Liisi Aibel: Inimkehade proosa aususe altaril

Postimees, 18.03.2015

Varasemaid Renate Keerdi ja Kompanii Nii koostöös sündinud lavastusi («Pung» ja «Pure mind») iseloomustatakse tihti kui kompromissituid, mängulisi, provokatiivseid, koomilisi, ausaid, vaimukaid ja erutavaid. «Põletatud väljade hurmaa» ei ole selles mõttes erand, kuid varasem pea viimase piirini viidud ekspressiivsus on asendunud pisut mõtlikuma (äärmisest uudishimust kantud) sisekaemusega.



Etendajad Liisa Tetsmann, Taavi Rei ja Gerda-Anette Allikas kehastavad justkui antropolooge, kes otsivad ja leiavad enda keha ja absurdimaailmaga kontakti astudes järjest põnevamaid detaile, staadiumeid ning jaburusi, samal ajal oma leide hoolikalt üles märkides ja iseenda peal katsetades. Kõik leiud ja avastused moodustavad viimaks kokkupanduna ühe hiiglasliku kuriositeetide kabineti, kus troonivad kõrvuti briljandid, merineitsi saba ja väljasurnud dodode kivistunud pabulad.

Keerdi eelmist lavastust «Pure mind» arvustades (Tartu Postimees, 22.10.13) kirjutas Keiu Virro, et «vaatajate ees on inimesed, kellest on võimatu välja lugeda, kas hetk tagasi said nad hakkama olümpiamedalit väärt eneseületusega või ongi nad sellisest liigist, kes võivad kas või kõrvade peal üle lava kõndida, ja kui hingeldavadki, siis ainult efekti pärast». «Põletatud väljade hurmaas» on olukord risti vastupidine.

Etendajate sooritusvõime viimase piirini testimisega pannakse proovile ka vaatajate meeled. Stseen, kus joostakse pikalt hirmkõrgetel (mõnel puhul ka paar numbrit suurematel) kontsakingadel ringiratast ebatasasel pinnal, paneb vaatajad ebamugavusest ja empaatilisest jalavalust tingituna nihelema, sest väsimus, mida jooksjate silmist ja kehadest välja lugeda võib, on aus ja päris.

Pingutusega kaasnevat higi kasutatakse lausa omalaadse muusikariistana: erinevate kehaosadega lurtsutades ja neid vastu lavapõrandat lörtsutades tekib väga imelik, aga samas kummalist rahulolu pakkuv higisümfoonia.

Keerdi lavastustes puuduvad harjumuspärased meeste- ja naisterollid. Selle asemel leiavad aset pidevad sugudevahelised ülekanded, mis on «Põletatud väljade hurmaas» erilise peenetundelisusega välja joonistatud.

Hetkel, mil Tetsmann ja Allikas tõmbavad liibuvate kleitide peale triiksärgid ja jalga viigipüksid (kusjuures üldse mitte traditsioonilisel moel, aga las see jääda üllatuseks) muutuvad ka nende näojooned kandilisteks ning näkku ilmub ehe onuheinolik robustsus. Kuidas nad seda teevad? Tundub, et tegu on väikest sorti teatrimaagiaga.

Samuti kaovad sugudevahelised klišeepiirid akrobaatilisi maadlusharjutusi sooritades, mille ajal mees-tõstab-naist- või mees-ei-tohi-naist-lüüa-mustrid on unustatud. Samas kerkib seda stseeni vaadeldes esile ka üks lavastuse kitsaskohtadest: täpsusest tulenev nüansirikkus asendub mitmes kohas laialivalguva rahmeldamisega, mille vaatamine väsitab ja eesmärk on ebaselge.

Sellest hoolimata on lavastus vaatajaile kui puhastustuli. Etendajate-antropoloogide kaasabil on kõik saalisviibijad etenduse lõpuks piltlikult öeldes läbiuuritud, -kombatud ja -sondeeritud ning nende keha ja hinge pahupool on lavale kõigile vaatamiseks üles riputatud ning altari ette puhastuma asetatud.

Mitme meetri kõrgune altar, mis sadade värviliste küünalde säras väreleb, on muide üks lihtsamaid ja kaunimaid kujunduselemente, mida viimasel ajal Eesti teatris näha on õnnestunud.

Üllatavate ja vaimukate lahenduskäikude ning inimfüüsise omapärase kasutamise tõttu soovitan «Põlevate väljade hurmaad» kõigile, kellele teatris käies veidi riskida meeldib. Eriti hästi sobib lavastus aga esmaseks kokkupuuteks füüsilise teatriga näiteks neile gümnaasiumi- või põhikooliõpilastele, kelle senine teatrikogemus piirdub vaid klassikaliste sõnalavastustega, sest Kompanii Nii avab oma omapärase kunstiga uksed uudsesse paralleeluniversumisse.