"Aga näitlejad karjuvad pidevalt. Ükskõik kui vanamoodne tükk ka pole. Võib-olla õõnestavad nad sellega süsteemi seestpoolt, teevad oma teatriuuendust?" arutleb täna õhtul Tartu Uues Teatris esietenduvas lavastuses "Vanemuise biitlid" näitlejannat mängiv Maarja Mitt.
Seejuures tõdeb ta ka ise, et hea toon ei pea karjumist viisakaks. "Karjumist laval loetakse üldiselt nii-öelda uuendusliku teatri osaks," nendib ta.
Just teatriuuendusele on Ivar Põllu autorilavastus pühendatud. "Teatriuuendus nõukogude Tartus on ilmselt kõige mütologiseeritum periood eesti teatris. Lavastus "Vanemuise biitlid" olemasolevale uut infot juurde ei lisa, küll aga viskab tõed, valed ja kuulujutud võrdsete lähteandmetena ühte patta," avab Põllu lavastuse tagamaid.
Seejuures ei ole ka näidendi tegelasteks Jaan Tooming, Evald Hermaküla, Vaino Vahing ega Mati Unt, vaid mehed ja naised. Näitlejad ja lavastajad, kunstnikud ja kriitikud.
Ehk nagu terves elus on segamini elu ja näitemäng, on see nii uues etenduseski. Sellest leiab ka teatriteaduses mitte kodus olev inimene olukordi, mis peale teatri juhtuvad ükspuha millises linnas, kevadel, noorte inimeste vahel. Ivar Põllu sõnul ongi "Vanemuise biitlid" armastusavaldus teatrile, Tartule ja kevadele.
Lavastuses mängivad Maarja Jakobson, Maarja Mitt, Nero Urke ja Helgur Rosenthal püüavad seal leida vastust küsimusele, kuidas jääda teatrimasinavärgis ellu. Sest see küsimus on püsinud läbi aegade.
Ivar Põllu "Vanemuise biitlid" on lavastaja teatritriloogia "Armastus, teater, hullus ja surm" kolmas osa.