tavainimene: "Ird, K."

tavainimene 3.03.2011

Pidin kinno minema, aga sattusin hoopis teatrisse. Üldiselt ma ju teatris ei käi, Vanemuise suures majas viimati vist eelmisel sajandil. Näitlejaid nime- ega nägupidi ei tea, lavastajaid samuti mitte. Ammugi siis veel midagi rõhkude süsteemist või paarisrääkimise meetodist. Nii et Kaarel Irdist kõnelevat tükki vaatasin ma lausa kahekordselt puhta lehena — esiteks teatrivõhik, teiseks mitte-põlistartlane, kes ei mäleta siinset vipifolkloori. Ja mulle meeldis.


Klassikaline, väga tõsimeelselt teatraalne teater, kus räägitakse erilise dramaatilise lavahäälega, on minu meelest enamasti hirmutav ja piinlik. Moodne “mitteteater” kipub aga tihtipeale malevataidluseks kätte ära minema. Tartu Uus Teater doseeris teatrit ja antiteatrit kuidagi täpselt sobivas vahekorras. Kolm tundi oli kogu aeg huvitav. Mõnes kohas oleks tahtnud lausa stopp-nuppu vajutada, tagasi kerida ja vaadata, et “oot-oot, mis see siis nüüd oli”.


Ega (kuri)kuulsa teatrimehe hingeelu päris lõpuni ei avatud, ja võib-olla ongi õigem jätta vaatajatele ruumi oma isiklike arvamuste ja arusaamade jaoks. Mitte üksnes Irdist, ka üldisemalt eesmärgist ja vahendist, autoritaarsetest juhtidest, ideeinimestest ja tõukudest, tõsiusksetest kommunistidest, küüditajatest, ekstsentrikutest, fännidest, anonüümkirjade kirjutajatest, ning superstaaride tõusust ja langusest “ajavoogude sees”.


Jaga

Vaata lisaks