Maaleht/Ivar Põllu: mulle tundub, et teater Eestis on hetkel mööbel, selles mõttes, nagu mõningad inimesed muutuvad mööbliks

Margus Mikomägi, Maaleht, 19.09.2021

Festival Draama algas Eesti Etendus­asutuste Liidu 30. aastapäeva konverentsiga. ERMis peeti muu hulgas kümme lühiettekannet teatri tuleviku teemal. Meelde jäi selle aasta ühe erilisema lavastuse “Serafima + Bogdan” lavastaja Ivar Põllu ettekanne.

Selleks et võtta sõna teatri tuleviku osas – milline ta võiks olla 30 aasta pärast –, peaks vähemalt enda jaoks kõigepealt sõnastama, mis on teater hetkel.

Mulle tundub, et teater Eestis on hetkel mööbel. Mööbel selles mõttes, nagu mõningad inimesed muutuvad mööbliks. Need on inimesed, kellega me oleme harjunud, keda võtame enesestmõistetavalt. Nad võivad olla head inimesed või halvad inimesed. Peamine on see, et nad on inimesed, kes on alati olnud ja kelle peale saab loota. Nendega pole sul kunagi mingit jama, ja kui ka jama on, siis sa tead, et see on selline ajutine probleem, mis laheneb õige pea. Ja tekibki selliste inimestega selline suhe, et neisse hakatakse suhtuma kui mööblisse. See tähendab, et nendega ei arvestata eriti.

Mulle tundub, et Eesti teater Eesti kultuuris on samuti mööbel. See tähendab, et ta on enesestmõistetav. Eesti teater on alati olnud. On alati olnud kõikide elus olevate eestlaste jaoks. Kuidagi on alati olnud ja enamasti on olnud hästi. On olnud ka keerulisemaid aegu, aga ta on alati olemas olnud. Ei ole sellist kahtlust, et ta võiks mitte olemas olla.

Meie seas ei ole enam ühtegi inimest, kes oleks Eesti teatri loonud või kes saaks öelda, et tema on Eesti teatri teinud, või kui tema poleks seda teinud, siis poleks seda olemaski. Ta on selline enesestmõistetav asi, millega saab ennast linkida ja millest saab ennast lahti haakida. Millele saab vastanduda, mida saab siunata. Mida saab uurida, mida saab eirata. Aga see on väga tähtis. Ta on igatahes olemas, niisugune asi kuskil toanurgas, ja me oleme sellega harjunud. See on niimoodi olnud põlvest põlve. Teater on nagu vanaisa kapp. Isegi vanavanaisa kapp. No või siis vanaema.

See, et me ütleme, et ta on vanavanaisa kapp või kummut, ei tähenda, et ta on kindlat moodi. Me isegi ei pane tähele, mis stiilis ta on või mis teostuses ta on tehtud. Mis seisukorras ta on… Ta on alati olnud. Võib-olla on teda vahepeal poleeritud. Võib-olla on ta kopitanud. Seal kuskil on vanaisa vanad püksid, seal kuskil alumises sahtlis. Võib-olla kuskil on alles mingi poolik hernekommipakk, mida on kunagi 50 aastat tagasi söödud ja siis sinna peidetud.

See on selline kapp, mis on täis kõike. Unistusi ... sodi, nodi... Vajalikke asju, ebavajalikke asju, kaotatud asju ja selliseid asju, mida on sinna viinud närilised. Jah, kahjurid või siis need, keda me peame kahjuriteks. Kellegi jaoks kahjurid.

Eesti teater on mööbel ja me oleme sellega leppinud. Me pühime tema pealt tolmu. Mõnikord seebitame tema sahtleid või paneme sinna isegi korralikumad liugurid. Aga et ta seal nurgas on, sellega me oleme harjunud. Keegi ei tule selle peale, et seda võiks kunagi keegi ära viia. Aga mine tea.

Kõik asjad, mida me võtame enesestmõistetavana, on tegelikult sama ajalikud kui kõik need asjad, mida me ei võta enesestmõistetavana ja mille pärast me muretseme, et need võivad ära kaduda. Armastus, raha, päikesepaiste ja lumi ja kõik need muud asjad, ilma milleta me ei saa elada, aga mille olemasolu või mille kestmine on meil alati painav, et äkki see saab otsa.

Teater ei saa kunagi otsa. Teatrit on liiga palju. Näitlejaid on liiga palju. Etendusi on liiga palju. Lavastusi on liiga palju. Kõik on pahased. Publik on pahane, et ei jõua kõike ära vaadata. Kriitikud on meeleheitel, et ei jõua kõike vaadata. Teatrit on kohutavalt palju...

Nii et ei ole võimatu, et 30 aasta jooksul keegi inimene teeb ettepaneku, et sõbrad, kui see kapp on teil niimoodi risuks jalus, neid sahtleid on siin liiga palju või see kapp ise on ka moest maas, siis võib-olla oleks aeg vaadata see asi ümber. See vanaisa kapp ei ole ju kõige praktilisem asi selleks, miks me teda kasutame. Siis võib-olla tekib diskussioon, et pagana pihta, oh sa poiss, mis on siis üldse see asi, milleks me seda kummutit, mööblit ehk siis seda teatrit üldse kasutame.

