Meelis Oidsalu: Väikeettevõtjast vanapagan globaalsel kurjuseturul

Eesti Ekspress. Meelis Oidsalu. 22.11.2017
Meelis Oidsalu peab Tartu Uue Teatri ja Von Krahli Teatri lavastust
„BB ilmub öösel“ ilma vähimagi kahtluseta EV 100 teatriprojekti
„Sajandi lugu“ seni tugevaimaks teoseks.

Kui ajaleht Postimees jõudis 4. oktoobril Eesti Vabariigi 100.
sünnipäeva tähistava teatrite koostöölavastuste sarja esimese
kolme lavastuse põhjal juba maha kanda, siis pärast Tartu Uue Teatri
ja Von Krahli Teatri ühistööd „BB ilmub ­öösel“ võivad
kõik järgmised lavastused südamerahus aia taha minna,
juubeliprojekt on end ainuüksi selle teose kujul igati õigustanud.

1940ndate inimvaenuliku, jäise kümnendi on Tartu Uus Teater ja Von
Krahl suutnud ühtse tiimina, südantsoojendavalt ja
meelelahutuslikult vaatajani tuua, ilma et tollaste sündmuste inimlik
õud hetkekski kaotsi läheks. Pigem tõuseb traagika etenduse
haaravuse ja kogu teemakäsituse mängulise nihestatuse tõttu nii
kohapeal kui järelmälus veel lõikavamalt esile. Müts maha tegijate
ees. Tapal perroonile astudes tõmmake peakate siiski sügavale pähe,
paksemad kindad ning soojemad jalanõud vaadake varakult valmis, sest
terve esimene vaatus leiab aset õues, perroonil. Oleks ju kurb, kui
küüditamisohvrite arv vabariigi suure juubeli tähistamise tuhinas
veelgi kasvaks.

SAMAL AJAL TARTUST JA Tallinnast algava rongisõidu saateks Mart
Kolditsa seatud kuuldemäng kui ka hilisem Ivar Põllu lavastus Tapa
räämas raudteejaamas tuginevad suuresti Mati Undi 1997. aastal
ilmunud, autori viimasele ja märksa rohkemat tuntust väärivale
proosateosele „Brecht ilmub öösel“. Unt kujutab seal oma kuulsa
saksa kolleegi Bertolt Brechti (Robert Annus) 1941.–1942. aasta
Soome-pagulust, muu hulgas kokkupuuteid eesti päritolu Soome
kirjaneitsi Hella Wuolijokiga. Põllu vaimustavas dramatiseeringus
leidub ka motiiv Kitzbergi „Libahundist“, katked Jaan Krossi ja
Voldemar Panso (Henrik ­Kalmet) mälestustest, aga ka tsitaate
lavastaja enda vanaisa Siberi-kirjadest ning muudest
dokumentaalmaterjalidest.

Värskelt okupeeritud Eestist vaid 80 kilomeetri kaugusel aset leidev
Brechti ja Wuolijoki suvituslik idüll loob ehmatava kontrasti ­Soome
lahe lõunakaldal toimuvaga ja toob teadvusesse
„mis-siis-oleks-olnud-kui“-küsimuse, mida aeg-ajalt ikka 40nda
kohta endile esitame. Põhjanaabri suvitustavadega tutvuva Brechti
sundimatud, nagu möödaminnes pillatud Eesti enesemääramisõigust
eitavad avaldused panevad mõtlema väikerahva omariikluse
sattumuslikkuse, hapruse üle: „Teie, eestlased, oskate kõik pea
peale keerata. Ainult Eesti ja Eesti. Te arvate, et keegi ei mõtlegi
muust kui Eestist. Mul on uudiseid rindelt. Mitte keegi ei mõtle
Eestist. Mitte keegi. Isegi need, kes teie arvates väga tahavad teid
okupeerida. Keegi ei näe Eestit.“ Selle valguses võiksime nende
suhtes, kes Eesti-suguse väikeriigi rahvusvahelise nähtavuse üle
teinekord avalikult muret tunnevad, veidi leplikumad olla ja neid
mitte nii kergekäeliselt orjameelsuses süüdistada. „Teie
Vanapagan on lihtsalt väikeettevõtja, isegi lihttööline suures
kurjuse tootmises. Ja paratamatult teeb ta mustemat tööd ja saab
ilmtingimata petta,“ nöögib Brecht Hella Wuolijokit. Kurjuses ei
tasu väikerahval suurtega võistelda, kuri eestlane on paratamatult
nõrk eestlane.

Lavastuse Tapal aset leidev osa on brechtilikus vaimus revüülik,
publikut (üldsegi mitte tavapäraselt tüütavalt ega hirmutavalt,
vaid) lõbustavalt ja sujuvalt kaasav, meisterlikult
komponeeritud-rütmistatud, esteetiliselt erutav tervik. Ruumikasutus
ja publikupaigutus Tapa jaamahoones on kõnekas ja leidlik,
ümberpaiknemiste logistika hästi läbi harjutatud, kunstnik
Kristiina Põllu stsenograafia hingematvalt kaunis, Ivar Põllu
näitlejarežii täpne ja terav. Räämas mahajäetud jaamahoones
tekkis mul muuhulgas elus esimest korda võimalus teatriseinalt
värvilatakas sõrmeküünega lahti nokkida – üldse mitte tingituna
igavusest, nõukaaegse värvikooriku kukutamine tundus olevat vajalik,
etenduse mänguliselt võõristava ja seiklusliku laadiga kokkukõlav
tegu sel hetkel.

„Kui õudustäratavalt armas võib olla nukker Adolf Hitler,“
toksin telefoni järjekordse märkuse.

Näitlejaist jääb muidu ühtlaselt heas hoos trupi taustal eriti
meelde arvukaid episoodilisi etteasteid teinud Henrik Kalmet, kelle
perroonil külmetavas Pansos, võimust väsinud Pätsus või Tapa
raudteejaama ootesaali sisenevas Hitleris on nii ootamatuid koomilisi
nüansse kui hingekriipivat nukrust. Kalmeti kehastuses näen esimest
korda kujutatavat kurba, melanhoolset Hitlerit. „Hääletu,
alistumine... Mingi idamaine ellujäämisjoonis... Kurb... Pilt... Ma
lootsin midagi... Suuremat... Ma tegin kõik, et neil tekiks...
Vastuhakk, mingi... Et leiaksid äkki... Üles... Metsiku... Aga ei...
Leidnud... Jäid... Nagu kokku lepitud... Lõpuni…“ kurdab
poliitpubliku leiguse üle ka nimeka „maalikunstniku“, kelle eest
Brecht põgenes, sugugi mitte vähem jube, aga Brechti poolt tol ajal
miskipärast ikka veel hinnatud Moskva kolleeg (Stalini rollis Tõnis
Niinemets). „Kui õudustäratavalt armas võib olla nukker Adolf
Hitler,“ toksin telefoni järjekordse märkuse ning saan
mobiilikasutuse keeldu meelde tuletava sõbraliku müksu osaliseks,
müksajaks ei keegi muu kui lavastaja Ivar Põllu ise, kes Brechti
kaanonile truuks jäädes saalipimeduses etendusolukorda sekkub.