Postimees/Karin Allik: Täielik šokk! Kas tõdesid on mitu?

Karin Allik, Postimees, 26.01.2021

Tartu Uues Teatris esietendunud Elise Metsanurga lavastusest näeb publik kolme versiooni. Kas selline lähenemine on kunstiliselt õigustatud?
Kolm ruumi, kolm konteksti, kolm versiooni ühest olukorrast - Elise Metsanurga uuslavastus «Video: Täielik šokk! Sündmuskohal kaos, tuvid minestuses» Tartu Uues Teatris on tõeliselt eriskummaline nähtus. Hõlmates korraga kolme saali, loob lavastus ka kolm inforuumi, mille vahel publik liikuda ei saa. Näitlejad tormavad saalist saali, aga publik püsib paigal. Ehkki ühe etendusega saab vaatajale nõnda osaks vaid fragment jutustatavast loost, pole siiski kohustust teist korda vaatama tulla. Fragmentaarsus ongi Metsanurga taotlus.
«... tuvid minestuses» peegeldab seejuures nüüdisaegse kommunikatsiooniteaduse kõige seksikamaid teemasid: afektiivne kommunikatsioon, kajakambri efekt, tõejärgne diskursus. Nimetatud nähtused omandavad teatrilaval küll utreeritud kuju, kuid mõjuvad siiski äratuntavana.
Juba pealkirjast alates on lavastus nimelt loodud jäljendama (või isegi parodeerima) tänapäevast aruteluruumi, kus domineerivad kiired ja emotsionaalsed reaktsioonid, ent sageli puuduvad mõtestatud sõnad. Ka fraas «Video: Täielik šokk! Sündmuskohal kaos, tuvid minestuses» ei ütle ju midagi selle kohta, mis, kus või miks juhtus, vaid vahendab emotsiooni - ja see emotsioon on ärev.
Too «täielik šokk» muudab ärevaks kogu lavastuse tegelaskonna, aga paigutub eri saalides eri kontekstidesse, kohtub eri hoiakute ja teadmistega. Nõnda saab kriisiolukord igas ruumis ka omamoodi tõlgenduse ja edasise tegevuskava. Ometi ei kujune (info)ruumid üksteisest täiesti isoleerituks, sest videosilla vahendusel pannakse tegelased suhtlema, tõlgendused põrkuma.
Kolme nähtud etenduse ja kolme kogetud (info)ruumiga sai selgeks, et empaatiat saan tunda eelkõige kõneleja vastu, kellega parajasti ühes ruumis viibin. Mõista saan tõlgendust, mille kujunemisele olen vahetult tunnistajaks olnud. Ühes ruumis äärmuslikuna tundunud tõlgendus paistab seega teises loogilisena ja vastupidi.

Tervikliku kogemuse saab ka ühte etendust vaadates
Nagu aga ennist mainisin, pole teatrivaatajal kohustust tingimata kolme etendust külastada - ka iga etendus omaette peaks tegijate sõnul pakkuma tervikliku teatrikogemuse. Tõepoolest, teatav terviklikkus on eraldiseisval etendusel olemas, sest igas ruumis on alati publik, näitlejad ja lugu, nagu teatris kombeks. Samas tutvub vaataja siis vaid ühe tõlgendusega, ühe fragmendiga mitmekülgsest tõekobarast. Teiste tõlgenduste kohta antakse talle ainult pinnapealseid vihjeid. Teisisõnu, vaataja kogeb fragmenti, aga peab seda tõlgendama tervikuna, sest ülejäänud fragmentidele puudub tal parajasti ligipääs.
Eks juhtu samamoodi ka väljaspool teatrit: inimene tõlgendab mõnd sündmust isiklikust kontekstist (hoiakutest, teadmistest, kogemustest) lähtudes ning tajub seda tõlgendust kui tõde, kui tervikut. Ehkki tegu on vaid fragmendiga kõikide tõlgenduste müriaadist, ei pruugi inimene sellele tähelepanu osutada, sest tema tõlgendusest väljaspool asuvad interpretatsioonid liigituksid niikuinii mittetõdedeks. Kui tal õnnestuks aga näha konteksti teiste tõlgenduste ümber, võiks lugu teisiti olla.
Metsanurga lavastus pakubki harukordse võimaluse pääseda ligi mitme tõlgenduse tagamaale ja õppida neid mõistma, aga seda ainult juhul, kui vaadata ära kolm etendust. Ühe etenduse käigus avaneb publikule ainult konnaperspektiiv - ühele tõlgendusele keskendunud vaade -, kuid kolme etendusega lisandub sinna kotkaperspektiiv - võime näha kõiki tõlgendusi osana suuremast tervikust. Hakkabki paistma, et ehkki objektiivseid tõdesid saab eksisteerida vaid üks, on iga subjektiivne tõlgendus kuidagi põhjendatud ja loodud parimas usus.

