Mario Pulver/Sirp: Spiel tuleb pika ilu peale

Mario Pulver, Sirp, 23.10.2020

Kadri Noormetsa „Ümarlauas“ kekseldakse muretult kujutava kunsti ja teatrikunsti piiril, veelgi enam, toksitakse ka teatri piire.

Tartu Uue teatri „Ümarlaud“, lavastaja Kadri Noormets, dramaturg Aare Pilv, maalikunstnik Kairo, lavakunstnik Tanel Russ, helikunstnik Taavi Suisalu, valguskunstnik Karl Marken, grimmi- ja kostüümikunstnik Piret Sootla. Mängivad Kadri Noormets, Maarja Jakobson, Helgur Rosenthal, Ekke Hekles ja Martin Kork. Esietendus 10. X Tartu Uues teatris.

Ümarlaud on kõige demokraatlikum aruteluvorm, kus parimal juhul saab oma üleolekut teistest rõhutada vaid uhkema tooliga. Mõistagi ei välista see, et mõni onkel otsustab räusata lauakaaslaste peale ja arendada ühepoolset kommunikatsiooni. Ent siiski nivelleerib ümarlaud mõningad tegurid, tagades niiviisi kas või teoreetiliselt kuulamiseks ja kõnetamiseks võrdse aluse.

Viljastav arutelu kunsti piiride üle. Vahel juhtub muidugi ka nii, nagu mõnel suguvõsa kokku toonud sündmusel, kus kõik on vestelnud elavalt mingitel teemadel ning purjus onu – tavaliselt on see ikka mõni vanem meesterahvas – kuuleb ühe kõrvaga pealt teatri- või filmi- või muu kunsti kohta. Ja siis kukub onu lõugama juba Sumeri aegadest tuntud teemal, et pole see mingi kunst ning tema köidaks kõik need kunstnikud kokku ja viskaks vette. Pealegi – kus on lehm?

Selliseid lällajaid on ühiskonnas alati olnud, ent oluline on, kuidas reageerib laudkond. Kui kõik vahivad kramplikult supitaldrikusse ja vaikivad, pea maas, jääb onklile mulje, et näed: kuulavad vagusi, tarka juttu räägin! Seepärast on tähtis, et kellelgi oleks julgust tõsta pilk ja küsida rahulikul, mahedal häälel, mis see kunst üldse on. Arutelu kunsti piiride üle on alati viljastav, kuni see pole mandunud räuskamiseks.

Arutelu võib pidada ka sellises vormis, nagu seda tehakse Kadri Noormetsa lavastuses, nii, et otsesõnu ei mainitagi. Ometi kekseldakse „Ümarlauas“ muretult kujutava kunsti ja teatrikunsti piiril, veelgi enam, toksitakse teatri piire ning katsetatakse, kust maalt ei saa seda enam teatrina määratleda. See on samavõrra vabastav nagu Mati Undi kelmikad katsetused, kus käis teadlik ja range võõritamine. Siin ei looda taotluslikult mingit illusiooni: vaataja ei unusta ära, et istub karja võõrastega ühes ruumis ja vaatab, kuidas täiskasvanud inimesed mängivad mänge. Vahel vestlevad näitlejad tüki sees, vahel kõnetavad publikut. Vahel võtavad mikrofoni ja esitavad laulujupi, nagu tehti Undi „Potteri lõpus“.

Aga selles on siiski teatriimet. Kadri Noormets ei tegele ainult rõõmsameelse absurdiga. Tema lavastustes näivad osalised jooksvat laval ringi, nagu on kombeks USA profimaadluses: põrutatakse hirmsa hooga vastu (teatri)piirdeid ja lennatakse siis Newtoni seaduse tõttu kummipallina tagasi lavale. Mõnikord läheb manööver nihu ja keegi võib päris mööda panna: vahel kujundlikult, vahel metafüüsiliselt, teinekord lausa füüsiliselt. Esietendusel lendas Ekke Hekles, endalgi näol kerge ehmatus, suure vaardiga lavalt minema, ent enamasti võib tõesti meeldiva õhinaga mõtiskleda laval toimuva üle – et kas nüüd on teater?

