Põim Kama: Tartu Uus Teater pöörab edu idee absurdiks



Tartu Postimees 02.03.2011

Tartu Uus Teater hoiatas ette, et Mart Aasa kirjutatud-lavastatud «Edu» pole selgepiiriliselt määratletud žanrilavastus, vaid on punketendus neile, kes päris täpselt ei tea, milline peab olema «õige teater».



Hoiatusest hoolimata on püsiväärtuste messi eduboksi sattumine vaatajale vähem või rohkem kultuurišokk. Heas mõttes. Mõistvas, lohutavas ja õlalepatsutavas mõttes.



Juba lavastuse alguses lõhub näitlejate mehaaniline, emotsioonitu sünkroonliikumine tühjas valgete joontega maha märgitud ruumis kõik eeldused ja eelarvamused. Ning sealt edasi algab tantsulise ülesehitusega, liikuv ja emotsionaalne mäng, mis eirab stamplahendusi.

Aeg, ruum ja loogiliselt arenevad narratiivid ei kehti enam. Ka kogu loo ainuke läbiv liin, Ozolsi ja Kristelsi armastuslugu, pole lavastuse selgrooks, vaid on pigem ballast, mis hoiab tükki natukenegi maalähedasena.

Lihtne teema

Teema kõlab iseenesest lihtsalt ja mõistetavalt. Mingi ettekujutus või arusaam on edu mõistest kõigil. Vähemalt me arvame, et on. Aga edu defineerida või kirjeldada tundub keeruline, kui sellele mõtlema hakata.
Ekslätlasest eduguru Ozolsi (Leino Rei) kombel sellele antropomorfset personifikatsiooni leida on lausa võimatu.

Tema õpilased on kitsekasvataja Kristels (Kristel Lees-mend), imelaps Jegor (Nero Urke) ja endine päikesepoiss Veiko (Mart Aas). Nad püüdlevad edu tunnetamise, mõistmise ja saavutamise poole igaüks omal moel. Peepvainulikus koolitusõhkkonnas ja katseklaasi meetodil.

Lavastus pöörab edu idee ja rolli absurdiks, groteskib seda, naeruvääristab ja keerab vindi igas mõttes üle. Eksistentsiaalsete küsimuste sel moel kõverpeegli ette asetamine on äärmiselt tervistav ja teretulnud.

Näitlejatest tooksin ennekõike esile Leino Rei ja Nero Urke. Ei mäleta, millal ja kas kunagi üldse olen mõne näitleja mängu vaadates sõna otseses mõttes hinge kinni hoidnud. Rei ja Urke mängu nõtkus ja puhtus põhjustasid nii mõnegi hingamispausi.

Kogu lavastus ongi väga näitlejapõhine – vaba lisanditest, täienditest ja dekoratsioonidest. Ning nagu Tartu Uue Teatri puhul on varemgi olnud, on suur heameel näha näitlejaid oma tööd nautivat. Mingi kergus ja lapselik mängurõõm tükib esile. Nad ei mängi, nad on.

Suurt tunnustust väärib ka Tõnis Leemetsa sõnalis-muusikaline Sõmu roll ning panus lavastuse helikunstilisse poolde. Koos Ivar Põllu ja Kristel Leesmendi loodud lavaruumi ja Rene Liivamäe valguslahendustega on tulemuseks peaaegu et kliiniliselt puhas tervik. See on plastihõnguline operatsioonisaalilik-telestuudiolik kapslitäis puhast õrna inimlikkust.

Konarlik algtekst

Kui lavastuse juures üldse millegi kallal norida tahta, siis võiks öelda, et algtekst on natuke toores ja konarlik. Tahaks põhjalikumat läbitöötamist, võib-olla veidi küpsemist.

Aga mis iganes puudujääke ka poleks, korvab kõike hästi läbi mõeldud ja teostatud tiimitöö lavastuse kõigis muudes aspektides.

Mart Aasa autorilavastus
• Tartu Uus Teater esietendas Genklubis (Tartus Lai 37 taga) 17. veebruaril lavastuse «Edu».
• Autor-lavastaja Mart Aas, muusik Tõnis Leemets, kunstnikud Ivar Põllu ja Kristel Leesmend, valguskunstnik Rene Liivamägi, suzuki-treener Kadi Tudre.
• Mängivad Leino Rei, Kristel Leesmend, Nero Urke, Mart Aas ja Tõnis Leemets.
• Järgmised etendused on 6. ja 7. märtsil.

Jaga

Vaata lisaks