Volkonski ja Pakk otsivad kaaslast

http://teatriblogi.blogspot.com/2011/10/volkonski-ja-pakk-otsivad-kaaslast.html

Tartu Uue Teatri sügisene gastroll Tallinna pole mindki puudutamata jätnud. Olen ära vaadanud kõik kolm lavastust, mida Kanuti Gildi Saalis kuue päeva peale kokku ära mängiti. Selles postituses tuleb juttu esimesest kahest näidendist, mis kultuurset õhku täis vanalinna jõudsid: Urmas Vadi poolt kirjutatud ja lavastatud "Peeter Volkonski viimane suudlus" ning "Rein Pakk otsib naist". Mart Aasa lavastusest "Edu" tuleb juttu järgmisel korral. Enne, kui aga hakkan Urmas Vadi fantaasiarikkaid lavastusi kommenteerima, pean mainima, et kõik kolm lavastust suutsid iga kord  vanale ja lagunevale Kanuti Gildi Saalile anda totaalselt uue näo ning hingamise nii dekoratsioonide, valguse kui ka lava asetuse abil.



"Peeter Volkonski viimane suudlus" kompab reaalsuse ja sürrealismi piire jahmatades publikut ootamatute kulminatsioonide ja irvitama panevate situatsioonidega. Urmas Vadi piiritu fantaasia on "DRAAMA 2011" festivalil osalenud lavastuses tõstetanud üles mõlema näitleja identiteeti ja autoriteeti puudutavaid küsimusi. Üllatavate ja huvitavate eksimuste ja eksitustega panevad Peeter Volkonski ja Laura Peterson nii üks teist kui ka tervet publikut ahhetama. Rääkides vanast pungilegendist Volkonskist, võin oma suureks ja meeldivaks üllatuseks kinnitada kõikidele, et Lavaka kuulsas VII lennus õppinud Volkonski on tänini näitleja jaoks heas füüsilises ja vaimses vormis hoolimata asjaolust, et viimased paarkümmend aastat on vürstipäritoluga punkar teatritööst veidike kaugemal olnud. Kuigi lavastaja ja näitlejana on ta kümnetes projektides kaasa löönud, pole ansambli "Propeller" legendaarne solist juba aastakümneid üheski teatris näitlejana palgal olnud. Sellest hoolimata pole rooste vanameister läinud ning tema suure ja hirmutava habeme alt jõuab publikuni üllatavalt hea miimika rääkimata selgest diktsioonist. Häälega mängimise, toonide muutmise ja hääle kõrguse reguleerimise kunsti valdab Volkonski meisterlikult ning ka liikumine ei valmista aastakümneid kepiga ringi töllerdanud mehele muret. Esmapilgul vana ja habemesse kasvanud vanamehenässakana tunduv Volkonski suutis spetsiaalselt temale ja tema lavapartnerile kirjutatud näidendis tuua välja kogu oma šarmi näidates end kui hirmuäratava ning lõpuni saladuslikuks jääva näitlejana. Ootan huviga peagi NO99 teatris esietenduvat lavalugu "Misery", mis põhineb Stephen Kingi samanimelisel romaanil. Selles lavastuses on Volkonski lavapartneriks NO99 näitleja Maarika Vaarik.














Juba esimesest hetkest lavale astudes säras  Volkonski lavapartner, helevärvilistes riietes Laura Peterson kui kuldkollane päike süstides publikusse oma optimistliku ja rõõmsa olekuga positiivsust ja energiat. Lavastuse esimesel poolel sai võluv Theatrumi näitlejanna Volkonski arutelu-monoloogide ajal publikule esitada oma suurepärast oskust partneri kuulamisel. Olin veendunud, et vaikse ja viisaka tüdruku sõnavõtud uusi lahendusi otsiva näitleja mõttekäikude vahel jäävadki minimaalselt üürikesteks ning seetõttu tulid mitu lavastuses olevat kulminatsiooni minuni eriti üllatuslikult. Kõige suuremateks ootamatusteks osutusid aga kordamööda vahetuvad liidripositsioonid näitlejate omavahelistes suhetes. Nii näiteks nägin ma säravat ja rõõmsat Laura Petersoni lavastuse viimastel minutitel kui teatrihullusest pöörastunud maniakki, kes piinab vaimselt ja füüsiliselt oma näitlejast iidolit. Selles lavastuses(mida saab Tartu Uue Teatri etendustelt ka näidendiraamatuna osta kusjuures) ongi Urmas Vadi suurimaks plussiks asjaolu, et kogu lugu kulgeb ettearvamatult. Näitlejanna Laura Peterson suutis kõik ootamatused minuni tuua briljantselt. Ei tõtanud Peterson ette reaktsioonidega, mis oleks mingil määral vihjanud tema edasiseid kavatsusi. Etenduse lõpu poolel selgunud absurdse eksituse juures suutis Laura Peterson oma rolli edasi mängida endiselt nii tõsiselt ja usutavalt, et naer täitis tänu publikule kogu saali. Nende ilusate rollisoorituste eest väärivad nii Laura Peterson kui ka vana Volkonski suurt tunnustust.



