Tartu Uues Teatris etenduv lavastus «Siili poomine» algab häbitu stand-up-etteastega, mis ületab kõik piirid ja valuläved ning sõidab vaatajale sajaga sisse. Nilbet nalja, mõtelge!
Sealt edasi pendeldatakse süüdimatult maailmavalu ja absurdi vahet, lauldakse biitlite laule ja mõeldakse oranžidest põtradest. Pingutatakse ja püütakse, lollitatakse ja veiderdatakse, pannakse täkkesse ja täiesti mööda ning ennekõike julgetakse olla ja katsetada.
Kriisiaegade ahistus toob paratamatult kaasa kapseldumise, nii isiklikul kui ka ühiskondlikul tasandil, kultuurist rääkimata. Taandutakse võimalikult turvalisele territooriumile, julgemata võtta riske või teha vigu. Seinad sulguvad, ruum aheneb, uusi õisi ei puhke.
«Siili poomine» on lavastus, mida meil just praegu vaja on. Mitte sellepärast, et tegemist oleks teatrikunsti tippteosega, et see muudaks kuidagi maailma või vaatajat, nii et miski poleks enam endine. Vaid vastupidisel põhjusel: lavastus lammutab kergendust toova kergemeelsusega kõiki müüre, mida ebakindlad ajad on vaimu ümber püstitanud. Saadab need südamerahuga pikalt ja võtab pinge maha.
Kui kuul, siis parem juba pähe
Üllataval kombel ei osutu teose tugevaimaks küljeks mitte dramaturgia, vaid ennekõike võlutakse visuaaliga. Mäng valguse ja vormide, kehade ja kangastega on see, mis lavastuse tervikuna defineerib. Siinkohal komplimendid kunstnik Kairi Mändlale ja valguskunstnik Siim Reispassile, kes korraldavad kahe peale üsna vähesest lähtematerjalist suurejoonelise visuaalse tulevärgi.
Autorite/lavastajate Elise Metsanurga ja Andreas Aadli tekst jääb selle kõrval pisut ebaühtlasemaks ning tekitab ajuti tunde, nagu tahaksid noored autorid neile eraldatud eetriajal lihtsalt kõik korraga südamelt ära öelda, mistõttu võib läbiv sõnum kohati hägustuda. Ometi on teose keskne sõnum äärmiselt oluline: kuidas mitte lasta ajal, oludel ja hirmudel end defineerida, vaid selg sirgu ajada ning kõik kammitsad välja naerda.
Nagu Andreas Aadel etenduse eel kommenteeris, tahavad autorid pakkuda ajutise kergenduse kogemust: «Mitte et peaks ennast ära peitma, vaid just et mitte ennast ära peita, vaid saada vabastav impulss. Et naerda natuke kogu selle õhkkonna taustal. Mitte selle üle, aga selle taustal.» See neil ka õnnestub ning seda liini võiks isegi kindlamalt pihus hoida. Juurde toodud vähemuste, keskkonna, populaarsuse jms teemad, millele lähenetakse teatud tõsidusega, pigem hajutavad fookust.
Hirm ei vii edasi, hirm tuleb välja naerda
«Siili poomine» tugineb nelja näitleja rollidele, massi annavad juurde Viljandi Kultuuriakadeemia tudengid. Konflikti ja polaarsust kannavad ühelt poolt Martin Korgi kehastatud jõhker ja pidurdamatu koomik, teiselt poolt aristokraatlikud oranžid põdrad (Ingrid Isotamm, Renate Keerd, Ekke Hekles), keda ümbritsev vaenulik keskkond kiiresti välja suretab.
Korgi dressides ja verbaalselt pidamatu koomik moodustab hõbesarveliste haruldustega jõulise kontrasti ning näitlejatööde poole pealt on lavastus meisterlikult balansseeritud. Põdrad mõjuvad oma ebamaise hoiaku, aeglase kõne ja lõputu imestusega mütoloogiliste olenditena, olles igaüks siiski täiesti iseseisev karakter: Renate Keerdi armas ja kohmakas põdrabeebi, Ingrid Isotamme suuresilmne ja ettevaatlik emapõder ning Ekke Heklese kuninglik põdraisa.
Eraldi boonusena tahaksin esile tuua veel lavastuse ruumikasutust, mis paneb Tartu Uue Teatri saali võimalused oskuslikult mängu. Üks ruumi võlusid on see, et lava suured kahepoolsed tagauksed avanevad otse tänavale. Lavastajad kasutavad selle dekonstruktsiooniks hästi ära, lastes ühel hetkel lummal puruneda ning avades uksed kevadõhtusesse tänavamürasse. Keskkonda, milles oranžid hõbesarvelised põdrad oma tõelise mõõdu ja tähenduse omandavad.
Küsimusi jääb õhku ning need on olulised küsimused. Miks me asju teeme ja tegemata jätame, miks mõtleme teatud viisil ja mitte hoopis teisiti, kust jookseb nalja ja solvangu piir ning milleks üldse kõiki neid piire tarvis on? Kui raamid, normid, ühiskondlikud kokkulepped, head kombed ja tabud on mõeldud pakkuma laiapõhjalist turvatunnet, siis miks inimesed ikkagi kardavad? Kust kogu see hirm, ärevus ja ebakindlus tuleb, kui oleme end ometi keeldude ja käskudega nii kenasti ära polsterdanud, et kõik peaks justkui korras olema. Kas võib olla, et valemis on viga?«Siili poomine»
Lavastus laulvate loomade ja erineva temperatuuriga nalju rääkiva tüübiga.
Autorid-lavastajad: möödunud sügisel Tartu Uue Teatriga ühinenud Elise Metsanurk ja Andreas Aadel.
Laval Ingrid Isotamm, Renate Keerd, Ekke Hekles, Martin Kork, liikumisrühmana teeb kaasa Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide I kursus. Kunstnik Kairi Mändla, valguskunstnik Siim Reispass, helikunstnik Kirill Havanski (Paide Teater). Lavastuse plakatil kunstnik Mall Nukke teos.
Esietendus 1. aprill 2022 Tartu Uues Teatris. Kestus 2 tundi ja 20 minutit.