Ma ei mõtle siinkohal neid räuskajaid. Loomulikult küsivad mõned seltsimees Hruštšovi kombel, et ei oska näidelda või? Isegi mu laps näitleb paremini. Kuidas nad saavad niimoodi näidelda? Kas neil südametunnistust polegi? Seltsimees Hruštšovi pahameel käis muidugi kujutava kunsti kohta, mina vaid parafraseerisin – aitäh Linnar Priimäele nende tsitaatide meenutamise eest. Iva on nagunii universaalne: pole vahet, kas puldis on seltsimees Hruštšov või seltsimees Paulson. Ent seda ma mõtlengi: ma ei võta siinkohal arvesse selliste seltsimeeste arvamusi. Seda seepärast, et nagu on öelnud Priimägi: „Lähem kokkupuude kunstiga nõuab asjakohast ettevalmistust. Mitte ükski kunst ei räägi meiega me emakeeles. Kunst kõnetab alati võõrkeeles, mida peaks valdama, et temast aru saada.“* Need kolm lauset võtavad minu arust teema kokku nii ammendavalt, et ma ei lisa midagi.

Eksitused ja mängu ilu. Palju mõistlikum on seda arutelu pidada inimestega, kes vähemalt orienteeruvad teemas, kes mitte ainult ei tea, millisel platsil mäng käib, vaid tunnevad ka mängu reegleid. Niisiis, võib vabalt arutleda selle üle, kas Kadri Noormetsa moodi teater on teater, kui vestluspartneriks on näiteks traditsioonilisema teatri esindaja. Juba 1990. aastatel tekkis pahameel kurja kriitika peale, mis taandas Panso esimeste lendude juhtimisel tehtud lavastused „surnud teatri“ valdkonda. Justkui oleks näiteks Peeter Jalaka või Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi teater olnud rohkem elus. Mõlemad mõisted ongi vigased ja toored (see tähendab, jõhkrad), kuid mingi vahe on kindlasti sees.

N-ö traditsioonilisse teatrisse ilmub eksitusi ja error’it improvisatsiooni kaudu ning seda aeg-ajalt. Mõnele lavastajale on sügavalt vastumeelne, kui tema filigraanselt paika timmitud masinavärgis kostab uusi helisid. Avangardsemasse teatrisse tuleb aga, vastupidi, vahel sisse staatilisust, paratamatult kogu lava hõlvavat – mitte halvavat – mängu ilu. See, kuidas lavastaja sellesse suhtub, on tema enda asi.

Nii Ingomar Vihmari „Keskea rõõmudes“ (Tartu Uus teater, 2013) kui ka Kadri Noormetsa „Ümarlauas“ on lavastaja laval olemas. Mulle tundub, et Vihmar ei taha laval näha hardust ning lõhub tahtlikult iga tekkida võiva teatriime. Noormets suhtub sellesse palju rahulikumalt ja rõõmsamalt. Kui kohe ei sekkuta, võib kaunis hetk viibida ja see on täiesti lubatav. Kogu aeg ei saa hardust tõrjuda. Ei peagi. Kui rangelt psühholoogilises suhteloos korraks improviseeritakse, pole midagi katki. Kui kaootiliselt rahutus improsupis järsku midagi ilusat kristalliseerub, ei hakka ka see vastu.

Enamasti on traditsioonilisem teater siiski hardam ja tehniliselt viimistletud. Kadri Noormetsa moodi teater on kihisev, mullitav, pidevalt moonduv ja kohastuv. Kui laval ümarlaud tagurpidi keerata, võib see ju olla ka laev või spaa või Reet Linna – selline teater on täiskasvanute laste kombel mängimine. Sundimatus, valmisolek oma põrkeautoga vastu seina kihutada või partnerist mööda panna on osa võlust. Mõnikord põrutab kohapeal välja mõeldud repliik ummikusse: nali ei toimi, rahvas ja partnerid vaikivad, võib isegi piinlik olla. Martin Korgi paar kildu naisterahvaste kohta olid küll sellised, et kui need on tekstis sees, võiks välja võtta, ja kui need olid improviseeritud, võiks neid enam mitte kasutada. Meenutuseks: naljatlemine naiselt süütuse võtmise üle pole kuigi naljakas.