Kahjuks pidin ma lavastuse lõpus pettuma, sest tüki autor ja lavastaja Urmas Vadi oli teinud minu jaoks täiesti mõistetamatu ja põhjendamatu lükke - näitlejad ei tulnud kummardama. Lavastus nägi välja selline, et Volkonski ja Peterson vestlesid ühes spordisaalis pooltteisttundi ning äkitselt tulid kaks korvpallurit, kes palusid neil saalist lahkuda, sest nende saalikasutamisaeg on läbi. Pärast seda kui Volkonski ja Peterson läksid näitlejatele mõeldud tagaruumi, hakkasid neiud korvpalli mängima. Alguses arvas publik, et lavastus läheb edasi, kuid kui saadi aru, et mitte kõlas aplaus. Hoolimata aplausist ei tulnud lavale näitlejaid ning rahvas hakkas saalist lahkuma. Jäin esialgu veel sinna, kuid kui saalis oli juba alla kümne inimese lahkusin ka mina saalist. Pettusin kõvasti nii selles lavastuses, näitlejates kui ka Tartu Uues Teatris. Saan aru, et lavastaja Urmas Vadi sooviks oli lugu tuua vaatajateni võimalikult reaalselt ja elulähedaselt, kuid traditsioonide prügikasti viskamine võrdub minu jaoks jultumatusega. Võib-olla teistes riikides on tõepoolest kummardamise puudumine tänapäevaste teatriuuenduste käigus populaarseks osutunud, kuid ääretult rikka teatriajalooga Eestis tuleks selliseid traditsioone ja kombeid nagu on kummartdamine igal juhul säilitada ja väärtustada, mitte neist üle tallata. Tegemist on eetika küsimusega. On ju ka legendaarne Jüri Krjukov öelnud, et kummardamisega tänab näitleja teatrikülastajat selle eest, et too on temale oma aja ja raha pühendanud. Minu ilusa ja lõbusa pühapäevase teatrielamuse rikkus Tartu Uus Teater peaaegu täielikult ühe väikese pisikese detailiga, millel on teatrikultuuris oluline väärtus - tegemist on viisakusega.


Lavastuse plussiks võib aga välja tuua ka üle hulga aja ühe huvitava kavalehe. Nimelt oli "Peeter Volkonski viimane suudlus" kavalehele pandud lavastajapäevik - lavastaja Urmas Vadi märkmed ja mõtted prooviperioodist. Sellist huvitavat rubriiki, kui nii võib öelda, pole minu suures kavakollektsioonis varem esinenud. Toksisin lavastajapäeviku ka selle blogi avaratele lehekülgedele.

Lavastajapäevik
 


 
Reede, 2. aprill 2010
 
Esimene aprill möödus kuidagi valutult. Lapsena, kusagil koolis või lasteaias oli sellega alati jama, et tehti aprillinalja, et sul on nägu tahmane ja siis, kui sa vaatama hakkasid, karjus keegi „aprill“. Ma kuidagi alati vaatasin, et kas mul on midagi ja siis alati ka keegi karjus „aprill“. Huvitav, et nüüd enam selliseid karjujaid ei ole näha. See on kohe selline inimtüüp, aprillinaljategijad. Ju nad on praegugi olemas, aga ehk ma kuidagi teadlikult olen selliseid inimesi vältima hakanud.
 
