Mario Pulver: Mina küsin, sina vastad - aga ausalt

Egokulturism 18.02.2011

Teater ei pea olema uurimisküsimuseta meelelahutus ega agressiivselt näkkuröökiv vaatajakriitika, et tähelepanu äratada ja mõtteid liigutada. Võib ka küsida küsimusi enesestmõistetavate asjade kohta, sest just enesestmõistetavus on tihti aluseks elu tumedamale poolele. Kui inimene ei taha endalt õigeaegselt ja rahulikult küsida, miks ta teeb seda, mida ta teeb, siis võib elu viia välja punkti, kus ta küsib seda halisedes kolmkümmend aastat hiljem, poetades räpaseid pisaraid õlleklaasi. See ei kehti ainult peaaegu et sektantlikuks muutunud edukultuse kohta, kus inimesed ähmaselt mõistavad, et on vaja olla edukas, aga ei ole päris kindlad selles, miks ja kuidas. Umbes nagu siis, kui saadad teise inimese tooma ei-tea-mida ei-tea-kust. Sa asetad vahel liigse lootuse sellele, et küll ta ise õpib ja avastab end selle retke käigus. Mõnikord ei avasta ja siis tuleb nõutus, selle järel rahulolematus ja lõpuks ahastus. Miks siis mitte küsida enne: “Oota, miks ma lähen ei-tea-kuhu?” Teadmine pole häbiasi.
Üha enam hakkab tunduma, et kui mõni teater tegeleb Eestis poliitilise kriitikaga, teine sotsiaalkriitikaga, siis Tartu Uus Teater tegeleb eksistentsialismiga. Loomulikult mitte ainult sellega ja loomulikult mitte vaid Tartu Uus Teater. Aga mõnes mõttes küsib TUT just neid küsimusi. Et “Miks me teeme seda, mida me teeme?” ja “Kas me teame, mida me teeme?” ja “Miks me ei küsi mõnikord, mida me teeme? Lihtsalt selleks, et olla kindlad, kas me teame?” Võib-olla just see viimane küsimus eristab eelmise sajandi eksistentsialiste ja tänapäeva uuseksistentsialiste. See “uussiirus” ja suurte küsimuste küsimine ongi vahest uuseksistentsialism, pöördumine postmodernistlikust kõige kahtlustamisest ja paranoiast lihtsate - ja samas ometi nii keeruliste - alusteadmiste poole. Kas sa tead, kes sa oled? Miks sa oled selline? Kas sa tahad olla selline? Kõik need küsimused tuleb küsida mitte ilkuva või käreda, vaid siiralt huvitatud alatooniga.
Kui Camus käratas, et inimesel on kaks valikut: kas ennast tappa või mitte, siis uuseksistentsialistid panevad oma küsimuste järel talle käe ümber õlgade ja küsivad nukralt: mis nüüd on siis? Miks peab siis kohe niimoodi? Nad pole mitte jäised psühhiaatrid/teadlased, vaid sõbrad. Me tahame, et sa mõistaks seda, mida sa teed - ükskõik, millega sa tegeled. Peamine on see, et sa oleks sellest teadlik.
Nero Urke (Jegor), Leino Rei (Edu-ard Ozols), Kristel Leesmend (Kristels), Mart Aas (Veiko) ja Tõnis Leemets (saatejuht) kõnnivad vahel nõutult, vahel nõudlikult, vahel teadlikult ja siis ilmselges segaduses mööda etteantud piirjooni. Ja pole selge, kas guru teab, kuhu ta oma õpilasi juhib või on kõik määratud ette. Samuti pole sugugi selge, et guru on üldse guru, mitte kogemata enne teisi vaimselt kokku kukkunud õnnetu edumeelne. “Edu” on sellepärast tore sõna, et teda võib asetada ükskõik millisesse lausesse ükskõik millise nimisõna asemel märkamaks seda, kui tühi see sõna on. “Meie riigi edu sõltub kodanikest”/”Ma tahaks saavutada edu, see oleks mu õnne alus”. Jääb mulje, nagu oleks edu vaid viide mingile tähtsamale sõnale, mida ta asendab. Nii harva küsitakse: hea küll, aga millele ta viitab? Tõesti, mis on “edu”? See on liiga enesestmõistetav küsimus ja sellel pole lihtsat vastust. Sõltub kontekstist? Just nimelt, aga siis ongi tähtsam kontekst kui see sõna ise. Selle asemel, et hardunult korrutada edu mantrat, tuleks visata sõna minema ja uurida, millele ta viitab.
Aga uue ja vana eksistentsialismi vahel on selge side. Beckettlikud katkestused, nurjunud dialoogid, ummikkusse viivad mõttekäigud saavad tänases uuseksistentsialismis siiski päästva lõpu. Kui Teise maailmasõja järel lõi ahastusse sattunud mõtlus käega ja küsis raevunult nonsens-küsimusi ning vaikis lõpuks üldse, siis 21. sajandil vaatab uuseksistentsialist lõpuks rahunenult - peaaegu et heldinult - sulle otsa ja tuleb sõbramehelikult sinu kõrvale, vaatab sinna, kuhu vaatad sina, on koos sinuga. Ta ei jäta sind viimase absurdse repliigi järel abitult tühja lava jõllitama, vaid istub su kõrval, et proovida ühiselt seda absurdi vaadelda. Kas see ongi elu mõte? oleks küsinud eksistentsialist. Ei, aga mis on sinu elu mõte? küsib uuseksistentsialist. Ilma igasuguse iroonia või sarkasmita.

Märksõnad: väga hea tükk, palun mine vaatama
Jaga

Vaata lisaks