Ühises lõbutsemises peitub tüki võlu
Kuivõrd inimene toimetab ka elus peamiselt konnatasandil, siis tekitab lavastuse loodud kotkavaade isegi teatava võõrituse. Nii omandab «... tuvid minestuses» üldistusvõime, mida pole võimalik ühe etendusega tajuda. Ometi ei tähenda see, et eraldiseisvalt nähtud etendus teatrikogemusena raisku läheks. Metsanurk on koos trupiga visanud vimkasid igasse saali.
Sõltuvalt ruumist on iga atmosfäär küll erisugune, aga ühtmoodi jabur huumor sugeneb neist igaühte. Kalambuurid, kentsakad videod ja kummalised laulud - lavastuse koomikat iseloomustab omaloomingulisus ja sõpruskondlikkus, mis ei tule lavastuse truppi vaadates üllatusena. Pärinevadki tegijad (lavastaja Elise Metsanurk, näitlejad Andreas Aadel, Ekke Hekles ja Martin Kork) ju enamjaolt ühest sõpruskonnast, täpsemalt äsja lavakunstikooli lõpetanud kursuselt. Maarja Mitt-Pichen ei jää siiski sulandumisega hätta ning trupp kujuneb laval ühtehoidvaks.
Küllap just tegijate ühises lõbutsemises ja riskimises peitubki lavastuse «... tuvid minestuses» peamine võlu. Jaburad naljad ja groteski kalduvad süžeekäigud võivad meeldida või mitte, kuid riskijulguse eest tasub lavastusmeeskonnale ikka au anda. Ette on võetud tavatu ja logistiliselt keerukas ülesanne mängida korraga terves majas, vahetada pidevalt rolle-ruume ning teha seda veel omaloomingulise dramaturgia põhjal. Kolmanda vaatamiskorra järel tundub, et risk tasus ennast ära.

"Jaburad naljad ja grotesksed süžeekäigud võivad meeldida või mitte, kuid riskijulguse eest tuleb au anda."

«Täielik šokk! Sündmuskohal kaos, tuvid minestuses»

Autor ja lavastaja Elise Metsanurk Kunstnik Annika Lindemann, valguskunstnik Chris Kirsimäe, videokunstnik Fredi Karu

Laval Maarja Mitt-Pichen, Andreas Aadel, Ekke Hekles, Martin Kork

Esietendus 22. jaanuaril Tartu Uues Teatris
Täielik šokk tabab tegelasi ka puljongipoti taga. Pildil Andreas Aadel ja Maarja Mitt-Pichen.fotod: gabriela urm Lavastuse «Täielik šokk! Sündmuskohal kaos, tuvid minestuses» atmosfäär kujuneb ruumides erinevaks: proovisaalis valitseb näiteks matusemeeleolu. Pildil Martin Kork.Eri tubades viibivad tegelased suhtlevad videosilla vahendusel. Pildil Andreas Aadel ja Martin Kork.