Aga ikkagi naljast. Esimeses proovis ma pidasin kõne ja lõpetuseks rääkisin, et mul oleks selle teksti ja lavastusega seoses ka üks salasoov – et saaks ka nalja. Sest mulle alati meeldib, kui on naljakas. Ei, mitte, et keegi kusagil on tordiga või on labane, ei. Aga need kõige paremad asjad, olgu nad nii kurvad või õudsed, on alati naljakad. Ja seepärast ma ütlesingi – ma tahan, et oleks naljakas ja sellepärast tuleb mängida surmtõsiselt.
 
Täna tegime proovi kell üheksa hommikul, sest Laura tahtis Tallinna sõita ja siis tegime lõpuosa. Ja oli kuidagi sünge, midagi naljakat ei olnud, isegi õudne hakkas.
Laupäev, 3. aprill 2010
Täna proovi ei tee.
Pühapäev, 4. aprill 2010
Täna proovi ei tee.. Mu päevad jagunevadki viimasel ajal nii, et kas teeme proovi või ei tee. Ja kui teeme, on hea, rahulik, aga kui ei tee, siis hakkan kusagil kodus või tänava peal mingeid totakaid mõtteid mõtlema. Mingit kasu nendest mõtetest ei ole, aga ikka mõtled ja krutid end.
Õhtul avasime aiahooaja, jõime õlut ja tegime tuld, grillisime. Liha süües tuli meelde, et on esimene ülestõusmispüha. Ja sellega seoses tuli Volkonski meelde, kes ütles reedeses proovis, et nüüd, kui paast mööda saab, ja ta oleks sellel ajal Tallinnas, siis läheks steikhaussi ja telliks endale hiiglasliku lihakäntsaka. Ta kirjeldas detailselt oma lemmiksteiki. Vestlusse lülitus ka Laura. Nad mõlemad rääkisid lihasöömisest nii kirglikult. Laura üldse sööb kogu aeg. Ise on nii sale, aga alati enne proovi on tal ees salatikarbid ja võileivad, ükskord olid isegi idud kaasas.
Esmaspäev, 5. aprill 2010
Täna rääkis Volkonski proovis seoses lavastusega hea loo. Ühest kassist. Täpsemini vanast isasest kõutsist. Volkonski oli seda lugu lugenud ühest teadluslikust raamatust, kus oli igasugu kummalisi lugusid loomadest. Oli siis see vana isane kõuts, kes kahel korral nädalas, täpselt ühel ja samal kellaajal, käib ja on poolteist tundi kadunud. Nii aastast aastasse, läheb ja käib just nendel päevadel ja kellaaegadel ära. Siis hakati uurima, et kus siis see kõuts käib. Ta hüppab üle aia, läheb läbi hoovide ja jõuabki lõpuks ühele suurele tänavale välja, ootab koos inimestega foori taga rohelist tuld, läheb siis üle tee, kõnnib mööda tänavat edasi, keerab nurga taha, kus on üks suurte akendega maja. Kõuts hüppab selle maja ühele aknalauale ja jääb sinna tunniks ajaks istuma. Vaatab aknast sisse, istub ja tunni aja pärast hüppab aknalaualt maha, keerab ümber nurga, ületab rohelise tulega tee ja läheb tagasi koju. Ja siis hakati vaatama, et mis maja see ikkagi on, mille aknal see vana isane kõuts istub. Selgus, et see on ühe kooli võimla. Ja just nendel kellaaegadel mängisid seal gümnaasiumi tüdrukud korvpalli.
