Teater nõuab nuppu: "Usaldus, elu, küsimus ja hirm"

teatrimarkmik.blogspot.com 24.04.2012

Tartu Uue Teatri lavastus "Vanemuise biitlid"
Ivar Põllu „Vanemuise biitlid“, visioonid teemal armastus, teater, hullus, surm, on võrratu piltmosaiik. Ei mingit pseudodokumentaalsust või mingit karikeerimiseks keerduvaid karakterrolle. Hoopis iselaadne ausus, kaduvuse pilgu ees. Teater on elu ja surm.
Unistan, et oleksin teatriajaloolane. Või vähemalt piisavalt palju teatrit näind, et mõistaks näha seoseid seal, kus praegu ei näe. Et biitlite lavamaailm oleks minu jaoks osadeks lahti võetav. Või hoopis Põllu, I. ihukriitik, kes saaks aru ja näeks ja tõlgendaks nii, nagu peab. Aga piltidest saab lugusid kokku ikka, haakumised võivad olla harvad, ent kindlad.
Uuendus on mängituna vahvalt trafaretne. Aga mitte väikekodanlik. Hoidku selle eest! Väikekodanlus, eelarvamuslikkus, argiseks manduv elu võtab maad niikuinii, tungib igasse uuendusse. Puutumata sellest jääda ei saa. Küll aga terveks jääda. See on muidugi jõu küsimus. Ja veel mingi küsimus. Sest kerge on manduda, teades, et niikuinii on kõik olev vaid ajalik ja kaob ja kaotatakse jalamaid, kui kas või korraks selg keerata. Milleks siis üldse pingutada? See igipüsiv, igiküsiv „milleks?“ sööstab pöörase noolena kõigisse olukordadesse, millesse uuendajad paisatakse. Ja ega nad vastata ei oska, hämavad vaid. Nii teatrit teha, nii elada, huvitavas hämas, on tegelikult traagiline vist, ja hästi-hästi eluline. Selge, et nii joostakse liiva. Seda vahendatakse igatsuse toonides hästi tugeva tühjusetajuga.
Peaks ehk leidma mõne epiteedi näitlejate kohta. Et Urke on jätkuvalt nõtkelt irdilik, Mitt jahmatavalt munchilik, Jakobson korraga meeleline ja eeterlik, Rosenthal sissepoolepööratult avatud. Võib-olla, et uuenduse ajal ei pea sellest rääkima. Eelkõige on nad ausad, otsivad. Võitlevad, alistuvad, mängivad. See ausus on tähtis. Annab pidet selles teatraalses tõstetuses, mis enamikes etüüdides mängulaadiks valitud.
Näitlejaid kannavad, mõttelende tiivustavad muusikapuhangud. Lavastuse signatuuri veider metamorfoos mu totaalselt mittemusikaalseis kõrvus: Valgre „Tartu marss“ teiseneb noodipealt „Marseljeesiks“, mis muutub ühtäkki The Beatles'i mesihäälseks üminaks „All You Need Is Love“.
Tasandeid, meta- ja muidu, saab palju, kombatakse piire. Tõusvate ja loojuvate ribikardinate vahelt paotub ilmaruume ja ajastuid. Naistevahetus läbistab sündmusena olemise mõttevegeteerivat olemust. Teatriteooria põrkub tummfilmistilistikaga. Pildikeel trumpab üle sõnaseosed. Muhedus muutub traagilisuse tugisambaks. Pihtimused lõikuvad meediast moonutatud tõsiellu. Animaalsed paralleelid laskuvad stereotüüpsete teatritüpaažide kohale. Küünilisus ja iroonia kombatakse läbi põlvkondadevahelise vast(ast)iku(se) üleolekutundega. Kaval distantseeritus lahustub siiruses.
Kujunevad märgid ja suhted jäetakse enamasti lõpuni lahti mängimata. Aga nii pole see teps hoolimatuse ega rumaluse tõttu, see on hoopis meeletult tark ja võimalusterohke mängu- ja eluhoiak. Sest lahendused tukslevad sisemuses ja öeldakse välja salakeeles. Mängu väärtustab, et selle käigus saavad mõtted ja sõnad ja pildid tagasi päristähenduse ja omailma. Vaataja on usaldatud.
Nii usaldatud, et tema ees saab end alasti võtta. Ei, mitte kalendritüdrukute täismängulise demonstratiivsuse, vaid puhastava aususe vaimus. Ega see ole lihtne. Vaataja on ju ikkagi pimedas saalis, vaatab sealt oma nähtamatute silmadega ja võib mõtelda – mida iganes. Aga striptiisita lavale minna pole mõtet. Kes selle suutlikkuse, olgu ta siis lava peal teinekord magusamasse või valusamasse vormi valatud, minetab, jääb lõpuni võõraks. No muidugi, alasti ei saa olla ka kogu aeg, külm hakkab. Õnneks on ihuvärvi kombinesoone, mille kandmist õigustuseks teadaolu, et nad korrakski ka maha võetakse. On alati alasti noorus, alati noor alastus, aga vähe neid, kes alastuseks valmis ka pärast alatusega kokkupuudet. Väikekodanlus alastust ei tunnista. See ongi mandumise tähendus. Sellepärast tulebki elu eest väikekodanluse eest põgeneda, kas või hullusesse ja surma. See hoiak on vist tõeliste uuendajate ainumõeldav pärisosa. Tore, et „Vanemuise biitlites“ sellega pisiasjadesse takerdumata tegeldakse. Terviku kompaktsus, tarkuse ja aususe põimumine teeb heameelt. Siis ka, kui päris tuumani ei jõua.
Aga Saalist väljudes ümiseb Juhan Ulfsak mu seljataga lavastuse lõpulaulu, biitlitekeelset „Strawberry Feels Forever“. Tema on vist midagi seal selgeks saanud, kuskile sisse pääsenud, millegi eest pääsenud, saab nüüd lootuse laulu lõpuni omana tunda?