Sirp/Madis Kolk, Kaja Kann: Tolmukübemed steriilseks selitatud tragöödiamehhanismis

Kaja Kann, Madis Kolk, Sirp, 20.08.2021


Eepilise haardega lugu ei peagi tekitama argipsühholoogilisi ega sentimentaalseid kaastundepuhanguid, vaid taotlema tragöödia katartilist mõju.


Tartu Uue teatri „Serafima + Bogdan“, autor Vahur Afanasjev, dramatiseerija ja lavastaja Ivar Põllu, kunstnik Kristiina Põllu, valguskunstnik ja tehnikajuht Rene Liivamägi. Mängivad Ilo-Ann Saarepera, Kristel Leesmend, Renate Keerd, Elise Metsanurk, Andres Mähar, Priit Loog, Martin Kork ja Ekke Hekles. Esietendus 31. VII Peipsiveerel Kolkjas.

Ivar Põllu on Vahur Afanasjevi 557-leheküljelise romaani suutnud mahutada natuke rohkem kui neljatunnise lavastuse raamidesse. Kui täpne olla, siis antakse mahuka romaani sündmused lavastuses edasi kõigest kahe tunni jooksul, aga kaks korda järjest: esimeses vaatuses kronoloogiliselt tagurpidises järjekorras, teises aga õigetpidi, ning seda tehakse kahe publikutribüüni ees, nn Serafima ja Bogdani sektoris. Teises vaatuses kolib publik vastastribüünile ning näeb sündmusi teise peategelase vaatepunktist. Madis vaatas esimest vaatust Serafima sektoris, Kaja aga Bogdani omas. Vaheajal vahetasime muljeid.

Madis: Kuidas oli?

Kaja: Tohutult igav.

Madis: Mis asja?

Kaja: Mõttetu klounaad. Ma ei saanud mitte midagi aru. Hoolimata sellest, et olen romaani lugenud, ei saanud ma aru, kes on kes ja mida nad seal teevad. Isegi seda ei saanud aru, kes räägib ja kas ta üldse on laval.

Madis: Huvitav, Serafima poole peal oli küll lugu suhteliselt selge. Esimese hooga ei saanud aru, et mängitaksegi täpselt vastupidises järjekorras. Tajusin lihtsalt ajahüppeid edasi ja tagasi, aga need ei tekitanud segadust.

Kaja: Ma ei tea, kuidagi tobe oli. Justkui Põllu mõnitaks kõike. Iroonitseb intellektuaalide, ida kultuuri, inim­suhete, looduse ja lõpuks ka kogu teatri üle. Kuidagi loll oli seal istuda. Kuidas sul?

Madis: Põnev oli. Kuna ma lugesin enne etenduse vaatamist kahte täiesti vastupidise hinnanguga arvustust,1 siis hakkasin hoolega neile põhjendusi otsima.

Kaja: No ja kas oli hirmus ja õudne, nagu Mikomägi ütles?

Madis: Mul ei olnud. Iga kord, kui vajutati seda eluõuduse pedaali, lükkas see mind isegi suuremale distantsile.

Kaja: Et siis ikkagi igav?

Madis: Ei-ei, see tegi taju kuidagi teravaks ja klaariks. Kuna ma sisse elada ei saanud, siis sai mu põhitegevuseks kogu selle pusle kokku panemine.

Kaja: Et kuidas Põllu seda tehniliselt tegi?

Madis: Ei, päriselt. Tekkis tunne, et kõik need sündmused toimusid ühes ajavahemikus korraga, ainult et eri paikades. See lugu ei olnud ju lineaarne. Tekkis selline võrgustik, kus üks tegelane saab olla kahes kohas korraga ja teha seejuures erisuguseid asju.

Kaja: Ma ei tea, kuidas ma selle teise vaatuse vastu pean.

Madis: Alati võib oma mõtteid mõelda.

Kaja: Jah, tuul on tõusnud ja päike hakkab loojuma. Pajulatvade õõtsumist tuules võin vaadata lõpmatult.

Vaataja kaasamine tema vaatepunktiga manipuleerimise kaudu on viimasel ajal olnud mitme huvitava lavaeksperimendi sisu. Ei taha kõike COVIDiga seostada, aga tore on mõelda, et äkki see on tõesti pandeemia üks viljakas aspekt, kui sunnib otsima teatriformaate olukorras, kus me ei saa olla kindlad, kas ja mil moel lavastust saab mängida, tavapärane teatriruum ning lava ja saali suhe ei ole enam enesestmõistetav.