Teisipäev, 6. aprill 2010
Täna tegime esimest korda läbimängu. Tervikut nähes ma rahunesin. Muidu oleme ikka teinud mingeid lõike, aga kuidas see kõik algusest lõpuni jookseb ja kas jookseb, seda ei osanud oma peas kokku panna. Proovi lõpuks tuli ka Klassikaraadiost Heidi Lätt, et teha Delta jaoks intervjuu. Kõigepealt rääkisid Peeter ja Laura, aga kui nad olid lõpetanud, siis ma nägin Hedvigi näos vastu kajamas segadust ja isegi pettumust. Asi on nimelt selles, et me leppisime omavahel kokku, et me keegi ei räägi lugu, asja iva, enne etendusi ära. See on alati nii tüütu, et sa kõigepealt lehest loed, et mis lavastuses juhtub ja millised on huvitavamad hetked ja siis sa lähed ja vaatadki seda, mis sulle lehest räägiti. Nähes Läti nägu sain aru, et ju Laura ja Peeter olid meie kokkuleppest kinni pidanud. Nüüd oli minu kord.
Millest siis räägib Tartu Uue Teatri lavastus „Peeter Volkonski viimane suudlus“? Mul oli selline tunne nagu ma oleksin spioon, kes on nüüd vahele jäänud ja peab rääkima, aga tahaks oma viimast saladust ikka veel endale hoida. Proovisin rääkida teatrist ja meie ajast ja miks ma kirjutasin selle näidendi just Peeter Volkonskile ja Laura Petersonile. Ühesõnaga proovisin lugu mitte ära rääkida. Aga kokkuvõttes ei rääkinud midagi. Teistpidi oleks kah nagu loll. See oleks sama, kui krimikirjanik, kes tutvustab oma uut romaani, ütleb, et head lugejad, pidage silmas seda kaabu ja musta mantliga küürakat meest, tema ongi mõrvar.
Kolmapäev, 7. aprill 2010
         Täna on Volkonski Viljandis, aga hommikul tegime ära raadioreklaami ja eile õhtul sõitsime Ivar Põlluga Peetri juurde koju, kus filmisime reklaamiklippe, mida netti ja telesse riputada. Ei leidnud alguses head seina. Kõik olid raamatuid täis. Viimaks istusime maha köögis, kus oli taustaks vaba sinine sein. Klipid meenutavad al qaedalaste koduvideoid.
Neljapäev, 8. aprill 2010
         Täna enne proovi käib Volk saalis edasi tagasi ja on rahutu, nagu otsiks midagi. Ja otsiski ja rääkis, et üks koht teda segab. Ja siis korraga jäi ta seisma ja näitas ette. Ikka kuradi huvitav. Sellega sai nagu midagi väga olulist paika. Kui Laura ja Peeter olid mängu lõpetanud, oli kuidagi nii hea olla, et kartsin isegi midagi öelda. Oleksin tahtnud vajutada „seiv“ nuppu.
         Peale proovi nagu ei tahtnudki kuhugi minna, jõin kohvi, mida ma viimasel ajal joon liiga palju, kondasin mööda Genialistide Klubi koridore ja mõtlesin, et tuleb küll lavastus. Aga nii, kui ma seda olin mõelnud, tekkis kohe hirm, et miks on kõik nii hästi! Äkki nüüd juhtub midagi!? Miks ma küll ei suuda olla rahul? Ei tea.


