27 / 28 / 29 / 30 detsember 2014 – pilet 11 eur
6 / 7 / 8 veebruar 2015 – pilet 13 eur
27 / 28 veebruar ja 1 märts 2015 – pilet 15 eur
Tartu Uues Teatris ja selle (lähi)ümbruses
Kestus: umbes kuni 3 h
Soovitatav vanuserühm: 10 kuni 60
Külaliste piirarv etendusel: 20
Sissepääs Genialistide Klubi poolsest uksest!
Autorite grupp Labürintteatriühendus G9
koosneb erinevate valdkondadega seotud inimestest – esindatud on stsenograafia, tants, uus meedia ja muud. Mõneti on isikkoosseis tehtud projektide lõikes muutunud,„Mõtteaineses“ osalevad Henry Griin, Kristel Maamägi, Mari Mägi, Eve Ormisson, Keili Retter, Inga Vares. Meeskonda on heliloojana võetud ka Markus Robam. Põhigrupile võivad lisanduda ka vabatahtlikud või pool-vabatahtlikud abijõud. LTÜ G9 on esinenud kahel firmaüritusel Kõue mõisas, loonud näitus/lavastuse „Tumeaines“ Tallinnas ja suvelavastuse „Heleaines“ Tartus.
Grupp sai alguse 2012. aasta sügissemestril Eesti Kunstiakadeemias toimunud labürintteatri intensiivkursusest, mille juhendaja oli Mari Mägi. Nime G9 valisime „Tumeainest“ luues toonase stsenograafiaosakonna maja, Gonsiori 9 järgi, kuna erinevatel aegadel olid kõik grupi liikmed olnud selle hoonega seotud.
LTÜ G9 praktiseerib võrdselt jagatud vastutusel põhinevat loovtöömudelit, kus kõik grupi liikmed on nii autorid, lavastajad kui kunstnikud.
Projekti eesmärk on luua teatrist lähtuv teos, mille kogemine oleks publikule rohkemat kui istumine ja vaatamine. Stseen kui sündmus tekib intiimsemas õhkkonnas, külastaja ja etendaja kohtumisel ning omavahelise suhtluse käigus. Silmadele ja kõrvadele lisaks saavad rakendatud ka muud meeleelundid. Külastaja saab olla loo kangelane ja kujundaja, vahetult osaleda sündmuse tekitamises ja läbiviimises.
Oodatud tulemus on publikuliikmete laetus positiivsete emotsioonide ja energiaga, meeldejääv eemalolekuhetk harjumuspärastest tajukogemustest ja seeläbi avardatud vaade oma mikrokosmilisele staatusele.
Linnaruumis toimetades satuvad nii ettevalmistajad kui järelvalmistajad teose toimumisest mitteteadlike inimeste pilkude alla, mistõttu muutuvad rõhuasetused ja rollid tavapärases vaataja-vaadatav vastanduses. Linnakodanike poolt vaadatuna oleksid kõik teosega seotud inimesed justkui näitlejad ja see liidaks autoreid ja publikut – nad mängiksid ühte mängu, oleksid rohkem meeskonnakaaslased kui tootjad meelitamas tarbijaid.
Mängu linnaruumi viimine on parajalt keerukas väljakutse G9 meeskonnale, kuid selle raskuse ületamisel tekib mänguvahendeid ja elemente, mis muudaks külalise tähelepanu linna kui igapäevase ruumi suhtes. Soov on külaline muuta „paranoiliseks“, panna teda kahtlema linna tavapärases eheduses ja pidama kõike mängu osaks, siduma teosevälist teose sees oleva looga.
Samuti julgustame külalist tunnetama enese minapildi piire, leidma ühisosa oma erilisuse ja normatiivse tavalisuse vahel, mõtisklema rollide päritolu üle.
Teose külastaja võetakse vastu Uues Teatris ja toimuvad sissejuhatavad tegevused, mille käigus ta saab infot mängureeglite kohta ja mis annavad talle aega kohaneda teose aegruumiga.
Sissejuhatuse jooksul või pärast seda jaotatakse saabunud publik gruppideks ja iga läbiviija alustab oma grupiga stseeni.
Stseeni läbiviija võib olla kostümeeritud, kuid võib ka ilma selleta anda edasi infot stseeni kohta, kas siis sõnade abil, esemeid näidates, heli- ja videomaterjali esitledes, pantomiimi sooritades või kõiki eelnevaid vahendeid kombineerides.
Läbiviija annab stseeni alguses külalistele vihjeid, mille alusel nood saavad määrata oma rolli antud stseenis kas siis mõne stseeni käiku kujundava tegelasena või stseeni vaatajana. Külalise roll võib muutuda stseeni jooksul ja ka ühest stseenist teise minnes, nii läbiviija vihjete tõlgenduse subjektiivsuse mõjul kui ka läbiviijate otseste juhendite mõjul.
Samas ei lasu külalisel hirmu midagi untsu ajada või valesti teha, sest autorid on oma stseenides ette valmistanud erinevaid mängulisi ja vaatemängulisi elemente, mida saab vastavalt publiku käitumisele muuta ja kohandada. Eesmärgiks on vastastikune mäng, kus ettevalmistaja (üks teose autoritest) liigub stseeni lõpplahenduse suunas ja järelvalmistaja (külaline) meelitatakse kaasa mängima selle lahenduse otsimiseks ja täideviimiseks läbi oma osaluse.
