Tartu Postimees/Laura Porovart: Lood argipäeva jaburustest peletavad sügiskaamost

Laura Porovart, Tartu Postimees, 9.11.2021

Kui paluksin teil meenutada mõnd teiega hiljaaegu juhtunud lugu, siis mis see oleks? Oleme inimestena lakkamatult lugudest ümbritsetud. Märkamatult muutub iga mööduv hetk ajapikku osaks loost, mida endaga kaasas kanname. Esialgu tühisena paistvad juhtumised võivad ajapikku laagerdudes muutuda väärtuslikeks lugudeks. Kõige selle argipäevas esmapilgul vähetähtsa juurde Tartu Uue Teatri «Lood» vaataja viia kavatsebki.
Renate Keerdi lavastused, mida on Tartu Uue Teatri põrandal mängitud juba mitmetel hooaegadel, kütkestavad publikut ikka ja jälle oma eheduse ja leidlikkusega. «Lood» on sanuti nagu Keerdi varasemadki lavastused saanud innustust olmest, märkamatutest argihetkedest.
Lavastajal on olnud silma neid loo potentsiaaliga hetki tähele panna, käsitöölise vilumusega lood lavastajapintsettidega lahti harutada ning siis publiku silme all need taas üheks suureks kihiliseks puntraks kokku siduda.
Kui harjumuslikult mängib teater ikka suurtele tunnetele ja elukäiku muutvatele sündmustele, mis võivad inimestega juhtuda, on «Lood» vastupidi madalal kuumusel hõõguv tuli. Keegi ei armu, ei sure ega sünni, ent hoolimata sellest on ikka nii põnev!

Tavatult jutukas
Publiku ette toodud lood pole siiski klassikalises mõttes suulised. Kuigi «Lood» on võrreldes Keerdi eelmiste lavastustega lausa tavatult jutukas, käib lugude jutustamine ikka näitlejate füüsilise liikumise ning nappide lavaliste elementidega.
Mõlema valitsemine on Tartu Uue Teatri trupil käpas. Nende mängus on kõik olemas: graatsia, jõulisus, huumor, veiderdamine ja emotsionaalne reipus ning äkilisus. Lobisevat jutuõhtut «Lood» vaatajale ei paku, küll aga täie raha eest liikumist, akrobaatikat ja nappide vahenditega loodud leidlikke kunstilisi lahendusi. Lavastus koosneb omavahel filigraanselt seotud väiksematest stseenidest, nii et traagelniitideta saab ühest motiivist aegamisi teine, millest kasvab välja uus stseen, ja nii üha uuesti.
Lavastaja eelmiste tööde ning ka nüüdse lavastuse puhul on nauditav, kuidas vaataja mõistust hoitakse kogu lavastuse aktiivselt tegevuses.

Mõnus ajukõdi
Suuresti saab see juhtuda tänu lavalisele kihilisusele: keskse tegevuse ajal toimub alati mingi taustategevus, mis hoiab mängu vältavas liikumises. Kui osa trupist liigutab diivanit laval ringi, veeretavad samal ajal teised näitlejad põrandat mööda teibirulli. Mõnikord tegevused ristuvad, siis aga jälle eralduvad üksteisest.
Selline fookuse muutumine kõditab mõnusasti aju ja hoiab samal ajal lava kogu aeg tegevuses. Teisalt pakub tulipunkti nihutamine võimaluse tuua lavale märkamatult rekvisiite, muuta näitlejate väljanägemist või riietust, nõnda et kui tähelepanu jälle üldpildile suunatakse, on toimunud märkamatult muutus.
Näiteks samal ajal kui Elise Metsanurk ja Martin Kork kehastavad lõrisevat dinosaurust, panevad Ekke Hekles ja Jan Ehrenberg diivanile laotatud kardina all pähe peapaelad, mille külge kinnitatakse hiljem maskidena vinüülplaatide ümbriseid. Vinüülplaatide stseen on vaieldamatult lavastuse üks naerutavaimaid osi. Viis pluss!
Saalis istudes tabasin end mõttelt, et harilikult kuklas tiksuvad argimured on ununenud. Usun, et vaataja mõtete täielikult haaramine on õnnestunud lavastuse üks tunnustest.
Argijaburused, mida «Lood» kujutab, mõjuvad algavasse sügiskaamosesse nagu vitamiinipomm. On ikka märksa meeldivam jälgida näitlejaid rasket diivanit mööda lava ringi tarimas, kui seda ise oma kodus ähkidespuhkides teha.

"Lobisevat jutuõhtut «Lood» vaatajale ei paku, küll aga täie raha eest liikumist, akrobaatikat ja nappide vahenditega loodud leidlikke kunstilisi lahendusi."

AVALAVASTUS
• Tartu Uue Teatri 14. hooaja avalavastusena esietendus 30. oktoobril Renate Keerdi «Lood».

• Vaatajate ees on näitlejad Elise Metsanurk, Ekke Hekles, Martin Kork, Andreas Aadel ja Jan Ehrenberg.

• Varem on Renate Keerd toonud Tartu Uues Teatris vaatajate ette viis lavastust.


Jaga

Vaata lisaks

Registreeri