"Rein Pakk otsib naist" lavastuses on näitekirjanik ja lavastaja Urmas Vadi kirjutanud peategelastele Rein Pakule ja Helena Merzinile müütiliselt pöörase mineviku, mis isegi võib avalikkuse ees näitlejate renomeele pigem kahju kui kasu tuua. Vaatajateni jõuab südantliigutav lugu kaunitarist(kaunitari rollis Helena Merzin) ja koletisest(koletise rollis suur, paks ja karvane Rein Pakk), esimesest armastusest ja esimestest armastajatest. Minu jaoks ärgitabki see romantiline komöödia läbi humoorikate situatsioonide publikut eelkõige julgusele oma unistuste teostamiseks. Absoluutselt on näitekirjanik Vadile omane julgus lubanud luua tal taaskord ühe absurdikomöödia, mis paneb tahest tahtmata muigama tervet saalitäit publikut oma poliitiliselt ebakorrektsete ning diskrimineerivate situatsioonide ja tegelaskujudega.



Oma võimsa algusega(kes on näinud need teavad, teistele ei hakka ette rääkima, tuleb ise vaatama minna) tõotas romantiline komöödia "Rein Pakk otsib naist" oma mõttelisele eelkäijale, Volkonski loole pika puuga ära teha. Siiski seda minu silmis ei juhtunud, sest "Rein Pakk otsib naist" jäi minu jaoks kohati natukene igavaks ning selle peamiseks põhjuseks oli lavastuse korduv, üheplaaniline ja ettenähtav ülesehitus. Dialooge ei esinenud laval kordagi(va lavastuse viimane stseen), ehkki terve etenduse vältel olid mõlemad näitlejad laval. Helena Merzini ja Rein Paku kordamööda esinenud monoloogide vahele oli põimitud fotolavastus - projektoriga näidati seinale fotosid ning näitlejad andsid piltidel tegutsevatele tegelaskujudele oma hääled. Kokku jutustasid fotod koos live´s pealeloetud häältega publikule tervikliku loo Rein Paku ja Helena Merzini aastate tagusest armsuhtest. Hoolimata sellest, et fotolavastuse idee oli intrigeeriv ja huvitav ning minu teatrielamuste juures oli see varem kogenematu, tekitasid kordamööda vahetuvad monoloogid ja fotolavastused minus igavust. Kui lavastus oleks sarnaselt Volkonski tükile olnud ühes vaatuses ja kestnud vähem, poleks igavus võib-olla mind keset etendust rünnanud. Siiski valetaksin kui ütleksin, et absurdikomöödia ei ajanud mind naerma. Aeg ajalt panid vahelduseks tõsistele monoloogidele mind muigama veidra ja väärastunud stsenaariumiga fotolavastused.


Urmas Vadi veidike kuiva ja igavat, kuid sisu poolest mõtterikast näidendit ei suutnud näitlejadki kahjuks huvitavaks mängida, ehkki üllatusi pakkus näitlejapaar mulle küllaga. Arvestades fakti, et nimitegelane Rein Pakk pole saanud ühegi ülikooli diplomit näitlemise erialal(ehkki Lavakas on ta pool aastat õppinud ning sealt laiskuse tõttu välja lennanud), on ta väga hea näitleja. Mõned aastad tagasi lavastaja, näitleja ja näitekirjaniku ameteid proovima hakanud Paku puhul, märkasin ma etenduse vältel tema head miimikat. Oma näoga suudab isehakanud näitleja tuua kõik emotsioonid vaatajani eriti selgelt ja arusaadavalt. Erinevalt Helena Merzinist oli Paku miimika väga silmapaistev ja meeldejääv. Rein Pakust jäi meelde ka eredaltpidev falseti piiridel kompamine, mille abil suutis Pakk luua mitmeid värvikaid ja eriilmelisi fotolavastuse karaktereid. Kui Helena Merzin ja Rein Pakk fotolavastusele hääli peale lugesid, meenus mulle esimese asjana Kanal2-e huumorikas nukuseriaal "Pehmed ja karvased".  Paljud poliitikuid pilava komöödiasarja tegelased tulid mulle silme ette, kui kuulsin Helena Merzinit ja Rein Pakku etenduse ajal mikrofonide ääres. Rääkides Helena Merzinist, siis erilist sümpaatiat ta minus ei tekitanud ning jäi imelikul kombele oma lavapartnerile alla. Siit võib-olla järeldus, et ülikooli lõpudiplom ei pruugi veel inimesest head näitlejat teha.


Üldjoontes meeldis mulle Volkonski tükk rohkem, kuigi Paku boonuseks peab märkima, et Pakk tuli kummardama. Volkonski tükk tõi aga üllatavad ja humoorikad ootamatused trump-ässana välja just siis, kui olid etenduse igavuses kindel ja ei uskunud enam põnevusse. Ka Volkonski ja Petersoni duo ületas mitmekordselt oma nö. järeltulijad. Internetist lavastuste kohta materjale uurides, täheldangi peaaegu igal pool seda, et "Rein Pakk otsib naist" on mõtteliseks järjeks "Peeter Volkonski viimasele suudlusele". Mis on neis siis sarnast? Sarnasus on tegelikult ülimalt lihtne ja loogiline - nii Pakk kui ka Volkonski otsivad omale lähedast kaaslast, Pakk rohkem ihaldusobjekti ja armastatu näol, Volkonski aga hingesugulase ja mõttekaaslase kujul. Ja nagu on Urmas Vadi ka "Rein Pakk otsib naist" sisututvustuses öelnud:"Me kõik nii väga vajame, et keegi meid hoiaks."


AK Uudislõik lavastusest "Rein Pakk otsib naist"



"Rein Pakk otsib naist" kultuurisaates "OP"