Tartu Uue Teatri suurproduktsioon „Odysseia” visandab kuulsa Kreeka seikleja pereprobleemid Emajõe Ateenasse.
Kõik, kes pole suve veetnud just kivi all magades, teavad, et Kreeka on kuum teema. Kreeka kangelastest on saanud parempoolsete pärimuses antikangelased, laristajad ja petised. Seetõttu on tänuväärt, et Tartu lavastus toob rahva ette Euroopa hälli parimad küljed, millest loomulikult ei puudu ka suured doosid hedonismi. Ivar Põllu autorilavastus pole tegelikult märkimisväärselt poliitiline, siin vaadatakse pigem ühiskonna algrakukest, perekonda. Mis on ka tegelikult poliitika objekt.
„Odysseia” publik meelitatakse narratiivi juurde veini ja delikatessidega. Lavastus saab alguse Laia tänava teatrimaja saalist, kuhu paigutatud pikkadelt laudadelt võib vaataja rebida suitsukana koiba ja napsata viinamarju. Kaunil kore’l saab lasta endale ka veini valada.
Peategelasele Odysseusele (Helgur Rosenthal) on see naise Penelope (Maarja Jakobson) korraldatud pralle aga ebamugav. Kes kurat on need võõrad inimesed tema veinimõisas?
Buss etendusepaigana pole enneolematu, kuid on siiski ootamatu.
Odysseuse piinlikkus kandub publikusse, tundub, et tüki algus on liimist lahti ja kuidagi kobav. Asi läheb Odysseuse jaoks veelgi plassimaks, sest Achilleus (Janek Joost) kamandab ta sõtta. Nüüdseks juba veinivines publik saadetakse punaste Scania bussidega talle järele.
Buss etendusepaigana pole enneolematu, kuid on siiski ootamatu. Autoinimestele on see kindlasti eksootika, etenduse veel üks põnev nüanss. Mulle, kes ma olen terve elu bussidega loksunud, on see argipäeva jätkumine teatriõhtul. Bussis ei ole mugav.
Retke ühel etapil üks bussidest kaob ja kogu publik mahutatakse ühte sõidukisse. Mõnes mõttes on see hea, sest nii saame omal nahal elada läbi Odysseuse ebamugavusi sõjakäigul. Teisalt läheb mõte liiga ekslema, sest bussinaabrid sõidavad sisse oma lugudega. Üks räägib õppesõidust jäärajal, teine sellest, kuidas kutsumata külalistest lahti saada jne. Üldiselt on kaassõitjad siiski meeldivad ja taluvad aktiivset osalusteatrit vapralt naeratades. Nende innukus etendusega kaasa minna suurendab usku eestlase kunstilembusse. Vähemalt esietendusel leidis „Odysseia” parima võimaliku publiku.
Idee pilduda lavastuse stseenid üle Tartu on välja kukkunud isegi üllatavalt hästi.
Minu jaoks läheb lavastus käima pärast seda piinavat teelõiku ehk teises tunnis, kui selleks korraks bussidest maha kamandatud ja Raadi lennuvälja tagusest puurägastikust läbi juhatatud publik kohtub maha jäetud lennujuhtimiskeskuse ees taas näiteseltskonnaga. Penelope pidu on haripunktis ja teda väisavad kosilased, nii ossid kui ka boheemid.
Penelope liin on lavastuse õnnestumine. Tema ootajanna tundeskaala, mis käib üles-alla samuti kui rändajal Odysseusel, on ilusti kirja pandud ja välja mängitud. Jakobson mängib Penelope kangelannaks, kelle kohta naisteajakirjad kasutaksid terminit „tõeline naine”. Ent temast aimdub kacool’i isepäisust.
Linn mängib kaasa
Penelope monoloog Mõisavahe 45 üheksakorruselise maja esises bussipeatuses on üks lavastuse tipphetki – usutav pilt inimesest, kelle üksindus on nii suur, et võib ajada kummi ka korteri betoonkarbi. Oodaku ta siis tõepoolest koju kedagi sõjast, näiteks missioonilt Malist, või hoopis üht abstraktset kangelast. Ette rutates: Odysseus muidugi naaseb, tapab toatäie „võõraid” (üks lavastuse väheseid viiteid päevapoliitikale) ja mekib oma põldude viinamarjadest pressitud veini.
Üldiselt on kaassõitjad meeldivad ja taluvad aktiivset osalusteatrit vapralt naeratades.
Idee pilduda lavastuse stseenid üle Tartu on välja kukkunud isegi üllatavalt hästi. Tõsi, see on mõnevõrra segadust tekitav, ilmselt ka näitlejatele, kes peavad ennast nii linnaruumis nähtavaks mängima kui ka publikut talitama. See kohustus sööb veidi liiga ära Katrin Pärna ja Piret Simsoni panuse näitemängu.
Tartut, mis ei õigusta enam ammu rahvusromantilist nime Emajõe Ateena, on nutikalt kulissina kasutatud. Kreekalik iva on nii stalinistlikus Raadi lennujuhtimiskeskuses kui ka lavastuse ühe lõpustseeni mängupaigas, botaanikaaia kuue sambaga, oma kitšilikkuses veidi naljakas tiigipaviljonis. Linn mängib kaasa, peamiselt sellega, et püsib tartulikult tühi ja vagane. (Vagadeks ei saa pidada siiski autojuhte, kes Laia tänava teatrimaja ette eelviimast stseeni vaatama kogunenud publikut pahameelest kantud kummivilistamise ja tuututamisega kostitavad. Ööpimeduse tulles saab väärikast ülikoolilinnast macho’lik maakonnakeskus.)
Antiik-Kreeka müütide tänapäeva draamakultuuri mässimine pole muidugi esmakordne. Eestist on eredalt meeles Mati Undi Vanemuises tehtud lavastus „Vend Antigone, ema Oidipus” ning filmidest Woody Alleni müüditõlgendus „Kassandra unenäos” ja „Võimsas Aphrodites”.
Põllu „Odysseia” on vähem sõnaline kui eelmainitud. See on kümnete vabatahtlike osavõtjatega vaatemäng-turismireis, mis nõuab tegijatelt pigem täpset ajastust kui sõnastust. Rääkimata kujundusest (vanakreekalik, aga trendikas) ja muusikast (peamiselt kodu-teemaline Eesti estraadiklassika), mis kandsid oma rolli välja ja millele „Odysseia” võlgneb enamiku oma atmosfäärist.
Lavastuse finaali paatos on lihtne ja inimlik: Penelope ja Odysseus on vanad ja lähevad käsikäes teki alla, kust segane maailm neid kätte ei saa. Või vähemalt nii nad loodavad.