaataja pilk oli pea andunult lavale naelutatud.

Kuidas keegi vabadust enese jaoks mõtestab, pole kellegi teise asi öelda. Ometigi just seda «Vaba(n)dus» teeb: püüab luua distantsi õige ja vale vabaduse vahele.

Kõige kõnekam oli seejuures viis, kuidas näitlejad teatrivaatlejate nägemisulatust piirasid ning seeläbi vaatajate vahele kiilu lõid. See sümboolne vabaduste piiramine ja vaatajate eristamine nende positsiooni, saali astudes langetatud valikute, aga miks mitte ka füüsilise võimekuse järgi eristamine oli märgatavalt arukamalt lahendatud, kui verbaalsed etteheited, mida vaatajale hiljem tehti.

Kuna etenduse lõppfaasis sätestati, et laval ja saalis toimunu kohta ei saa ega tohi üleliia detaile jagada, siis nii on.

Mis on vabadus?

Puhtalt «Vaba(n)dusest» lähtudes on õige vabadus piiritus, sirutumine taevalaotuste poole, vabad käed ja vaba voli teha, mida hing ihkab. Maailmama suured unistused, iseseisvus ja iseolemine, võimalus ise otsustada. Lõputu lapsemeelsus, võimalus vabadusest üldse mitte mõelda või mõelda vabadusest vaid siis, kui endal selleks soov on.

Vale vabadus tähendab aga piiratust, enese alandamist kärbitud tiibadega linnuks, kohitsetud loomaks, kel pole vaba voli oma valikute üle otsustada – on vaid selgelt seatud piirid, madal lagi ja ahenevad seinad. Ja mõtlemine vabadusest (ning selle puudumisest seejuures) alles siis, kui seda enam ei ole.

Visuaalselt oli «Vaba(n)dus» kahtlemata põnev, äärmiselt füüsiline ja oma kujundites kõnekas ning läbimõeldud.

Mitmed vabaduse ning vabaduse puudumise sümbolid, mis Tartu Uue Teatri lavale tuuakse, ei ole seetõttu justkui õigustatud, sest lähevad otseselt vastuollu sellega, mida lavastusega taotletakse: võimalust otsustada vabaduse üle. Kui neli osatäitjat laval inimesele ette ütlevad, olgu see nii sümboolses mõttes kui tahes, milline on õige, milline vale vabadus, siis mis mõte on üldse vabadusel, kui isegi selle määratlemise õigus on inimeselt ära võetud?

Eriti silmatorkavalt valesti on tõlgendatud vabadust väljaspool õhtumaade kultuuri. Ehkki meeste poolt valgetesse linadesse kui niqabi (, mis on teadupoolest ja traditsiooniliselt must) mässitud naised pidid ilmselt sümboliseerima vabaduse absoluutset ja ilmeksimatut vastandit, valikuvabaduse puudumist ja rõhumist, väljendab ka niqabi kandmine omal moel vabadust. Kuigi seda ilmselt mitte läänemaailmale tavapärases arusaamas, sest traditsiooniliselt näeb liberaalne lääs enese täielikus katmises religioonile ja radikaalsele traditsioonile allutatust, ent see pole tingimata nii.

Ehk on niqabi või suisa burka kandmine kohustuslik ning vägivallaga peale sunnitud äärmusrühmitustes, ent äärmus on põhjusega äärmus. Oma keha täielik katmine on kehtestatud režiimi (või meeste) poolt vaid vahel. Valdav osa naisi kannab hijabi, niqabi või suisa burkat, sest neil on vabadus seda teha, nad soovivad seda teha ning see on seotud nende vabadusega uskuda ning ennast ja oma ideaale kehtestada. See on nende vabadus.

Millal on õige hetk vabandada?

Nagu on vaba valik end täielikult katta või täielikult paljastada, on vaba valik ka olla haavunud selle pärast, kuidas keegi on otsustanud oma vabaduse määratleda. Või mida on keegi otsustanud oma vabadusega peale hakata.

Seega mõjuvad nii mõnevõrra kohatult kui ka absurdselt stseenid, kus nimetud tegelaskujud laval oma olemuse ja laiendatud vabaduste, õiguste ja arvamuste eest vabandavad, end teeseldult halvasti tunnevad. Need vabandused on suuresti jagatud vaid seetõttu, et naeruvääristada inimesi, kes ühel või teisel põhjusel tunnevad, et nende vabadust olla nemad ise on ühel või teisel moel piiratud.

Nagu on vaba valik end täielikult katta või täielikult paljastada, on vaba valik ka olla haavunud selle pärast, kuidas keegi on otsustanud oma vabaduse määratleda.

Seda naeruvääristamist ilmestab kõige eredamalt Martin Korgi hõigatud statement, justkui peaks ta vabandama (mitte enda pärast, vaid teiste jaoks) selle eest, et ta on valge mees, kellel on keha, seejuures füüsiliselt heas vormis keha.

Seega mõjuvad nii mõnevõrra kohatult kui ka absurdselt stseenid, kus nimetud tegelaskujud laval oma olemuse ja laiendatud vabaduste, õiguste ja arvamuste eest vabandavad, end teeseldult halvasti tunnevad.

Selline vabandamine alavääristamise ja ainuüksi protesti pärast on tänamatu ja kui täiesti aus olla, siis suuresti ka vaataja suhtes ebaviisakas. On seal kahtlemata mingit laadi probleemipüstitus, mis puudutab tühistamiskultuuri, kuid see pole selle jaoks piisavalt hästi sedastatud, et mõjus olla. Seda enam, et kellegi naeruvääristamine tema veendumuste, arvamuste või õiguse eest solvunud või haavunud olla, on tõtt-öelda jabur ning läheb vastuollu lavastuse peaideega, et igaühel on vabadus oma elu, oma koha üle siin maailmas ja arvamuste üle vabalt otsustada.

«Ei ole ühtki põhjust end viimasesse ritta peita,» sosistati mulle lavastuse lõppfaasis. Kas seal siis lõppebki minu vabadus?

Tartu Uue Teatri ja Vanemuise koostöölavastus «Vaba(n)dus»

Autor-lavastaja Reimo Sagor, dramaturg Sven Karja, kunstnik Fey Piir, muusikaline kujundaja Indrek Asukül. Laval Ilo-Ann Saarepera, Martin Kork, Maarja Johanna Mägi (Vanemuine), Veiko Porkanen (Vanemuine)

Esietendus 10. veebruaril 2023 Tartu Uues Teatris
Jaga

Vaata lisaks

Registreeri