Mihkel Truman: Baskinist ja nalja olemusest



kultuur.err, 10.11.2015

Miskipärast kiputakse estraadi ja meelelahutusse nii (tõsi)kunstiringkondades kui ka nõudlikuma maitsega publiku seas tihti üleolevalt ja isegi halvakspanuga suhtuma. Sarnane saatus tabab meelelahutajaid endid, keda tihti toladeks degradeeritakse. Ja ometi pole ilmselt kedagi, kes vaimukast heatasemelisest naljast lugu ei peaks. Seda enam, et tabavat ja head huumorit kirjutada ja seda ka naljakalt esitada on oluliselt keerulisem kui esmapilgul arvatagi võiks.




Tartu Uue Teatri uuslavastus “Baskin ehk nalja põhivormid” keskendub ühelt poolt satiirik-koomik-humoristi Eino Baskini (tagantjärele – eriti, kui ainuüksi tema salvestatud loometee silme eest läbi lasta – on keeruline öelda, kes ta täpselt oli) elule huumoris ja meelelahutuses ning meelelahutusele-huumorile Baskini elus, teisalt aga püüab tabada ka nalja olemust, selle vorme ning retseptsiooni muutlikkust eri ajastutel.

Keegi ütles kunagi hästi tabavalt Mati Undi kohta, et ta rääkis endast palju, kuid veel rohkem jättis rääkimata. Kui mõelda Eino Baskini enda ja temast kirjutatu-räägitu peale, tahaks sama öelda: palju on lahkunud vanameistrist ju avatud ja avalikuks saanud, ent sama palju on tema isikus veel mõistatuslikku ja salapärast. Ja ometi ei tegelenud ta nimme oma elu või isiku müstifitseerimisega, nagu paljud teised vähemad vennad siin-seal üritavad. Ju polnud tal seda lihtsalt tarvis.

“Baskin ehk nalja põhivormid” näib Eino Baskini olemust ja sisu avavat paradoksaalselt mitmekesisemalt ja kõnekamalt kui üksi temast seni tehtud portreefilm või -telesaade. Seda tehakse heatahtliku, vaimuka ja mängulise naljaga, ronimata isikliku elu ebakõlade peensustesse – ilmselt just nii, nagu vanameister isegi oleks teinud.

Nagu öeldud, püüab vaadeldav lavastus paralleelselt Baskini kujutamisega anda ülevaate ka nalja olemusest ning selle eri vormidest erinevatel aegadel. Ja seda mitte ainult Baskini enda näitel, vaid tinglikult ka tema huumorikamraadide (Voldemar Panso, Jüri Järvet, Ita Ever) ja nii-öelda õpilaste (Egon Nuter, Dan Põldroos, Jan Uuspõld jne) näol.

Kuigi me näeme ära Baskini loo ning ühtlasi ka eesti satiiri-huumori arengu (“Meelejahutaja” tegemisest kuni uuema aja “Wremja” ning “Pehmete ja karvasteni” välja), siis kõige huvitavamaks osutub ikkagi paroodiate parodeerimine. Sest pärast seda, kui on olnud võimalus taastutvuda eesti huumoriklassikutega, annavad Dan Põldroosi Eino Baskini paroodia või Priit Piusi Mihkel Raua paroodia parodeerimine nii kogu senisele etendusele kui ka eesti huumori-parodeerimispildile üldisemalt omapärase metatasandi või kõrvaltpilgu. Muidugi teeb seda kaudsemalt kogu lavastus – sest mida muud see ikka on, kui kaks Baskinit vastamisi seatakse –, ent paroodiate parodeerimine joonistab selle eesti huumori metatasandi kujutamise oluliselt intrigeerivamalt välja.
Hoolimata sellest, et lavastust ümbritseb üldiselt (eneseirooniline) humoristlik atmosfäär, lõikuvad sellesse seda teravamalt elu tõsisemad toonid. Ja seda eeskätt Baskini enesetunnetuses ja olemises – nalja olemuse ja retseptsiooni mõtestamine ei näi selle kõrval nii kesksena kõlama jäävat. Sest Baskini hundikoera monoloogist jääb valuskriipivana õhku kaikuma vananeva peremehe üha süvenev üksindus, nukrus ning kõrvalejäetus – elust, meelelahutusest, ja lõpuks ka oma loodud teatrist.