Mart Kangro uuris oma lavastusega „Täna õhtul lorem ipsum“, kui palju ja kuhumaani on miski meie igapäevakogemuses, sh teatris asendatav. Tema lavastuse täistervik tuleb kokku vaatajale, kes külastab nelja etendust, kus on igaühel erisugune koosseis. Põllu on publikule natuke rohkem vastu tulnud, kuigi ka siin ei garanteerita igale vaatajale täpselt samasugust elamust.

Atmosfääri hakati looma juba täiesti lavaväliste elementidega. Näiteks võis pressiteatest lugeda: „Pakkige kaasa isiklik kruus ja/või pits.“ Iseenesest väike asi, aga ometi tähenduslik. Olmelises kontekstis peeti ilmselt silmas keskkonnateadlikku taaskasutust, mis aitaks vähendada papp- ja plastnõude kuhjasid. Kes on ka romaani lugenud või muidu Peipsiveere vanausuliste kommetega tuttav, teab, et seal polnud tavaks võõrast nõust juua ja nõnda käidi ka külas, oma tops kaasas.

Suveteatri publikuna oleme treenitud igasugu neljanda seina lõhkumise mängudes osalema, alates Elmo Nüganeni „Kolme musketäri“ supi- ning „Romeo ja Julia“ veinipakkumisest. Nii oli ka üks minu ees istunud vaataja lojaalse publikuliikmena valmistunud kõigeks võimalikuks: tal oli kohusetundlikult kaasas kruus ja selle sees ka pits. Paraku lavalt sellist mängus osalemise võimalust ei pakutud.

See ei olegi etteheide, küll aga hea näide selle kohta, mis kõik hakkab kaasa mängima, kui kutsuda publik teistsugusesse keskkonda, kui seda on juba välisuksest alates tinglikkuse reegleid rõhutav teatrimaja. Iga vihje võib hakata toimima või siis jääda võõrkehana müra tekitama. Teatrisaalis oskame erilaadseid signaale paremini selekteerida.

Tähenduslike signaalide ja müra selekteerimiseks oli huvitav võte kõrvaklappide kasutus. Oleme juba harjunud sellega, et mitte ainult suveteatri vabaõhulavastustes, vaid ka suuremates statsionaarilavastustes kõnelevad-laulavad näitlejad põsemikrofonidesse, mida kuuleme kõlaritest. Sel on puhtpraktiline funktsioon: tagada kuuldavus. „Serafimas + Bogdanis“ kuuleb aga publik kõike kõrvaklappidest ning sel on peale praktilise ka esteetiline siht. Samamoodi on raadioteatris, mis pole üksnes raadio kaudu kuulatav teater, vaid täiesti teistsuguse meelelise tajuhäälestusega loodud kunstiteos, kus on algusest peale nägemismeel välistatud ning arvestatud, et iga helikujund hakkab mõjuma iseväärtuslikuna – eksimust ega müra ei saa tühistada näiteks käežestiga.

Kui eesti teatris on juba õpitud laval mängima samal ajal kaamerale ja publikule, püüdes vältida teatraalset ülemängimist, siis nüüd andsid tegijad endale uue ülesande: mängida ühtaegu vaatajale ja ka kõrvaklappidesse. Väga nauditavalt tegi seda näiteks Priit Loog Raimond Uusküla rollis, suutes doseerida ka oma karjumisrepliike nõnda, et need ei ummistanud kõrvklappe – ta ei mänginud auditiivselt üle.

Kuid kõrvaklapid andsid edasi ka muud kui näitlejate dialoogi. Peaaegu katkematu helireana lõi keskkonda kollektiivi Eeter looming. Kes on näinud Joosep Matjuse filmi „Tuulte tahutud maa“, võib aimata, mis efekti saavutab Eeter ka Serafima ja Bogdani loos. Ühtpidi kindla peale minek, tagamaks teatud emotsioon ning see, et väliskeskkonna helid ei pääseks etenduse hermeetilist ruumi lõhkuma. Sellega kaasneb muidugi oht hakata domineerima. Eetri ambient ei tüki iseenesest esile, aga eriti just Bogdani poole peal, kus käsitleti orientaalseid teemasid – kohati tõepoolest paroodilises võtmes –, hakkas see laval toimuvat aeg-ajalt lihtsalt illustreerima ning tekitas soovi muusika hetkeks maha keerata.

