Vana tark mees – olen neid elus kohanud päris mitut. Olen muidugi kohanud ka lihtsalt vanu mehi, kes erilise tarkusega silma paistnud pole, aga ikka on jäänud võimalus, et sealgi oli küsimus ehk pigem silmapaistmise, mitte tarkuse puudumises.
Ühesõnaga, vana mees võib olla saladus. Ja ma ei ütle siin sellega, et vana naine (või naised üldse) seda ei oleks. Lihtsalt «Puumees» ei kõnele neist.
Vana tark mees on kindlate piiridega roll ka elus, mitte ainult laval. Tundub, et on olemas mingi üleüldine ja selgepiiriline ettekujutus, milline üks vana tark mees olema peab ja milline kindlasti mitte. Just praegusel ajal näikse lootus, et selle rolli kandjaid siiski leidub, olevat suur. Nii väga ju tahaks tunda kedagi, kes tunneks kedagi, kes räägib vähe ja vaikselt, aga keda sellest hoolimata kuulatakse ja kuulda võetakse! Keegi ju lihtsalt peab ka päriselt tark olema! Keegi peab olema, kes kindlasti õigel ja valel vahet teeb ja oskab sõna lausumata, lihtsalt oma kõikemõistva kohaloluga niiviisi toeks olla, et lahendused kõikvõimalikele probleemidele kui iseenesest ilmnevad. Isegi siis, kui neid küsida pole osanud.
Ma tegelikult ei tea, kuidas ma oma peas vana targa mehe ja «Puumehe» juba enne teatriskäiku kokku olin pannud, aga nõnda see oli. Võibolla sellepärast, et olin just olnud Edgar Valteri maalinäituse avamisel ja mõelnud oma kokkusaamistele temaga.
Olin läinud talle Pöörismäele külla, et küsida luba tema «Pokuraamatust» lavastus teha. Läksime kõndima ja juttu palju ei olnud. Ta lihtsalt seisatas vahel mõne puu, kivi või kännu juures, vaatas ja kuidagi sulas ka ise sellesse pilti. Puu ja mees. Haraline kuusekänd ja mees. Pokumättad ja mees.
Hakkasin pikkamööda seda justkui tema silmaga nägema. Ja sain oma küsimustele vastused, ehkki ma neid ei küsinud. Ja ma õppisin vaatama. Kohtumisi tuli õnneks veel. Ma olen pärast neid natuke parem inimene.
Nii et jah, ma panin, seda teadvustamata, Valteri, puu- ning vana targa mehe vahele võrdusmärgi, sest nende kõigi aeg liigub teisiti kui tavalistel inimestel. Nende ajamõõduks pole mitte kella-, vaid pigem aastaring. Ja see annab rahu.
Veel on vanadel tarkadel meestel alati (kasvõi ainult ettekujutuses) miskit laadi täiuslik omailm, kust ta ise jõudu ammutab, mida ta pidevalt ja püsivalt edasi loob ja sellega maailmakaoses – ja neis, kellele ta seda omailma näitama soostub – sisemist korda loob. Valter tegi endale Pokumaa. Puumees tegi endale kuuri Tartu Uue Teatri lavale.
«Puumehe» lavastaja on valguskunstnik. Seega on valgus «Puumehes» tegelane, ta ei ole olemas ainult sellepärast, et «oleks näha». Vahel suunab ta vaataja fookust just sellega, et ei valgusta, hoiab varjul, saladuses. Nii vaatangi ma rohkem kui esilolevat seda vanameest seal lavasügavuses, hõredatest püstlaudadest kuuriseina taga. Püüan aimata tema toimetamiste sihti, konstrueerin oma peas lugusid.
Näiteks kui ma näen teda pikki kindaid kätte sikutamas ja kiivrit pähe sättimas, arvan, et puumehe salaarmastus on tegelikult ehk hoopis mootorratas. Et ta on, nagu Antony Hopkins filmis «Maailma kiireim Indian», oma kätega mingi täiesti erilise riistapuu valmis ehitanud ja nüüd, just siin ja praegu, lööb ta sellele mürinal hääled sisse ja sõidab habeme lehvides loojaku poole, jättes mind kolmandasse ritta istuma ja mõtlema, et miks mitte mina…
Aga ei midagi sellist! Puumees seob hoopis puust tiivad käte külge, peaaegu nagu Kiviräha «Ussisõnade» vanaisa! Alguses olen pisut pettunud, aga siis näen, et ses ühes tiivalöögis, mida meile näidatakse, oli siiski pigem aimata Ikarose sõnakuulmatust, kes teatavasti ei hoolinud isa käsust püsida maadligi, lennata madalalt ja mitte liiga lähedal päikesele. Selles on protestijõudu, on taasleitud igavest sisemist poisikest, ilma kelleta ätistuvad kiiresti ka vanad ja targad mehed.
Seepärast ma tahaksingi, et seekord saabuks päästev pimedus laval rutem. Ma ei kannata hästi vaadata, kuidas puumees tiivad langetab ja vanamehe kohmakusega taburetilt alla astub. Ja siis, tiivad sorgus, lava taha löntsib. Ma tahan imetleda, mitte haletseda.
Ja seda ma ka õnneks saan. Puumees tuleb kuurist välja valguse kätte. Seal tekib mänguhetki, mis jäävad. Kohtumine tüdrukuga, mis sest et unes, magus ikkagi. Tammetõrulugu. Väikese puust kukekuju kinkimine. Reisikohvrisse pakitud korralik kuiv kasepakk, mida takseeritakse pilgul, et küllap sellest kunagi ikka üks puust poiss saab, kellest palju rohkem seltsi on kui maalitud koldest. Ka Valter oskas vaadata ja näha, kes on puuhalus või oksakõverikus peidus…
Elagu kõik maailma puumehed!
ARVUSTUS
«Puumees»
Tartu Uus Teater
Autor ja lavastaja Rene Liivamägi
Mängivad Margus Mikomägi, Anneli Rahkema (Rakvere Teater), Helgur Rosenthal, Henri Otsing, Peep Peedumäe