Postimees/Tuuli Põhjakas: Rajacas ja «Haige mäger»: Nali on, nali jääb, nali olema peab 

Tuuli Põhjakas, Postimees, 24.08.2021

Ammusel, 1966. aastal said Tartu Ülikoolis kokku noored bioloogia- ja geograafiatudengid, kes tundsid üksteises midagi ära, oli see siis ühine arusaam huumorist, tahe tegutseda või ülevalt antud ettekirjutus midagi saavutada. Sündis Rajacas, 1966. kuni 1969. aastani tegutsenud ühendus, muusikaline musta huumori ansambel, mis eneselegi teadmata muutis midagi tollases arusaamas naljategemisest.
Nüüd on neist alles jäänud legend - hulk meenutusi, peaaegu olematu füüsiline pärand, ent suisa kustumatu jälg. Mida see tähendab ja kas üldse midagi, sellest vestlesin Kinoteatri lavastuse «Haige mäger» autori Priit Põldma ja tolleaegse Rajaca ühe asutajaliikme Ain Kallisega. Leppisime kokku, et sinatame.

Kuidas tekkis idee?

Põldma: Ma teadsin juba mõnda aega, et kunagi on selline ansambel olnud ning kõige tuntumat Mihkel Zilmeri laulu «Tuhanded külad, tuhanded talud» olin ma ka kuulnud, aga see teadmine oli siiski üsna pealiskaudne. Paarist Mati Undi ja Jaak Alliku artiklist oli jäänud mulje, et vaat selline väga tähelepanuväärne ja väga sügava jälje jätnud punt on olnud, aga milles nende fenomen seisnes, sellest oli üsna raske aru saada.
Minu jaoks lihtsalt väga huvitav, et sellised tulevased väga olulised ja tõsiselt võetavad teadlased ning kultuuritegelased tol ajal koos käisid. Selle ümber on justkui mingi tohutu legend, aga samal ajal täpselt ei kirjeldatagi, mida tehti, või isegi kui kirjeldatakse, siis on see napp ega ütle päriselt, mis võlu selle kõige juures oli.
Kuid lavastus ei räägi enam Rajacast, vaid täiesti eraldiseisvast fiktsioonilisest kollektiivist nimega Haige Mäger, mis justkui resoneerib toonaste ideedega, kuid on ikkagi vaid väljamõeldis.
Kallis: Meile tuli käsk teatrit teha kõrgemalt poolt. See oli aastal 1964, kui Tartu komsomolikomiteest tuli üleskutse ülikooli klubile uut hingamist sisse puhuda. Tollal ülikooli klubi vaevu hingitses, tantsuõhtutel käis vaevu 40 inimest ja valdav osa läks ukse pealt tagasi, sest see ei tundunud eriti põnev. Siis tuldigi ideele mõelda välja midagi, mis tooks rahva kohale. Esialgne idee oli matkida kesktelevisiooni küllaltki populaarset saadet «KVN» («Клуб Весёлых и Находчивых») ehk «Lõbusate ja leidlike klubi», millest meie tegime omakorda «Kuradima vilets nali».
Siis tuligi pakkumine, kas me ei tahaks seda edasi teha. Tollal Tartu komsomolikomiteesse kuulunud Toomas Sutt tuli millalgi pärast seda minu juurde ja pakkus, et teeme midagi veel. Ma olin nõus, niisiis läksime luuletaja Kalle Kure juurde ja hakkasime mõtlema ning tulime ideele teha lavastuslik raadio-telesaade. Venemaal oli väga populaarne saatejaam «Majak» ehk majakas; meie tegime sellest Rajaka, aga et peenem ja provotseerivam oleks, sättisime c-tähe keskele.
Idee oli teha lühikeste sketšide kaudu programm hommikust hilisõhtuni välja. Kvissentalis oli paar poissi, kes andsid välja laualehte «Kaks sammu edasi, üks tagasi», need olid Priit Pärn, Rein Tenson ja Nikolai Laanetu. Nad tulid ka meile kampa. Laulud tulid hiljem.

Kuidas see idee teostus?

