Mihkel Truman: Peale "Viimset vooru" ehk veel üks katse?

kultuur.err.ee, 22.01.2015

Kui ma laupäeva hommikul Tartu Tasku keskusest möödusin, silmasin hoone ees nii umbes 30–40meetrist ja valdavalt verinoortest poistest-tüdrukutest koosnevat järjekorda. Esiti arvasin, et küllap uue H&M-i kaupluse avamine või midagi muud säärast, ent lähemale jõudes märkasin “Eesti otsib supersaari” logoga piirdelinte. Pean tunnistama, et olin mõneti imestunud. Üheksa aasta jooksul on algamas juba kuues superstaari otsimise aktsioon ja endiselt on sadu huvilisi.

Iga “Superstaari” hooaeg on tekitanud korduvalt samu küsimus. Miks on üldse saatesse sedavõrd suur tung? Miks sinna trügib tohutul hulgal ka neid, kes laulda ei oska ning sellest ka ise teadlikud on? Ning mis põhjusel just nood viimased on valmis end avalikult naerualuseks tegema? (Kahjuks see ju nii on, sest YouTube’ist on võimalik vaadata pikki kompilatsioone rohkem või vähem kummalistest-naljakatest ülesastumistest.)

Ent intrigeerivaim küsimus on see: kui paljudele on saatesse pääsemine n-ö elu ja surma küsimus. Sest neid, kes korduvalt proovimas käivad, ju jagub. Järgmisse vooru saamise “elu ja surma” küsimusega tegeleb oma näidendis mõneti ka Mihkel Raud. Aga tõesti ainult mõneti.

Lugu, mida näidendi autor jutustada tahab, algab “Eesti otsib supersaari” kontekstis küllalt tavapäraselt: superstaariks pürgija saab kohtunikelt kaks eitavat vastust ning tal palutakse lahkuda. Nii nagu paaril juhul tegelikkuseski on juhtunud, palub noor laulja võimalust veel ühe lauluga katsetada. Ja kui talle seda ei võimaldata, siis on ta üldjuhul ikkagi suurema protestita lahkunud.

“Viimses voorus” ( ettevaatust - spoilerid! - toim.) haarab järgmisesse vooru soovija (Rauno Polman) aga relva ning nõuab enda edasi laskmist. Oma tahtmise saavutanud, otsustab ta olukorra vastupidiseks mängida ning sunnib kohtunikke ükshaaval endale esinema. Kuid sealt edasi kaob näidendi mõttest justkui järg ning algab psühholoogiste nüanssidega flirtiv jant. Kui autor oleks keskendunud iga hinna eest edasipääsemise teemale ning enda alandamise eest kätte maksva nooruki rabeda psüühika kujutamisele, oleks võinud “Viimsest voorust” saada midagi vägagi kõnekat.

Ometi pole Mihkel Raud kas uskunud oma lugu või siis usaldanud ennast näitekirjanikuna. Sest miks muidu on näidendi põhilugu koormatud sedavõrd teisejärguliste ning odavalt intrigeerida püüdvate kõrvalliinidega?

Kui kogu lavastuse jooksul toimuva kohtunike omavahelise üsna primitiivse nokkimise ja kemplemisega selgub ( ettevaatust - spoilerid jätkuvad! - toim.) , et Mihkel Raud on superstaariks soovija isa, kes poja pisikesest peast hülgas, ning et Mart Sander oli noore laulja ema armuke, siis muutub esitatav lugu sedavõrd absurdseks ja arusaamatuks, et vähemotiveeritud mõrvad lavastuse lõpus osutuvad lihtsalt halenaljakaiks.

Samuti muutuvad ruttu häirivalt tüütuks dialoogide mihkelraualik paljusõnalisus ning efektisevate võrdluste ja väljenduste sisuline ebamäärasus. Autor on oma loomupärases väljenduses sedavõrd kinni, et ta suuda oma tegelastele anda isegi mitte verbaalset isikupära. Nii Mihkel Raud, Mart Sander kui suuresti ka superstaariks pürgija tarvitavad mihkelraualikku bravuurset ning kujundites äärmusest äärmusse loksuvat sõnakasutust.

Vaid karikatuurseks blondiiniks taandatud Liis Lemsalu enseväljendus erineb ülejäänud tegelaste omast, kuid siingi on tunda liialt näidendi autori isiklikke väljendusvõtteid.

Tuleb tunnistada, et kuigi eesti teatris ei ole eriti palju lavastusi, kus osatäitjad saavad mängida iseennast, jääb praegusel juhul autori ja lavastaja selline otsus siiski arusaamatuks. Sest olgem ausad – kõigi nelja rollisooritused osutuvad üpriski nõrgaks ja väheveenvaks. Ehk vaid Mihkel Raud enda esituses leiab mõne jõulisema ja orgaanilisema hetke. Ent paraku pole siingi tegemist mitte huvitava ja mitmeplaanilise osatäitmisega, vaid lihtsalt loomupoolest värvika isiksusega. Muidugi on kaheldav, kas professionaalsedki näitlejad suutnuks tühjavõitu dialoogidest ja kaheldava väärtusega huumorikatsetest (nt “helilooja” Mart Sanderi ooper võrkpalluri ja palli vahelisest traagilisest armastusest) kubiseva teksti elavaks ja usutavaks mängida.

Kokkuvõttes on kahju, et tegelikult hea potentsiaaliga teema on jäänud Mihkel Raua käsitluses ühekülgseks, pealiskaudselt intrigeerivaks ning psühholoogilises plaanis väheütlevaks. “Superstaariks soovimise fenomeni” tahud on endiselt lahti mõtestamata, ehk teha veel üks katse?
Jaga

Vaata lisaks