Ent vahel lükkab üks repliik käima teise, üks nali söödab üle võrgu ahvatleva palli partnerile täpselt nii kõrgele, et sealt teha järgmine nätakas, ning varsti lõkerdab kogu saal ja trupp nii, et pühitakse pisaraid. Üsna häbelikult ja ujedalt alanud lavastus muutub üha julgemaks ning ka lavalolijate närv näib lõpuks olevat üpris miinimumi peal. Kauneimatel hetkedel on tõesti tunne nagu komöödiaõhtul, kus andekas esineja ka publiku käima tõmbab ja ammutab sellest nii tuge kui ka inspiratsiooni. Seetõttu on eriti just maffiamängu sketšil potentsiaali kujuneda ühisettevõtmiseks, kus – nagu juba öeldud – ei panda publiku aktiivsele osalusele kätt ette, vaid see võib koguni etendajaid aidata. Seejuures ei tungi seda tüüpi kaasav lavastus väga sügavale kellegi privaatsfääri ning lavaletirimist nagu „Keskea rõõmudes“ pole vaja karta.

Rohkem kindlustunnet. Ingomar Vihmari lavastuse ja „Ümarlaua“ vahel on muidki erisusi. „Ümarlaua“ sketšides on jäetud otsad lahti, ent kuna Kadri Noormets on tituleerinud Aare Pilve dramaturgiliseks kaasaaitajaks, on ilmselt mingi osa paberile pandud. Mängu võetud valgustaja Karl Marken on ka piisavalt läbi mõeldud osa, rekvisiitide ja olekuga, et viidata tavapärasemale prooviprotsessile.

Seevastu „Keskea rõõmudes“ polnud minu teada ridagi ettekirjutatud teksti ja teatrimajja suunduval näitlejal polnud õrna aimugi, mida partnerid hakkavad laval tegema. Tulemuseks on suurem kaos, mis võib tuua eduhetkedel kaasa mahlakama elamuse, ent samavõrra riskitakse ka kopsakama pettumusega – nii publikule kui ka trupile. Noormets on osa ohte maandanud mõningase ettevalmistusega, jättes siiski sõna otseses mõttes mänguruumi. Mul pole piisavalt empiirilisi andmeid, et Vihmari metoodikas kahelda, ainult sisetunne ütleb, et vahest annab Noormets nii publikule kui ka näitlejatele mõnevõrra rohkem kindlustunnet. Kui sketš ikka üldse käima ei lähe, saavad „Ümarlaua“ näitlejad toetuda mingile karkassile, kust edasi minna.

Erinevalt „Keskea rõõmudest“ on „Ümarlauas“ ka väga oluline osa kujutaval kunstil, mis muidugi iseloomustas juba Kadri Noormetsa „Mobiilseid definitsioone“ (Tartu Uus teater, 2019). Sedapuhku on läbivaks niidiks ühe kunstniku konkreetselt silme ees olev teos, mille saab erisugusel moel mängu võtta. Tartu tänavapildistki tuttav Kairo on maalinud midagi, mis meenutab laste mängu „Dobble“ ümaraid kaarte, kus tuleb aja peale leida seal esinevad ikoonid (semiootilises mõttes). Rõhutan siinkohal ka Noormetsa interdistsiplinaarsust: tema lavastuses ei ole kunst kunagi tagaseinal rippuv horisont, mille taustal kunsti teha. Noormetsale on kunst kunstis kunsti näha, ta võtab selle avalikult mängu ja vahel pole selge, kas taiesed on ka osa trupist. Muidugi, need, kes eelistavad lehmamaalil näha ainult fotorealistlikku lehma, ei pruugi sellist lavastust arvata meeldivate elamuste loetellu. Arvaks, et sellised inimesed ei leia ka teed teatrimajja, sest neid see lavastus ei kõneta, ja kui seal veel üritataks neid kaasata …

Kuigi võin neile lohutuseks öelda, et ehkki meid kaasatakse „Ümarlauas“ hästi palju – ka sõnatult – ja neljas sein on olematu, asetavad märkused sama tüki proovide või eelnenud etenduste kohta mingi mõttelise kihi „meie“ ja „nende“ vahele. Me kuulaks justkui pealt sõpruskonna arutelu. Ja kuigi etenduse alguses võib jääda mulje, et seisame näitlejatega kõrvuti (laval?), oleme siiski publikuks. See on minu arust väga okei. Võin vabalt olla see pealtvaataja, kui keegi läbi ruumi kõnnib. Kui ma tahaksin olla kõndija, oleks ma selles valdkonnas juba samme ette võtnud. Mul ei ole midagi selle vastu, et vestelda lavastajaga tüki jooksul (Noormets paistab olevat lihtsalt nii tore inimene, et temaga vestleks veel), ning ma olen Andres Mähari tõttu ka Vanemuise lavastuse „Üks mees, kaks bossi“ etendusel laval käinud ja sõnatut osa mänginud, kuid ma kindlasti ei ütle, et pean saama näidelda, muidu suren. Seepärast on Noormetsa moodi kaasav teater täpselt minu mõõt.