Põldma: Lavastuses on nii sõnalisi stseene kui ka laule, lugu ise aga kulgeb paralleelselt kahes ajas. Kuigi oleme inspireeritud 1960ndatest, ei maini me kordagi, et lugu toimuks just sel ajal või leiaks aset Tartus, ütleme lihtsalt, et stseenid toimuvad 50 aastat tagasi ja praegu vaheldumisi.
See kõik on osalt fantaasia, ent osalt põhineb siiski päriselu motiividel. Kohtusime inimestega, kes kuulusid Rajacasse või olid Rajacat näinud või lihtsalt 1960ndatel kultuurielus aktiivselt osalenud, et saada pilt tolle aja elutundest ja ideaalidest. Leida kõige tunnuslikumad, teisalt kõige huvitavamad, kõige markantsemad jooned, mis seda aega iseloomustaks. Ühelgi «Haige mägra» tegelasel pole üheseid prototüüpe, neis on kokku segatud erinevatelt inimestelt kuuldud lood ja detailid.
Kallis: Meie teine etendus ülikooli klubis oli nii populaarne, et tõi klubi paugupealt täis. Saalis oli 300 või 400 kohta, kuid kohale oli tulnud rohkem kui 700 inimest. Mu tollane ülemus Tõravere observatooriumist rääkis, et ta tõmmati läbi esimese korruse akna näitlejatele mõeldud tuppa ja trügiti saali. Osa inimesi ootas hoopiski trepil, mis viis teisele korrusele, aga sealt midagi näha ei olnud, nii et see oli nagu telefonimäng. Inimesed seisid ja küsisid, mis parasjagu toimub. Need, kes rohkem nägid, kirjeldasid. Aga ära keegi ei läinud.
Mina olin sel ajal juba aspirant ning elasin erakorteris, kui minu juurde tulid Priit Pärn ja Rein Tenson. Keetsime õhtul katlatäie kohvi, mida me siis hommikuni lürpisime ja lihtsalt mõtlesime. Vahel pruukisime veini ka natuke, kuigi kohv oli põhiline turgutaja.
Kaks päeva hiljem saime kogu pundiga kokku. Ega me rohkem proovi teinudki ja pidevalt muutus miski.
Kõige toredam oli meie ringkäik Siberis 1968. aasta veebruaris. Seal oli see kutsuja, ühe tehase direktor, kes ütles meile enne etendust: «See on tore, et te tulete nagu Moskva üliõpilased valgetes atlassülikondades ja esitate patriootlikke laule.» Meie esimene etendus oli sealsamas tehases ja ta lasi meie juurest jalga, sest me olime kottpükstes ja katkistes pintsakutes. Seal olid mõned lavad, mis olid paar meetrit korda paar meetrit, ning üks oli selline, et keset lava oli suur ahi, mille taga me riietusime, nii et paljas tagumik välkus. Rahvas plaksutas, sest nad arvasid, et see on osa naljast.

Kuidas ja kui palju on huumor ajas muutunud?

Põldma: Ma arvan, et huumor ise suurt ei muutu, muutub kontekst. Kui lugeda kasvõi Rajaca stsenaariume, siis seal on mingid asjad, millest lihtsalt ei olegi võimalik aru saada, sest see on niivõrd seotud kontekstiga ning välja on nalja kaudu öeldud midagi, mida tollases ühiskonnas üldse ei oleks tohtinud öelda.
Aga põhiolemuselt on nalja toimemehhanism sama. Nali sünnib juhusest, mingi olmelise detaili kasvatamisest absurdini või täieliku jaburuseni. Samas on kõige naljakam asi ikka see, mida tõsiselt välja öelda ei saa, nalja kaudu see-eest saab. Seda tüüpi asju on ka praeguses ühiskonnas küll, sest ka sõnavabaduse juures säilivad teatud sotsiaalsed ja kultuurilised tabud, mis on väga viljakas pinnas koomilise efekti tekitamiseks. Kõige naljakam nali on alati see, mis läheb piirini või isegi üle piiri.
Kallis: Eks nali on aastatega kõvasti muutnud. Need naljad, mis olid tollal, olid omas ajas ega töötaks nüüd enam. Lauludega on natuke teisiti, aga nii nagu paljud teised naljad ei aja nüüd enam naerma, ei ajaks ka need. Tol ajal olid kõik meie naljad väga teravad ja seotud päevakajaliste sündmustega, aga kui sa neid päevakajalisi sündmusi televisioonis ei näinud või läbi ei elanud, siis on raske mõista.

Aja Piiride Hajumine
1960ndate musta huumori ansambel Rajacas, mis muutis midagi tollases arusaamas naljategemisest, jõudis nüüd teatrilavale.

pikemalt loe kultuur.postimees.ee

Rajacas
• Loodud aastal 1966 • Peamiselt Tartu Riikliku Ülikooli bioloogia- ja geograafiatudengitest koosnev sõnalismuusikaline ühendus

• Rajacasse kuulusid Priit Pärn, Ain Kallis, Rein Tenson, Nikolai Laanetu, Mihkel Zilmer, Taivo Kastepõld, Aarne Vaik jt
Küsimusele, kuidas sündis nimi Haige mäger, luuletab iga tegelane vastuseks oma kütkestava loo. Fotod: Gabriela UrmAin Kallis ja Priit Põldma.Kultuur Lk 16

Tuuli Põhjakas ajakirjanik
Jaga

Vaata lisaks

Registreeri