Postimees/Karin Allik: Vihjeline autoteater piirangute keskel ja lõpus

Karin Allik, Postimees, 14.05.2021

«Kõigi piirangute lõpp»
Autor ja lavastaja Ivar Põllu Kunstnik Kristiina Põllu, valguskunstnik Rene Liivamägi, muusika autor Ekke Västrik Laval Nero Urke, Ekke Hekles, Martin Kork
Esietendus 6. mai 2021 ERM parklas


Ivar Põllu uuslavastus «Kõigi piirangute lõpp» on kahtlemata sümboolne juhtum Eesti teatriloos, kus kohtuvad koroonaeelne, -aegne ja -järgne ajastu. Põllu on loonud lavastuse, mis toob näitlejad ja vaatajad küll üheks ajaks ühte kohta kokku, ent vastab (peaaegu) kõikidele viiruse ennetuse reeglitele. Iga leibkond püsib etendusel oma autos, näitlejad puutuvad omavahel kokku ainult kahekaupa ja vabas õhus. See on lollikindel lavastus - kui kasutada Ivar Põllu sõnu «Kõigi piirangute lõpu» kirjeldamiseks. Loodetavasti jääb aga taoline autoteater ikka erandiks.
Põllu teos toob lavale kentsaka düstoopia, kus puhtaid inimesi on alles vaid üks (Nero Urke kehastuses) ning ülejäänud inimkujulised olendid kujutavad endast pigem humanoide. Piirid inimese ja masina vahel on praegusest veel enam hägustunud, inimesed kohati kaotanud identiteedi ja masinad selle omandanud. Nõnda pöörduvadki humanoide kehastavad näitlejad Ekke Hekles ja Martin Kork oma mängus ennemini autode, mitte vaatajate poole, kes neis istuvad. Nad vaatavad autode esituledesse kui silmadesse, paistavad kuulvat autode häält ja keelt.
Samal ajal saab inimvaataja tunda end nähtamatuna, vajudes justkui autoistmesse sügavale peitu. Kuivõrd Tartu Uus Teater tituleeris «Kõigi piirangute lõpu» teatrietenduseks autodele, ongi nii ehk kõige parem teost kogeda - vaataja peaks püüdma sulada autoga ühte.
Ehkki selline olukord näib publiku vaatest üsna kummaline, võimendab «Kõigi piirangute lõpu» autokäsitlus tegelikult põhimõtteid, mis kehtivad nüüdki igapäevaelus, kas või mõne linna planeerimisel. Inimest võrdsustatakse autoga ning võetakse kuulda sedasama autode häält, millega Hekles ja Kork laval omamoodi suhtlevad. Räägitakse näiteks autode läbilaskevõimest, kui võiks ju hoopis rääkida inimeste liikumisest. Erinevalt «Kõigi piirangute lõpust» tehakse seda kõike mõistagi ilma kunstilise taotluseta.
Põllu ja trupi autokäsitlus moodustab seevastu loomuliku osa teose düstoopilisest maailmast, andes nii põhjenduse lavastuse ebatavalisele formaadile. Ilma säärase põhjenduseta polekski arvatavasti mõtet autoteatrit teha, sest tulemus oleks parajalt jabur ja mitteusutav. Vaataja võib küll püüda sõidukiga ühte sulada, ent autos viibimine lisab kogu etendusele omalaadse filtri, mis hoopis lõhub illusiooni. Olgu selleks siis udune või vihmamärg esiklaas, krabisev raadio või salongi langev temperatuur - auto kipub iseennast ikka vaatajale meelde tuletama ning tooma inimest tagasi reaalsesse aega, ruumi ja olmesse. Ka (vahe)aplausid mõjuvad üsna kummastavalt, kui plaksutamise asemel kõlavad ainult autode signaalid ja paistavad vilkuvad ohutuled.
Juhul kui toosama auto, kus istub vaataja, kuulub aga ühteaegu ka etenduse fiktsionaalsesse maailma ning kujutab endast üht tegelast düstoopias, siis võiksid tema hägune esiklaas, krabisev raadio ja jahenev salong omandada sootuks teise tähenduse. Neist kujuneksid auto loomujooned ja žestid, mis illusiooni enam ei lõhu, vaid seda rikastavad.
«Kõigi piirangute lõpp» päris nii kaugele ei lähe. Et luua kõikehõlmav illusioon, mis haarab kaasa ka autod, peaks lavastuse dramaturgia olema terviklikum, sidusam. Praegu koguneb etenduse lõpuks vaataja pähe hunnik vihjeid, mille põhjal pole ometi võimalik kokku panna arusaadavat pilti. Lüngad on liiga suured. Mida tahavad need tegelased, kuidas maailm niisuguseks kujunes ja miks meile seda kõike näidatakse - vastuseta jäävad tähtsaimad küsimused. On see vast ninanips publikule, kes lavastuse tutvustusest Tartu Uue Teatri kodulehel luges, et «vastuse saavad kõik küsimused».
Oma konkreetsuses paistab silma vähemalt lavastuse finaal, mis vahetab ähmase ängi värske siiruse vastu, liikudes viivuks ajas tagasi. Autod evivad siis juba olulist iseloomu ja identiteeti, ent inimesed pole seda kaotanud. Too maailm paistab äratuntav, küllaltki sarnane reaalsusega. Kui Nero Urke veel kummide vilinal pimedusse kihutab, paistab see hetk nii päris, kui iganes võimalik. Illusiooniloori langedes on ainult kahju, et tegelikkusesse tuleb naasta pigem autost teatri vaatamise kogemusega kui maailma nägemist mõjutanud elamusega.
Jaga

Vaata lisaks

Registreeri