Liisi Aibel: Armunud paar tahab olla õnnelik

Tartu Postimees, 10.03.2014

Tartu Uues Teatris esietendus reedel «Zebra», eneseirooniline sissevaade ellu, mida kannab soov mitte olla halb, vaid olla lihtsalt õnnelik.
«Zebra» alusteksti autor on laiemale publikule peaasjalikult teleseriaalide («Ühikarotid», «Ment», «Romet ja Julia», «Naabriplika») stsenaristina tuntud Martin Algus.


Teatrihuvilistele on tuttav ka filigraanne ja intrigeeriv, samuti suhetele ja inimeksistentsi algküsimustele toetuv Alguse näidend «Õitseng», mille lavastas Ingomar Vihmar 2011. aastal draamateatris.Tartu Uues Teatris sündinud koostöös on valminud tekst, mis on nii õhuline ja lihtsasti mõistev kui ka sügavuti minev, väga isiklik ning samas üldautobiograafiline. «Zebrat» reklaamitakse Uue Teatri kontekstis kurioosumina – on näidend, on lavastaja, on kostüümid ja rollid.Eriliseks muudab selle lavastuse näitlejate ja lavastaja rühmatunnetus, millest nähtub see, et tegemist pole üksnes kolleegide, vaid ka sõpradega, keda on karastanud ning lähedasemaks muutnud koostöö ainult improvisatsioonil põhinevas lavastuses «Keskea rõõmud», mis esietendus samas teatris eelmise aasta kevadel.

Kolm paari

Laval on kaks meest ja kaks naist, kellest saab kokku kolm paari.

Janek Joosti ja Piret Simsoni tegelaskujud on äsja kolinud uude, võõrasse linna, et naine saaks minna tööle, millest ta on alati unistanud. Ingomar Vihmari ja Katrin Pärna tegelased elavad selles uues linnas juba ammu, nad on jõukad, edukad ja sellest tüdinenud. Mõlema paari suhted on vajunud argisuse sohu ja tundub, et nad ei armasta enam üksteist.

Joost ja Pärn on leidnud pääsetee ehk teineteise, erutusest säriseva uue suhte. Kohtudes salaja ühes vanas korteris, armastuse oaasis, arvavad nad, et on jõudnud õnneni, mis on üle tapvalt igavast igapäevasusest.

Algab võitlus nende sügava egoismi ja loomupärase altruismi vahel – nad ei taha teha haiget oma endistele armastatutele, üksteisele ega iseendale. Aga nad tahavad olla koos. Õnnelikud, mitte halvad. Lihtsad lahendused pole sellisel puhul võimalikud.

Kujundus ja muusika

Kujundus, mille on loonud lavastaja stsenograafist poeg Illimar Vihmar, jagab lava neljaks (aeg)ruumiks. Kesksel kohal on vana korter, mis on markeeritud metallkarkassi ja leedvalgustitega. Aeg-ajalt särisedes meenutab see elektrilist kärbsepüüdjat, mille väljapääsmatusse lõksu on Joosti ja Pärna tegelaskujud sattunud.

Lugu on läbivalt põimitud muusikaga, mida Vihmar valib vastavalt meeleoludele, et tegevust intensiivistada või vaigistada ning tekitada absurdihuumorisse kalduvaid olukordi. Need panevad valehäbita iseenese ja elujaburuse üle naerma nii vaatajaid kui ka näitlejaid laval.

Väikesed lavastuslikud trikid ja näitlejate mänglev-improvisatsiooniline olek ning lava- ja lavaväliste identiteetide vahel värelemine muudab «Zebra» võluvaks ja nauditavaks kõigile, kes on näidendi temaatikaga oma elus kokku puutunud.

Jaga

Vaata lisaks