Postimees/Pille-Riin Purje: Juba linnukesed väljas jauravad...

Pille-Riin Purje, Postimees, 24.08.2021

Avan arvutis lehekülje Rajacas ning loen: «Lühendit PR kasutatakse valesti, see pole Public Relations, vaid juba aastast 1966 Protsess Rajacas, mis erineb kõigest muust. Esiteks: on ehe, ainulaadne, pidevalt arenev (tema eelmistes arengufaasides loodu osutub aktuaalseks mistahes ajahetkel kümneid aastaid hiljem). Teiseks: kõik PRga kokku puutunud muutuvad PRs kaasosalisteks.»

Järeldan, et lavastusega «Haige mäger» on alanud PR arengu kuues faas, kõik lavastuse loojad saanud PR linkurisikuteks - koos Mati Undi, Evald Hermaküla, Jaan Toominga, Kaarel Irdi, Jüri Üdi ja mitme teisega. PR kandurisikud on lavategelaste prototüübid, aimatavalt kaasatakse teksti ehedad intervjuud. Ent tõeluse ja fiktsiooni piir jääb mõnusalt tabamatuks.

Mind hakkas iseäranis kummitama üks mõtlik lause: «Hinged, raam, uks - aga linki ei ole.» Arthur Arula lavaruumis pole ainsatki nähtavat ust, hoogsad misanstseenid Jakob Juhkami muusikaväljas nihutavad ruumiraame sinna-tänna, lavalt saali, alt üles, kuhu iganes. Tegelased puudutavad nähtamatuid ukse- ja hingelinke. Kuldsete kuuekümnendate suitsurõngastena hõljuvaist õhupallidest kujuneb kuldne (mälu) ahel, mille lülid taas hääletult, musikaalselt vallanduvad. Dünaamiline linkimine.

Oleme tunnistajaks põnevale teatriajale, mil PR võiks üksiti tähistada talendikat tandemit Põldma - Ramul. Miks ka mitte tähenelik PPRR. Priit Põldma loomingust hoovab järjekestvusetaju, tema lavatekstid teavad: aga olnu ei haju... Usaldus ja lugupidu koos poolnukra huumori ja olemise (talumatu?) kergusega, mida lavastaja Ringo Ramul nõtkelt hingestab-vormistab, näitlejate kvartett Grete Jürgenson, Teele Pärn, Sander Roosimägi, Eduard Tee vaimukalt vahendab. Seejuures ei mingit sõgedat, surmigavat, üdini tarbetut uue ja vana teatri vastandamist. Kui neli protsessbändi Haige mäger liiget Tartu Uue Teatri laval sel teemal kirglikult arutlevad, pillab Roosimäe tegelane õhkkerge linnusiutsatusena fraasi «uus teater» ja publik naeratab kuuldavalt.

«Haige mäger» äratab assotsiatsioonivoo, mida üheainsa nägemisega kinni ei püüaks niikuinii. Igal ajal omad tondid, taganejad-edenejad. Pillipuhujad. Grete Jürgenson, kes hetkega muundub noorest vanaemast nooreks lapselapseks ja vastupidi, üritab salvestada mälestusi. Lapselaps katsub vangistada diktofoni protsessi, millest vanaema vaikis. Kas on üldse jäädvustatav too hetk universumis, mil ladusast lastelaulust «Juba linnukesed väljas laulavad» puhkeb Andres Ehini ulakas «Luba linnukesel väljas jaurata»?! Mida tinglikum, lõpetamatum pintslitõmme, seda intensiivsem, ehtsam mälupilt, veendume Eduard Tee tegelase lehviva kunstnikukäega pillutatut mõistatades.

Küsimusele, kuidas sündis nimi Haige mäger, luuletab iga tegelane vastuseks oma kütkestava loo. Teele Pärna tegelane pahvib siin-ja-praegu õhuliselt e-sigarit, ise räägib innukalt kartulist. Hingekriipiva eluhuumoriga näidatakse tudengi paratamatut võõrandumist vanematest, Jürgensoni rolli kojuhelistamise refräänis, mis surub kõikemõistva ema (Pärn) ja sõnakehva isa (Roosimägi) mustvalge muuseumihõnguga fotoraami. Kui ema ja isa viimaks raami tagant välja on astunud, enam tütre helistamist ei ootagi, siis aimub surm. Nõnda loomulik, vaikselt valus.

Kui laval klaverikeeli plõnnitakse ja timmitakse, meenub korraga Elmo Nüganeni «Pianoola». Hingekeeltest teatrisild on ootamatu, habras, armas. Üks teine purre hakkab õõtsuma, üha püsikindlamalt kandma, kui Roosimägi laulab ballaadi. Oleks nagu Runnel, aga nagu ei ole ka. Millal ma seda kuulnud olen, siinsamas Tartus? Kuni sähvatab selgus: Vaino Vahingu «Potteri lõpp», Mati Undi lavastus Sadamateatris, 11. mai 2002. Hannes Kaljujärv laulab Maimu Bergi ja Vahingu ballaadi põuast, vihmast, ohvripõllust... Kaljujärve jõuline sugestiivsus astub dialoogi Roosimäe sissepoole pöörduva pihtimusega.
Ja näen vaimusilmas, näen üsna ilmsi Mati Unti, kuis ta tookord esietenduse ajal saalis ringi uitas, laulva näitlejaga tõtt vahtides vaikselt itsitama kukkus. Lava ja saali piir hajus siis, mineviku ja oleviku piir haihtub nüüd. Jälle.
«Iga hetk sa oled minu mõttes, / suhu pannes leiba, sirpi seinalt võttes.» («Potteri lõpp»: Ballaad esimese ja teise osa vahel.)

Pille-Riin Purje teatrivaatleja
Jaga

Vaata lisaks

Registreeri