Asjaolu, et lavastus koosneb hulgast sketšidest ning et me võime näha kahe näitleja esituses tervet paroodiate galeriid eesti koomikuist, osutub “Baskini ehk nalja põhivormide” puhul ühtaegu nii tugevuseks kui ka kitsaskohaks. Ühelt poolt on muidugi põnev näha, kuidas kaks näitlejat küllalt nappide vahenditega suurt hulka erinevaid karaktereid kujutavad, ent teisalt ei ole neil arusaadavalt piisavalt mahti, et kõikidesse tegelaskujudesse ühesuguse tähelepanuga süveneda. Ent vaatamata sellele on vaatajal võimalus osa saada mitmest lausa suurepärasest järeleaimamisest. Neist eredaimad ja meeldejäävaimad on ehk Katrin Pärna esitatud Ita Ever ning Janek Joosti Lennart Meri parodeeriv Egon Nuter. Kuid tõesti – tabavaid paroodiaid on veel!

Kohati tundub, et ehk oleks võinud veidi üheülbaliseks kiskuvaid sketše vähem olla, seda enam, et mõnedki neist kippusid venima hakkama. Sest liiga palju paratamatult ühesarnaseks sulavaid stseene hägustavad üldpilti ning nii nihkub ka fookus ülemäära tihti ja pikalt liialt kõrvalisevõitu asjaoludele ning tegelastele. Sellest hoolimata ei saa öelda, et lavastus muutuks igavaks või elutuks. Pärn ja Joost mängivad mõnuga ja haaravalt ning suudavad kerge vaevaga lava elama panna.

“Baskini ehk nalja põhivormide” lavakujundus on Tartu Uuele Teatrile üldomaselt napp, leidlik ja tähendusrikas. Kuigi lavaruum on kujundatud säravaks estraadiareeniks, on sellesse peidetud ka n-ö lavatagune ja lavaväline elu. See, kuidas üks tagasihoidlik pianiino sisaldab endas ühtlasi nii grimmilauaga garderoobi kui ka rongivagunit, on ikka väga vaimukas lahendus.

Marko Siimanni välja mõeldud klaveri kõrval on samavõrra põnevad Kristiina Põllu loodud kostüümid. Ja seda mitte selles mõttes, et nad moekunsti vaatevinklist midagi põrutavat oleks – üldse mitte ja see pole ka eesmärk olnud. Äärmine leidlikkus ilmneb pigem kostüümide tehnilises lahenduses. Ometi pole selja tagant kinni nööbitavad ülikonnad, millel all valge särk ja ees kikilips, pelgalt vaimukad, vaid neis võib hea tahtmise korral leida ka erinevaid sümboleid.

Nii nagu paljudes teisteski Ivar Põllu lavastustes, on ka “Baskinis ehk nalja põhivormides” väga oluline roll muusikalisel kujundusel. Kuna muusika on valitud läbimõeldult, annab muusikaline kujundus tervikuna erinevate eesti estraadi perioodide kujutamisel määrava tähtsusega tausta. Midagi pole teha, ent Nõukogude aja meelelahutust ilmestas praktiliselt igal kümnendil eelmisest ja tulevast nii sisult kui vormilt mõnevõrra erinev saatemuusika. Nii tabavadki vaadeldavas lavastuses kuuekümnendatele omased ksülofonid pseudonostalgilistena ka neid vaatajaid, kelle vanemadki veel toona sündinud polnud.

“Baskini ehk naljapõhivormide” näol on tegemist mitmekesise ja -tasandilise lavastusega eesti esisatiirikust ja eesti satiirilise estraadi arengust. Ühtlasi annab lavastus tunnistust ka sellest, et Tartu Uus Teater võiks otsesõnu komöödiaks nimetatavate lavastustega edaspidigi julgelt välja tulla. Sest ainuüksi eesti huumori minevikku tasub veel ehk nii mõnegi korra pilk heita. Ja pealegi – nagu näha, ei ole vaimuka ja leidliku huumoriga meelalahutuses midagi alaväärset...


Toimetas
Kaspar Viilup
Jaga

Vaata lisaks