Merilyn Merisalu: Kurbmäng kolme kuulsuse, püstoli ja Mustafaga

Postimees, 21.01.2015

Eelmisel reedel esietendus Tartu Uues Teatris Mihkel Raua näidendi põhjal valminud «Viimne voor». Superstaari-saadetest tuttava formaadi keerab Ingomar Vihmari lavastuses pea peale teatritudeng Rauno Polman.

Idee telesaatest, kus mingi ala kuulsad esindajad noorte soovijate seast uusi tähti otsivad, ei tohiks praeguseks enam kellelegi võõras olla. Seda on kasutatud näiteks nii lauljate, tantsijate kui ka kokkade seas «värske vere» leidmiseks.

Formaat on lihtne: tundmatud inimesed püüavad lühikese aja jooksul tõestada enda sobivust mingile hulgale kuulsustele. Andekaid katsetajaid on vähe, andetuid mitu korda rohkem. Andekate poolt hääletatakse, andetud (kes enamasti saavad ka tublisti rohkem eetriaega) naerdakse aga korralikult välja.

Verd, higi ja pisaraid

Mis saab aga siis, kui üks mitte väga paljulubav poiss keeldub stuudiost lahkumast ning haarab mängu ohjad enda kätte? Tartu Uue Teatri kavalehe järgi on see juhtum formaadiväline ja väga isiklik.

Vihmari lavastuses on superstaariks pürgija keegi Fred (Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia näitlejatudeng Rauno Polman). See, et tegu on laiema teatripubliku jaoks veel võrdlemisi tundmatu noormehega, tuleb loo sisule ainult kasuks.

Ka teles superstaariks saada soovijad on üldjuhul samasugused rabeda olemisega noored, kes üritavad kohtunikele iga hinna eest head muljet jätta ja järgmisesse vooru saada. Fred läheb sellega muidugi üle piiri, haarates püksivärvli vahelt revolvri.

Et kohtunikud on formaadiga nii harjunud, ei tule neile esiti pähegi, et tegu võib olla reaalse ohuga. Kõike kontrollib ju salapärane kaamera taha jääv produtsent Mustafa. Järelikult on närviline noormees järjekordne palgatud ahv (kui viidata mõned aastad tagasi Von Krahli teatris etendatud sama teksti versioonile), kes telesaate vaatajate jaoks põnevamaks muudab.

Mustafa aga ei aita – ka siis mitte, kui relvast esimene pauk tuleb ja hädaoht reaalseks muutub. Kindlasti mitte siis, kui noormees sunnib kohtunikke ükshaaval oma elu eest laulma ja tantsima. Ning isegi siis mitte, kui keegi lõpuks kuuli jalga saab ning maas vääneldes verise taskurätikuga haava kinni siduda üritab.

Superstaari-saate kolmas tulemine

Mihkel Raua teksti on varem Eestis olnud võimalik näha ka 2012. aastal Von Krahli teatri laval ning möödunud aastavahetuse eel TV 3 kanalil telelavastusena. Kas see Vihmari lavastus, mis on võrdlemisi lühikese aja jooksul Raua teksti kolmas ettekandmine Eesti teatris, pakub ka midagi eelmistest erinevat?

Tõepoolest, Von Krahli versioonist erinevad nii tekst ise kui ka selle lavaline pool üsna mitmel põhjusel. Laval ei ole professionaalsed ja tuntud näitlejad. Kohtunikke kehastavad Mihkel Raud, Mart Sander ning Liis Lemsalu, kes on kõik saatega «Eesti otsib superstaari» tihedalt seotud.

Kui lavale panna inimesed, kes näitlemisega iga päev kokku ei puutu, on mitu varianti. Nad kas üllatavad väga positiivselt või on tulemus (enam kui) piinlik. Võiks ju eeldada, et Rauale ja Sanderile on kohtuniku roll aastatega niivõrd tuttavaks saanud, et ka teatris tuleb iseenda mängimine neil imelise kergusega välja. Nii see aga ei olnud.

Esietenduse esimene pool kulus mõlemal mehel n-ö rolli sisseelamiseks ning televiisorist tuttava hääletooni ja enesekindluse saavutamiseks. Lihtsam oli Lemsalul, kelle ülesanne oli kehastada mitte niivõrd iseennast kui lihtsalt rumalat Liisi-nimelist blondiini. Kuigi tegu oli stereotüüpse tegelasega, kes oli uskumatult ebausutav, pakkus Lemsalu ehk isegi lavastuse kõige nauditavamat rollilahendust.

Raua («lahtise suuvärgiga tüüp») ja Sanderi («intelligent») pingutatult vaimukad pikad monoloogid venitavad lavastuse tunnetuslikult pikemaks ja igavamaks, kui see tegelikult on. Lemsalu siiras ja vahetu tegelaskuju mõjub nende taustal igas mõttes positiivsena. Muide, üks meessoost tuttav teatrisõber ütles sedagi, et Liisi ilu päästis vähemalt etenduse esimese poole.

Teraapiline teater

Samas tuleb tõdeda, et oli huvitav kogemus vaadata laval tuntud avaliku elu tegelasi iseendid mängimas. Parim osa oli etenduse algus, mil publik alles saali kogunes ja kohtunike laua taga istuv Raud iga tulijat muiates silmitses. Kui saali täitudes lisandusid ka Mart Sander ja Liis Lemsalu, mõjus kõik veel loomulikult ja orgaaniliselt. Enne tulede kustumist ja süttimist oli tõepoolest endalgi väike ootusvärin sees. Mis nüüd juhtub? Kas kahel pool lava istuv publik on nähtav või nähtamatu? Kas meie oleme ka osa mängust? Kas minust võib ka saada järgmine Eesti superstaar?

Nii selle tunde kui ka tegelikult muu laval toimuva pärast võiks «Viimset vooru» vaatama minna kindlasti need, kes ise staarisaates käinud on. Lavastus võiks neile mõjuda isegi omamoodi teraapiliselt ja taastada või tõsta nende enesehinnangut. Ehk jagub selliseid inimesi just järgnevaks kaheksaks etenduseks täissaalidesse? Kindlasti saavad nad ka naerda (küll mitte selle «rumala blondiini», vaid pigem täispuhutud keskealiste meeste ja olukorra absurdsuse üle). Ja võib-olla saavad kiljuda ka. Esietendusel igatahes sai.

Kui panna kokku Krahli ja Uue Teatri lavastuste ning ka eelmise aasta lõpus näidatud telelavastuse osad, mis n-ö töötasid, ning teksti ja looga tublisti vaeva näha, siis võiks «Viimne voor» olla mõnus ühiskonna- ja staarikultuse-kriitiline lavastus, mida oleks huvitav ja intrigeeriv vaadata. Kahjuks jäi vähemalt esietendus sellest tasemest veel kaugele.