Oli aasta 1987. Üks mu tuttav sõitis ühel varahommikul parajasti autoga Tartust Tallinna, kui äkki hakkas talle umbes poole tee peal vastu voorima katkematu autode vool. Tallinna poole sõitja oli tükk aega hämmingus. Miks inimesed Tallinnast põgenevad? Selgus, et nad tulid hoopis «Emmanuelle'i» filmi vaatamast.
See oli omal ajal tõeline sensatsioon, sest see oli esimene erootiline film, mida nõukogude inimesel õnnestus näha. Ja sedagi ainult Põhja-Eestis Soome televisiooni vahendusel. Ime siis, et peale selle nägemist hakkas eestlaste iive kohe plahvatuslikult tõusma.
Urmas Vadi autorilavastusel «Emmanuelle'i jälgedes» on filmiga üsna vähe pistmist. Ainult nii palju, et üks «plahvatuse» ajal sündinud Eesti noormees otsustab minna otsima filmi peakangelannat Emmanuelle'i, keda – nagu selgub – tema isa olla salaja armastanud ning tänu millele noormees vist üldse oligi ilmavalgust näinud.
Püüd leida võluvat filmi kangelannat kui oma võimalikku ema käivitab kogu ülejäänud stseenide ahela. Aga kõiki neid stseene võib võtta ka täiesti eraldiseisvate lugudena.
Lugudel on üks eesmärk
Kõikidel lugudel on üks eesmärk: uurida mitmesuguseid ahistamisjuhtumeid. Üles kerkib olemuslik küsimus: mida üldse nimetada ahistamiseks? Kust läheb piir ahistamise ja viisaka käitumise vahel? Sest põhimõtteliselt: kas ei ole võimalik ahistamist välja lugeda mistahes suvalisest käitumisilmingust? Kui näiteks (siivutu) komplimendi tegemine võib olla ahistamine, siis kas ei või sedasama olla ka just selle tegemata jätmine?
Näitlejate valik on igati õnnestunud ja kogu nende intiimne lavaline sünergia jõuab publikuni.
Niisiis vaagitakse Tartu Uues Teatris ahistamist – seda tänapäeval moes teemat – kõikvõimalike kantide pealt, lausa absurdsete olukordadeni välja. Ja vastukaaluks sellele, et oleme ahistamist harjunud nägema inimestevahelise probleemina, läheb lavastus veelgi kaugemale ja tõestab veenvalt, et sama hästi võivad ennast puudutatuna tunda ka loomad ja taimed.
Lavastuses «Emmanuelle'i jälgedes» leidub ohtralt peent huumorit ja täiesti ootamatuid assotsiatsioone, mida tõendas ka esietenduse publiku reaktsioon.
Piiritu fantaasia
Elevust tekitavad mitmed äratundmishetked, viited meie tänapäeva Eesti eluolule, alates ekspeaministri seiklustest Malaisias ja lõpetades puukaitsjate aktsioonidega. Lisaks paralleelid Kalevipojaga, Dante põrguga, nõukogudeaegse käitumisõpikuga. Selline eklektiline kompott näitab tabavalt Urmas Vadi piiritut fantaasiat.
Viiteid kehale, lihale võib välja lugeda muu hulgas lavakujundusest. Suure osa lavast mahutab enda alla tohutu voodi, mille kohal ripub ülisuur lihatüki pilt, mõjudes kuidagi eriti irooniliselt kogu emmanuelliliku ilu ja õrnuse taustal. Kusjuures voodi täidab väga hästi mitmeotstarbelist rolli, muutudes vajaduse korral hauaks, kustkaudu siitilmast lahkunud tegelased võivad taas leida tee maa peale.
Näitlejate valik on igati õnnestunud ja kogu nende intiimne lavaline sünergia jõuab publikusse. Ainult kolmekesi mängivad nad veenvalt ära paljud lavastusest läbi jooksvad tegelaskujud, ja seda kõike läbi absurdihõngulise huumoriprisma.
«Emmanuelle'i jälgedes» kogu võlu seisneb teema püstituses ja selle kõige kummastavamates lahkamise taktikates. Ahistamise üle võib ju tõesti lõputult vaielda ja kohut käia. Lavastus pakub ohtralt mõtteainest, aga samas ka head meelelahutust.