Selge see, et kui ta on kummut, siis seal peal on küünlajalg ja võtmed ja linik. Seal võib olla raadio ja veel midagi. Tuhandeid asju, mille alt ei saa tolmu kätte. Kui ta on sektsioonkapp, siis on seal loomulikult nõukogude ajal välja antud klassikute teosed. On ENE väljaanded. On televiisor, serviis, baarikapp, perekonnafotod... See väljendab üsna sedasama, kui vaatame teatrite repertuaari kotka pilguga: ikka on seal klassikute teosed, televiisor, perekonnapildid, baarikapp ja ... risu, pudi-padi, tolm.

Siis ühel hetkel ilmselt tuleb kellelgi mõte, et seda asja saab ju optimeerida. Ja kui me selleks ajaks ei ole välja mõelnud, mille pärast ülepea see kapp meil seal nurgas seisab – kas harjumusest või on meil tõepoolest seda vaja –, võib see olukord tulla nii ootamatult, et krapsakas inimene on selle kapi juba aknast välja visanud. Öelnud, et näe, siin taga ongi see nuga, mida me juba tükk aega oleme otsinud. Et me oleksime juba ammu võinud selle välja visata, sest kõik need kaduma läinud asjad on seal kapi taga.

Ja siis loomulikult tuleb üle värvida see sein, sest värvitud on alati kapi ümbert. Põrand tuleb korrastada, sest kunagi pole selle kapi all, juba üle saja aasta, selle põrandaga midagi tehtud. Kappi pole kunagi nihutatud, selle peale pole isegi tuldud, et seda nihutada.

Niisiis, kuna teater on mööbel, teater on kapp, siis võib-olla me peaksime praegu siin, kui juba 30 aastat on jälle vaba Eesti teatrit tehtud, mõtlema, milleks me seda siis kasutame. Mida me seal kapis hoiame? Milleks ta meil üldse on peale selle, et ta on pidevalt tolmune ja neid asju, mis seal sees on, pole mitte kuhugi panna. Järelikult ... ta peab olema, sest neid asju, mis seal sees on, pole kuhugi panna. Me peame mõtlema, mida me seal hoiame ja kelle jaoks. Kas neid asju kunagi keegi üldse vajab?

Kas sellega ei juhtu nagu mõne vanainimesega, kes järsku avastab, et ta on üleliigne. Või mõne kultuuriinimesega, kes avastab järsku, et ta on lihtsalt mööbel, millega kõik on harjunud. Et ta on tubli, kohusetundlik, vaimukas ja andekas olnud kogu oma elu. Et see ongi tema töö, et ta ongi mööbel...

Et teatriga ei juhtuks samamoodi, et ühel hetkel avastatakse, et selle sees polegi midagi sellist väga vajalikku.

Praegu, kui on head ajad, kui pole veel kahtlustki, et see kapp peab meil siin nurgas seisma, võiks teha väikest tuulutust ja mingeid asju välja tõsta. Ära jagada. Viia prügimäele või siis rahulikult ära põletada, et keegi ei saaks neid asju sorida. Või siis arhiveerida, teha mingi süsteem seal kapis. Mis on siis tegelikult arhiiv, mis on ajalugu, mis on rämps ja kui palju on tühja ruumi, kuhu saaks tekkida midagi uut. On ju nii, et uued asjad ei teki, kui pole ruumi kuhugi tekkida. Uusi raamatuidki ei saa ju osta, kui sul pole ruumi neid kuskile panna. Lõpuks on see kapp uute raamatute all lookas, aga sa ei saa neid kätte, sest nad on üksteise all.

Kokkuvõtteks: kui vaadata tulevikku ja küsida, mis saab Eesti teatrist tulevikus, siis ma arvan, et selle võtmesõna on olevikus. Ehk siis selguse loomises, mida me tegelikult tahame. Selge on see, et Eesti teater tahab püsida, kesta ja õitseda. Võib-olla arengukava mõistes on sellest täiesti küllalt, aga sisuliselt on sellest ikka vähe. Mida me siis tegelikult tahame teha? Mida me siis tegelikult tahame loota või mida me tahame anda? Mida me tahame võtta?

Dubleerida väga paljusid teisi odavamaid vorme pole ju mõtet. Võib-olla tuleks siis läheneda kogu sellele teatristiihiale hoopis teise nurga alt. Mitte mõelda sellele, mis on meid siia toonud, vaid mis on see, mis ei ole võimalik mitte kuskil mujal kui ainult teatris. Mis on see, mida ei saa mitte kuskilt mujalt kui ainult teatritest? Kas see on siis irratsionaalsus või on see katarsis või midagi muud hirmutavalt võõrkeelset?


Jaga

Vaata lisaks

Registreeri