Tartu Uus Teater on üheksanda hooaja alguseks jõudnud uude punkti. Genialistide klubis alguse saanud teater on pärast isikliku maja saamist jõudnud ringiga linna äärde vastavatud Eesti Rahva Muuseumisse. «Vägi» on rituaal, mis avab ERMi teatrisaali ning teeb seda värvikalt ja üllatavalt.
«Vägi» on loodud just sellesse saali ja see kajab läbi terve etenduse. See on stseenide rida, nagu tuur muuseumis, kus narratiiv ja tervik tekib vaataja peas.
Ideaalne mängupaik
Etendus tekitab küsimusi, proovib neile vastata ja ühtlasi laseb kogeda lihtsaid eestlasele omaseid rõõme. Tundub, et kindlad märksõnad ongi meie kultuur ja meie inimene. Kus peitub eestlase vägi – kas metsas või muuseumis? Kas meie olnud ja olemasolevat kultuuri annabki üldse kätkeda nelja seina vahele kindlasse vormi või on see praegugi meie kõrval? Lihtsalt vorm võib muutuda.
Selles mõttes on «Vägi» leidnud endale ideaalse mängupaiga: sisu ja vorm hakkavad koos mängima kohaga, kus mängitakse. Pideva alltekstina jookseb läbi lavastuse ERM ja muuseumisse kätketud kultuur ning väljapanekud kui võimalus kõike kõrvalt vaadata. Samas muutub kõrvaltvaatamine hoopiski aktiivseks kogemiseks ja oma juurte ülesleidmiseks.
Olemuselt on eestlane kuuldavasti ikkagi maarahvas. Linnas võib ta elada, kuid tihtilugu soovib ta ikkagi muud, ajab taga seda midagi, mis on emapiimas aastatuhandeid edasi antud. Aja kulgedes võib see vorm muutuda, aktiivne kultuur ja pärand muutuvad passiivseks ning saabub uus – ring hakkab uuesti peale.
Autor-lavastaja Ivar Põllu on selle protsessi vorminud lavastuseks, kus oma osa on täita etendajatel, muusikal ja valgusel ning ka majal endal. Kunstnik Kristiina Põllu on tõlkinud meid ümbritsenud maailma lihtsateks äratuntavateks toimivateks kujunditeks, mille keskel saab möllata puhas eestlus. Muusik-etendaja Silver Sepp panustab elava muusikaga, mis on kohati müstiline või hoopiski lihtsalt selge, täpselt selline, nagu parasjagu on vaja.
«Vägi» on raamlugu, mida saab võtta kui aastatuhandete pärast toimuvat ekskursiooni kunagi toimunusse. Lihtne ekskursioon võib aga võtta pöörde ja olnu kõrvaltvaatamine võib asenduda selle elluäratamise ning seal osalemisega.
Nii on see ju ka tegelikult ERMis, kus on võimalik vaadata väljapanekuid, ning samas leida interaktiivseid võimalusi näitusest osa võtta. Lavastus vaatab väljapanekute taha, kus anonüümsed modellid saavad võimaluse öelda, mida nad tegelikult mõtlevad. Või õigemini – mõtlesid, sest iga ajastu taga on seal elanud inimene koos oma murede ja rõõmudega.
Rituaal
Samuti on «Vägi» rituaal, mis pühitseb teatrisaali sisse, kuid rituaali kaudu saavad vaatajad-osalejad juurde (või tagasi?) midagi muud – meenutusi sellest, kes me tegelikult oleme ja kust me oleme tulnud.
Kui kuskilt on tuldud, tuleb kuhugi välja jõuda ning seda teeb ka uuslavastus. Iga stseeniga jõutakse aina lähemale meie kaasaega ja meie olemuseni, nagu muuseumis tavaks – algus on minevikus ja lõpp on olevikus.
«Vägi» on kui minek metsa, kus ei tea täpselt, kelle või millega võid kokku puutuda. Või hoopiski kui külaskäik muuseumisse, kus on küll ette antud rada, kuid igaüks saab erineva kogemuse.
--------------------
«Vägi»
• 15. oktoobril esietendus ERMi teatrisaalis Tartu Uue Teatri lavastus «Vägi».
• Autor-lavastaja Ivar Põllu.
• Kunstnik Kristiina Põllu ja valguskunstnik Sander Põllu.
• Mängivad näitlejad Maarja Jakobson, Maarja Mitt, Helgur Rosenthal ning muusik ja etendaja Silver Sepp.
• Teatrisaali pääseb «Väge» vaatama ERMi tagumises küljes asuvast B-sissepääsust.