Segadus peab olema korralik. Tunnen, et vaatan pealt kellegi mängu. See on natuke nagu olla majadevahelisel õuel ja jälgida aia ääres, kuidas teised lapsed mängivad, ainult mitte nii kohmetult. Pigem on see nagu malbe sotsioloogiline analüüs, meenutades omal moel Renate Keerdi, ühe teise Tartu Uue teatri naislavastaja tegemisi. Kui Keerdi ajuvoog väljenduks kehakeele asemel sõnades, leiaks ta Noormetsas ilmselt hingesugulase.

Sel lavastusel on üldse naiselik energia: nurkadeta, spiraalne, iseennast ja maailma mänguliselt võttev, risoomina läbi publiku siuglev. Siin ei mängita raevukalt publiku pihta, keegi ei röögi süljepiiskade saatel didaktilisi sõnumeid. „Ümarlaua“ kohatine lausmöla ja kontekstist välja rebitud, pealtnäha tõsised laused meenutavad laste täiskasvanute koosoleku matkimist. Kuna lapsed matkivad selleks, et tähtis täiskasvanuilm pulkadeks lahti võtta ja selgeks õppida, teeb ka Noormets oma dekonstruktoriga harivat tööd, ainult et mitte rangel kasvatuslikul eesmärgil. See on absurd oma kalbes valguses: me naerame, sest see ongi jabur, et nii teeme. Kui jätta kõrvale elementaarsed ametid ja otsene vajaduste rahuldamine, vajab suurem osa inimkäitumist naeruvääristamist ja korrapärast ikonoklasmi. Mitte paha pärast, üldse mitte. Pigem värskenduseks. Seejuures ei ole vaja otsida põhjendusi. Nagu ütleb Noormets laval: „Ära hakka kohe lahendusi otsima.“

Vahel on sigar lihtsalt sigar ja vahel tuleb käia ära Tagurpidi-Antslas. Kui mõni asi ühiskonna pöördlaval teistpidi keerata, saab uue mõõtme. See, kuidas lavastuse lõpuks taastatakse publiku abiga ja suure hoolega algne segadus, on väga armas. Isegi Noormets oli esietendusel hämmingus, kui leidis ühe pokaali asemel samast kohast etenduse lõpus kaks. Kui talle öeldi, et see on külastaja toodud, jäi ta vastusega rahule – isegi Noormetsa teater paneb lõpuks kõik oma kohale tagasi. Segadus peab olema korralik: kõigepealt tuleb asjad laiali loopida, et saaks mängima hakata.

Ansambel kõlab ilusti kokku. Võiksin veel lõpetuseks analüüsida näitlejate mängu, aga sellel pole erilist mõtet. Samamoodi võiks arvustada laste ukakat, tuues esile, et Mari jooks puu taha oli teostatud tehniliselt perfektselt või et kimedus hääles, kui Mart hüüdis „Uka-uka, Mari kinni!“, väljendas laitmatult Mardi väiklast rõõmu Mari kinnistamise üle. Ütlen selle asemel vaid, et ansambel kõlab ilusti kokku: veteranid Helgur Rosenthal ja Maarja Jakobson sobituvad kahe noore lavakavilistlase Heklese ja Korgi kõrvale valatult. Vahest tunneb Rosenthal end improviseerides kohati vabamalt kui Jakobson, aga see võis tuleneda vabalt ka tollest konkreetsest õhtust ja esikanärvist.

Kes ei karda kontakti näitlejatega ega pelga suruda end ümarlaua ümber, et koos kunsti üle mõtiskleda, võiks kindlasti ära käia. Seltsimees Paulson ei pea muidugi tulema, ehkki Kairo lõuendil on täiesti äratuntavaid kujundeid. Aga talle ma soovitaks pigem maalikunstnik Titorelli nõmmemaastikke. Ei pea järjekorda tormama, tal on neid terve sahtlitäis, üks sama ilus kui teine.

*Linnar Priimägi Pärnu kunstiskandaalist: Paulsoni jutt valmistab füüsilist piina. – Elu24 22. IX 2020.


Jaga

Vaata lisaks

Registreeri