Pärast teist vaatust.

Madis: Noh, kas tekkis mingi tunne?

Kaja: Ei tea. Nüüd jutustati kogu lugu kronoloogilises järjekorras ära. Selline tavaline teater. Pimedus tekitas veidi atmosfääri.

Madis: Ja see oli hea?

Kaja: Valgust tehti osavalt küll. Vahel pimendati teie lavaosa, vahel lasti see meile läbi kumada. Põnev.

Madis: Kas oli sama lugu, mis romaanis?

Kaja: Romaanis kadus see loo olulisus nagu ära. Polnud enam tähtis, miks keegi kedagi tappa tahab. Siin oli kõik kuidagi selgemaks joonistatud.

Madis: Loog tegi ikka võimsa rolli. Peenelt mängitud julmur.

Kaja: Nõus. Aga miks ta eestlane oli? Minu meelest Afanasjev seda rahvust nii palju ei rõhutanud. Miks seda etenduses sada korda toonitati? Nagu Põllu paneks Tammsaaret ja looks uut narratiivi eestlusest.

Madis: Kaja, me oleme sellest nii palju rääkinud: Tammsaare jutustas ühe pere loo, mitte ei üldistanud midagi eestlaste kohta. Tähendab, üldistus ikka tekib, aga ainult seeläbi, et tegelased on eestlased. Ka Dostojevski räägib üldinimlikest asjadest, seejuures võib muidugi öelda, et seal väljendub ka vene hing, aga mitte ju mingis rahvuslikkuse tähenduses.

Kaja: Aga Põllu siis täpselt samamoodi. Ma ei saa mitte midagi teha, kui ma hakkan ise üldistama.

Madis: Aga kellega sa ennast samastasid?

Kaja: Ikka selle värdja eestlasest miilitsaga.

Madis: Huvitav, mina elasin kaasa ikka Peipsiveere kohalikele. Nemad pidid ju lavastuses ikka need omad olema, kui ma üldse pean sellises kategoorias vaatama.

Kaja: Alguses oli mul ka nii, aga kui ikka öeldakse juba mitmendat korda sõna „eestlane“, siis ma ju olen see. Põllu surus mulle peegli näkku ja mõnitas taas.

Jah, see võrdlus eepika – „Serafima ja Bogdan“ on ju vaieldamatult see „suur romaan“, mille puudumist on pikka aega kurdetud ja mille võimalikkust või vajalikkustki on tänapäeval kahtluse alla seatud, et äkki pole praegu (enam) selliste kirjandusvormide aeg – ja draama vahel on kõnekas. Jällegi, kas tingib ühe või teise käsitluslaadi üks või teine žanr ja meedium juba iseenesest või on need olnud lavastaja-dramaturgi teadlikud valikud või on tegemist elementidega, mis lihtsalt hakkavad laval tahes-tahtmata mängima, kui neid eos ei välistata.

Romaanis ei mõju Raimond Uusküla eestlane olemine sellise eraldi sõnumina nagu lavastuses, kus on seda rõhutatud nii Raimondi monoloogidega kui ka Serafima (Ilo-Ann Saarepera) ja Bogdani (Andres Mähar) isa Arhipi (Martin Kork) vihjega, et teil, eestlastel, ju polegi mingeid kombeid. Heidame küll eesti teatrile ette, et see pole kuigi poliitiline, kuid oma siin-ja-praegu-olemuselt tagab ta ilmselt ometi päevapoliitilisema mõju kui romaan, kus põimus siiski palju kihte, mida ei olnud lavastusse üldse kaasatud, olgu siis pikad teoloogilised arutelud või Peipsiveere eluolu kalurikolhoosis. Kui Põllu tahtnuks sellistest rõhuasetustest hoiduda, pidanuks ta neist vist täielikult loobuma. Praegu hakkas see tasand mängima võib-olla kaalukamatki rolli, kui oli soovitud.

Kust me üldse teame, mida oli soovitud? Sellele vihjab siiski see eelmainitud mäng ajatasanditega. Meile ei jutustata lugu selleks, et põnevust kerida, inimsuhteid lahendada. Meile hakatakse sündmusi esitama lõpust alguse poole, me juba teame, mis lõpus n-ö saab, see ootus ei tekita pinget. Sellest ka pärast esimest vaatust tekkinud mulje, et ehkki vastav võte lükkab vaataja distantsile, ei vähenda see kuidagi osalemiselamust, sest sunnib just keskenduma sündmuste olemuslikule mehhanismile.