Teose tarbimise jooksul vahetatakse gruppide juhte kokkulepitud aegadel, kohtades ja signaalide peale. Üleminekud järgmisesse stseeni on seletatud eelmise stseeni sündmustest külalise saadud-võetud rolli arenguga uute eesmärkide suunas, üleminekud seletavad eelnenud sündmusi läbi uute tegevuste ja seoste, muudavad külalise rolli või kombinatsioonid eelnevast.
Õhtu lõpeb kõigi ettevalmistajate ja järelvalmistajate kohtumisega teatris, kus õhkkond lubab vabas vormis vestlemist kõigi kogemuste jagamiseks-võrdlemiseks ja kommentaaride andmiseks. Kedagi ei sunnita ei lahkuma ega jääma, sujuvalt siirdutakse teose aegruumist välja ja võetakse selle suhtes metapositsioon.
Oleme alustekstiks valinud „Kalevipoja“ 16. peatüki, maailma äärele rändamise loo, mille sündmusi ja sümboleid tõlgendame suure loomingulise vabadusega. „Mõtteaineses“ osalemine ei eelda kelleltki rahvuseepose teksti tundmist, kuna sealsete tegelaste ja sellega seotud mõistete mainimine saab olema terviku loomise abistajaks, mitte ümberjutustuse teostajaks.
Laevaga Lennuk teele läinud Kalevipoeg otsis ilma äärt, sest tahtis seda ise näha ja saada teadmisi selle kohta. Kui tal see aga luhtus, siis koju naasnuna tõdes ta ikka, et kogemusi ta ometi sai, pealegi eks ongi kodus kõige parem. Tema teekond jõudis ringiga algusesse tagasi. Ta kompas piire ja sai kindlamalt paika enda omailma, väärtused.
„Mõtteaines“ loob sellel alusel ringteekonna Tartus, kus külalisest saab kangelane teekonnal, kus otsitakse enese, teatri ja mängu piire, peamiselt aga meeldivat kogemust.
Üldistavas mõttes liidab ja ühendab rahvuseepos „Mõtteaineses“ toimetavad inimesed. Igaühel on mingi teadmine selle teksti kohta, kuitahes suur või väike. Eepos on saamislugude allikas, alglugu, mustertekst. Eepose kangelane on ühtlasi üliinimene ja ülimalt inimene, võimaldades kõigil temaga samastuda, nii iha läbi omada tema võimeid kui äratundmise läbi tema tundeid, soove, ängi, pahesid, kahtlusi, mõtteid, tegusid, õnne ja ebaõnnestumisi nähes.
Teose loomise algpäevist saati oleme avalikustanud oma mõtteprotsessi ja teose turukõlbulikuks saamise teekonna. Kodulehel ilmuvad jutud ja mõtisklused on nii „Kalevipojast“ kui interaktiivse teatri tegemise teemadest inspireeritud. Kõigil, kes soovivad aru saada autorite soovidest ja eesmärkidest, on seda arusaamist võimalik kodulehel nähtavate tekstide lugemisel võimalik püüda. Nõnda vähendame olukorda, kus teos on kellelegi arusaaamatu põhjusel, et autorid on olnud salapärased ja võibolla isegi eeldanud, et kõik lihtsalt suudavad lugeda nende mõtteid. Kodulehel avaldatud tekstide näol ongi olemas võimalus lugeda autorite mõtteid, neist aru saada, nendega samastuda.
Lisaks oleme teinud oma proovipäevad avalikult ligipääsetavaks. Enamasti valmistame päeva esimeses pooles ette stseenid, kuhu päeva teises pooles on oodatud kõik tullasoovijad. Külalised maksavad sümboolse osalustasu, mille võrra nad saavad lõpliku teose külastuse hinnast soodustust.
Palume proovipäeva külastajatelt tagasisidet oma kogemuse kohta ja õpime sellest, milliste vahenditega on tõenäoliselt kergem inimesi kaasata, mängima panna, rolle võtma saada, tähele panemas hoida jne.
Proovipäevadega saavutatud soodustused on kumulatiivsed, seega saab järjestikusel kohalkäimisel tekitada märkimisväärse soodustuse ja ka eelise teiste külaliste ees mängureeglitega paremini kohanenud olemise läbi. Nii võiks korduvast külalisest lõpuks saada rohkem autorid kui vaatajad, nende suurenenud julgus võib nad muuta grupijuhtideks. Tihtipeale on argiolukordades väga vaja grupis seda julget, kes astub välja ja teeb esimese sammu eesmärgi suunas, mille peale teised siis järgnevad.
„Mõtteainese“ piletihinnaga seotud finantsmängud juhivad tähelepanu teatrikülastuse rituaalile ostu-müügitehingu tingimustes ja peaks vabastama külalise hinnangud teose suhtes raha kütkeist. „Mõtteainese“ puhul soovime vähendada arutelu selle pinnalt, et ‘kes kellele kui palju maksis ja mida selle eest vastu sai’, et jõuda hoopis uurimuseni ‘mida me seal koos tegime’.
On selline ütlemine, et teadmine on pool võitu. Tänu sinu pühendumisele, tähelepanule ja motiveeritusele see tekst läbi lugeda oled sa kahtlemata saanud väärt teadmisi. Kui sa enne juhuslikult ei olnud valmis meiega mängima, siis nüüd oled kindlasti.
