Peeter Sauter: Renate Keerd uueneb kogu aeg...

kultuur.err, 26.04.2016


Lavastus "Koon"
Autor, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja: Renate Keerd
Laval: Katrin Pärn, Piret Simson, Janek Joost, Helgur Rosental
Esietendus: 10. märts 19:00 Tartu Uues Teatris, nähtud etendus 25. aprillil Kanuti Gildi SAALis


... ja tegelikult jääb samaks ka. Sest juba Kompanii NII esiklavastuses "Pung" võeti lustikult läbi mängida olmelist triviaalsust, olmelisi armastuse-vihkamise suhteid, viies need absurdi. Aga empaatiliselt, armastuse ja poolehoiuga. Lähenemises pole iseenesest midagi uut, aga isikupäraseks muudab selle Renate lust ja trots, elurõõm, mis nakatab tegijad ja siis ka publiku. ("Pung" üllatas mind rohkem, tundus leidlikum ja tihedam, aga siis oli lähenemine minu jaoks uus.)

Seekord pole Renate aga peljanud võtta trupiks tantsijate asemel neli (hästiliikuvat) draamanäitlejat ja teha pooleteisttunnise tüki, kus teksti on rohkem kui Shakespeare’i tragöödias. Tekst on improvisatsiooniline ja paljuski kordustes, nagu seda armastab teha Teater NO99. Ja ega muud üle jäägi, kui tekst on improvisatsiooniline, aga peab olema tihe ja katma pea kogu tükki. Siis on tekst teadagi dekoratiivne, narratiivivaba, justkui atmosfäärikujundaja koos valguse ja heliga, osa helifoonist (ja mitteverbaalne glossolaalia-suhtlus oli minu jaoks asja parim osa, väga värskendav, kuigi teadagi tehakse taolisi harjutusi juba teatrikoolis).

Kui kogu tekstivohamise juures tuleb akrobaatikat teha ja vahele näiteks derviši moodi kohapeal lõputut tantsu keerutada, siis on see näiteljale väljakutse. Väljakutse hoiabki näitlejate energia ülal.

Renate Keerd ei halasta ja viib näitlejad füüsiliselt riskantsetesse olukordadesse, aga just neist läbi tulemine, eneseületamine, annab vunki. Kui on seljas seelikud, siis on neid mituteist, kui tõmmatakse kaela lipse, siis vähemalt paarikümmet.

Tihti tundub, et proovis on vaadatud, et mis trikke laval teha annab, kui on hunnik lipse kaelas või tekid pähe turbaniks keeratud, kuidas liiikuda, mis nalja visata. Et trikk triki pärast, mis eriti kuhugi ei vii ja haakub tüki sisuga lõdvalt ja hajusalt? (Jah, kes suudaks öelda, mis see sisu täpselt on ja tore ongi, et ei suuda – kuigi samas ei saa väita, et sisu pole või see jääks mõistetamatuks). Võib-olla, aga mis siis. Peaasi, et energia liigub ega peatu.

Renatet ei kammitse literatuursus või enesetõestamise vajadus. Ta tegu on ääretult vaba, isegi süüdimatu, muretu ja lapsik. Samas ei jää need lapsikused liivakasti, aga piire nihutatakse kogu aeg avaramaks. Füüsilise liikumise piire eelkõige. Kas võib teha tõsteid näiteks nii, et kaks meest pisatavad käed läbi trikoos naispartneri hargivahelt? Igatahes. Kas sobib nügida harkisjalu lesivat partnerit mööda lava edasi peaga kannikavahesse togides? Loomulikult. Taolise liikumisega võetakse suhtluspinget maha. Enam ei takista vahetut kommunikatsiooni miski. Iseasi, et tekstivohamine teeb sihituid tiire, välja arvatud kudumisteemaline tekst taustahelina, mis kasvab üha absurdsemaks läbi kogu loo ja jõuab nonsenss-apoteoosi.

Lõbus oli. Näis, mida Renate Keerd draamanäitlejatega tulevikus teha võtab ja kuhu sõnalavastuse ning koreograafia miksimisega jõuda võib. Selge see, et mingite järgmiste barjääride ületamine tuleb, allahindlust ei tee lavastaja endale ega osalejaile – samas on tema tükid vaatajasõbralikud.