Urmas Vadi isikunäidendite triloogia kolmas liige "Rudolf Allaberdi testament" oli kirjandusõhtulik kohtumine mälestusega Rutsist - pedagoogist, lavastajast, näitlejast ja inimesest. Kahe eelkäija kõrval jäi lavastus kuidagi säratuks, kuigi eks lugeja/vaataja narrimine dokumentaalsuse ja fiktsiooni piirimail pole kadunud. Millegipärast tekkis tunne, et Allabert on nagu teatrimaailma Arthur Valdes - ähmastuvad mälestused ning aina kuuldud ja aina räägitud lood muutuvad kiiresti muinasjutuks. Kas keegi meist üldse on päriselt olemas, kui kedagi teist vaatamas ei ole? Kes oli kellele kes ja kus ja millal; veel enam: mis oli päriselt ja mis mängult ja mis päriselt-mängult? Vahet ei ole, ja see selgusetus on mõnus. Siiski oli seekordne autoriteater nii näidendi kui lavastuse seisukohalt tunduvalt ettevaatlikum kui Volkonski torkiv suudlus ja paks Pakk. Võib-olla osutus järelhüüe siiski liiga pühaks raamiks, et sama uljalt inimesi ja nende lugusid väänata.
Juba tuttav vormiline tagasihoidlikkus oli küllastunud silmale hea vaheldus, aga Kanuti Gildi saalist väljudes ei oleks saanud küll kellelegi rääkima hakata: "Tead, käisin teatris just ja..." Ma ei tea ise ka, kus käisin. Ütlesin hoopis õlgu kehitades: "Noh, selline vadilik." Killukest kodulinna teatrist Pireti näol oli muidugi soojendav näha, aga see polnud vist oluline. Aga mis siis oli? Läbi selle lavastuse hakkavad kumama küsimused – kuidas elada õigesti, mis on meie põhiväärtused, sest ükski inimene ei peaks elama ja surema pimedas ja üksi. Aga kuidas ikkagi läheb ühe inimese elu nii, et sa elad näiteks oma naisega ühes korteris, aga ei räägi ega kohtu temaga.
Urmas rääkis jube hea anekdoodi. See käis umbes nii, et siil ostab poest lahtist hapukoort, läheb õue ja viskab selle vastu poeseina. Ja kui siis küsida, miks ta nii tegi, siis vastus kõlaks: "Me, siilid, oleme juba kord sellised - vaiksed ja salapärased." Ilmselt oli Rudolf ka selline ja sellepärast käis lavastus ka tasa. Nagu siil.
