Ott Karulin/Postimees: Vastu panna pole mõtet

Ott Karulin, Postimees, 6.05.2019

No mis saaks olla mõnusam, kui parkida oma päevatööst väsinud keha mugavale diivanile. Reaalsus haihtub, aju annab kontrolli kehale üle ja vähemalt korraks tundub elu lihtsalt ilus. See vist ongi õnn.

Olin ausalt öeldes juba leppinud, et osavõtuteatri trend lähebki Eestist mööda. Mõningaid sähvatusi on muidugi olnud (näiteks Labürineatriühenduse G9 ja Cabaret Rhizome’i lavastused), aga needki liiga harvad, et meie teatripildile kestvamat mõju avaldada. Ja nüüd siis mõne nädala sees lausa kaks lavastust, mis tõepoolest huvituvad etendajate ja publiku vahelisest suhtest ning on ka kunstisündmused: Ruslan Stepanovi ja Artjom Astrovi «Performance STL-is» ning kadrinoormetsa «mobiilsed definitsioonid» Tartu Uues Teatris.

Annad uksekella. Sind juhatatakse kellenigi, kes näitab, kuhu palitu panna ning millised diivanid veel istujaid ootavad. Istud, vaatad teisi istujaid, kes hämarat ruumi palistavatel diivanitel vaikse ootusärevusega seintel eksponeeritud kunstiteoseid piidlevad («See on ju Laurentsius! See on ka kuidagi tuttav... Murka muidugi!»), ja nii algabki «mobiilsed definitsioonid».

kadrinoormetsa lavastused on ühtaegu iseseisvad teosed ja vahepeatused teekonnal, mille lõpp-punkti ei tea – õnneks – kunstnik isegi. Tema lavastuses «procedure of beauty» (STL 2014) oli laval kunstnik ja maal, mida ta vaatas: lähemalt ja kaugemalt, eest ja tagant, ise nähes ja publikule näidates. Tartmusi näitusel «Muuseumi koreograafia» (2017) oli aga kogeda tema töö «hüljatud arhitektuuri momendid», kus ruumi sisenedes ootas sind ruumi keskele paigutatud tool, mille ümber neli diivanit – kolmel neist keegi istumas –, ja kuhu sa võisid jääda nii kauaks, kui on huvi või julgust.

Seekordne «mobiilsed definitsioonid» sõlmib need teemad kokku, aga on kadrinoormetsa lavastustest seni kõige kergemini kogetav ja ehk isegi meelelahutuslikum. See on hea näitamaks, et osavõtuteater pole miski hirmus koll, mis pahaaimamatut diivanil lösutajat rünnata võib, vaid vahetu, nauditav ja kordumatu kogemus, aga sellest võib ka väheseks jääda neile, kes kolli ei karda.

Senises kriitikas ongi peaasjalikult peegeldatud selle lavastuse vormi, mis ongi ju äärmiselt võluv. Mind aga paelub ennekõike see, kuidas kadrinoormets keskendub (pealt)vaatamisele. Kunstiteosega silmitsi seismises on alati midagi totaalset, üllast isegi, aga ometi on see üks üksikumaid hetki, mida inimene kogeda saab. Sa näed, sa mõistad, võib-olla ka jagad kellegagi seda, mida näed ja mõistad, aga teed seda teadmisega, et absoluutselt mie keegi ei näe ega mõista täpselt nii nagu sina. Sa oled üksi, täiesti üksi, nagu tõdeb ka Henryk, Witold Gombrowiczi näidendi «Laulatus» peategelane oma monoloogis, mida «mobiilsetes definitsioonides» etendab Ivo Reinok ja mis on mulle pähe kulunud Mati Undi lavastuse sarivaatamiselt (Vanemuine, 2000).

See ongi osavõtuteatri needus ja võlu, et kuigi näiliselt oled sa vaatajana kaasatud, peaaegu et kaasautor, ei sõltu sinust suurt midagi – vähemalt mie rohkem, kui kunstnik on otsustanud sulle võimu anda. Võid ju keelduda kutsest teisele diivanile istuda, aga saavutad sellega vaid üht: lõikad end välja kollektiivsest kogemusest, mängid end (skeptiku)nurka, kus isegi su üleolek ei suuda igavust peletada. Samal ajal läheb aga kunstiteos oma eemääratud rada pidi edasi, hoolimata sellest, kas sa talle ka järele lehvitad. Nii et vastu panna pole mõtet, kogeda aga küll.


•«Mobiilsed definitsioonid»
• Initsiatiiv Kadri Noormets
• Laval Ivo Reinok, Kadri Noormets
• Helikunstnik Andres Lõo, valguskunstnik Karl Marken, dramaturgiline tugi Aare Pilv
• Esietendus 12. aprill Tartu Uues Teatris