Eepilise haardega lugu ei peagi ju tekitama argipsühholoogilisi ega sentimentaalseid kaastundepuhanguid, vaid taotlema pigem tragöödia katartilist mõju. Tagant ettepoole ja siis jälle eestpoolt tahapoole jutustatud lugu, pealegi veel simultaanselt kahel laval, loob vaata et müütilise aegruumi. Me saame aru, et need ei ole mingid ühekordsed sündmused mingis ühes enneolematus loos, vaid see on tragöödiakangelaste ettekodeeritud saatusejoon, mille eest nad ei saa mingite kavalate käikudega põgeneda. Verepilastus ja lapsetapp on lihtsalt sellise kangelase pärisosa, see ei ole miski, mis juhtus kogemata, näiteks ühiskonna mõjutusel.

Kui romaan ilmus, siis võrdles Afanasjev seda „Pulp Fictioniga“ – et mitte lihtsalt kurb lugu, vaid pigem vägivaldne komöödia.2 „Pulp Fiction“ meenus ka seoses lavastuse ajatasandi mängudega. Hoolimata sellest, et dramaturgiasse jõudis romaanist ainult üks kihistus, pidi mäng nende valitud sündmuste tajumisega aitama neid olmepsühholoogiast kõrgemale tõsta.

Nagu juba alguses öeldud, võib sellisel puhul ette heita mõningate asjade teostuslikku kohmakust. Alates sellest, et elamus olnuks ehk veel mitmeplaanilisem, kui kahe lavapoole mäng omavahel ka päriselt põimunuks. Igale S-sektori stseenile olnuks vaste ka B-sektoris, mida siis teises vaatuses saanuks teisest vaatepunktist tajuda. Selles mõttes ei moodustanud kaks lavapoolt kokku mitte risoomse võrgustiku, vaid ikka kaks eraldiseisvat vaatemängu. Aga, jah, kuna publik näeb ju korraga niikuinii ainult üht lavastust, siis võibki eelöeldu kõlada lihtsalt norimisena.

Suurema mürana mõjusid ehk kujundiloome vahendid, mis pidid ühe või teise emotsiooni argipsühholoogiast kõrgemale tõstma. Näiteks mäng linadega (Raimondi kahtlus, kas Serafima oli ikka abielludes veel süütu) või tapmis­stseenides kasutatud topisnukud. Taotlus oli arusaadav: tavapärane lavavõitlus on niikuinii simulatsioon, kus näitleja peab keskenduma tehnilisele sooritusele, et mitte ennast ega lavapartnerit vigastada, püüdes seejuures mõne grimassi abil anda publikule vihjeid oma tunnete kohta.

Ivar Põllu ja Kristiina Põllu lahendasid need olukorrad peaaegu nii nagu antiiktragöödias, kus surmad olid viidud üldse lava taha ja neist üksnes jutustati. Siin tappis Raimond külahull Onissifori ning Serafima oma pojad Kalevi ja Sulevi kaltsunukkudest vatti välja rebides: tegevus on tinglik ning näitleja saab selle käigus näidata n-ö puhast emotsiooni. Võib-olla tekitasid aga nukud mingi koomilise lisanüansi, mida võimendas veel poegade melodramaatiline pilk oma mõrvu kõrvalt vaadates, nii et need ei saanud täiel määral mõjule pääseda. Taas seesama asi: mida kontseptuaalsem ja väheolmelisem mängukeskkond, seda pisem tolmukübeke mõjub seal prügina.

1 Margus Mikomägi, Serafima + Bogdan – halastamatu, hingetõmberuumi välistav kurjus. Monumentaalne. – Maaleht 4. VIII 2021. Meelis Oidsalu, Enne Serafima ja siis Bogdan. Kas Tartu Uus teater sai sooritusega hakkama? – Eesti Päevaleht 5. VIII 2021.

2 Pille-Riin Larm, Vahur Afanasjev: ma tõin eesti kirjandusse negatiivse eestlase. – ERRi kultuuriportaal 11. XI 2017.




Jaga

Vaata lisaks

Registreeri