Liisa Pool: Naermise üle mõtlikult muiates

Tartu Postimees, 27.10.2015

"Baskin" tõmbab vaatajad äraarvamismängu

Tartu Uue Teatri esimeseks komöödiaks nimetatud “Baskin ehk nalja põhivormid” pakub naeruks ohtralt võimalusi, kuid jääb seejuures truuks teatri kunstilisele käekirjale. Lihtsa naljaloo asemel on laval nüansirikas kultuurilooline vaade eesti (lava)huumorile.

Metakomöödia

Kindluse huvides öeldakse esimese vaatuse alguses, et elu ise on alati suurem kui mistahes kunst ning ühegi inimese elu ei ole võimalik kunstis kujutada, sellest on võimalik vaid inspireeruda. Seega ei peaks ootama Eino Baskini eluloolavastust, kuigi temaga seotud aja- ja eluloolisi seiku näeb laval mitmeid ning Baskin on lavastuses kõige läbivam tegelaskuju.“Baskinit” võib vaadata lavalise uurimusena huumorist ja koomikast, mis paneb ühelt poolt südamest naerma, kuid teisalt mõtlikult muigama ja küsima, kas naermiseks on tegelikult põhjust.

Tegemist on metakomöödiaga, komöödiaga komöödia tegemisest, kus nali seisneb tihti selles, et nalja tegelikult polegi. Mille üle publik naerab ja mis teeb nalja naljakaks? Tegelased on teadlikud, et mõned nende naljad on ebanaljakad ning ütlevad selle ka välja, muutes mittenalja paradoksaalselt seeläbi toimivaks. Nalja toimimisstruktuurid tuuakse varjamatult nähtavale.

Nalja põhivormid

Lavastuses põimitakse madala ja kõrge komöödia elemente, näha saab nii jämekoomiliselt karikatuurseid rollilahendusi ja kooginalju kui ka rafineeritumaid mõtisklusi ja viimistletud paroodiaid. Lavastaja Ivar Põllu on tundlikult mänginud tempo ja meeleolude vaheldumisega, pakkudes pärast gaasi põhja vajutamist lüürilisemas laadis mõttearendusi, mis kollektiivse naermise asemel omaette muigama panevad või sootuks tõsise tundetooni loovad.

Laval näeb aukartust äratavalt kiiret rollide popurriid, mille käigus ilmuvad publiku ette paljud tuntud isikud ja fiktsionaalsed tegelased nii kaasajast kui ka juba lahkunute seast. Telesarja „Pehmed ja karvased“ nukkudena mängitud Edgar Savisaar ja Lennart Meri pidasid esietendusel dialoogi sedavõrd lennukalt, et Savisaareks kehastuv Katrin Pärn paaril korral rollist välja langes. On ju hea nalja tunnuseks naer ning seda ei saa pahaks panna. Lavastus võimaldab vaatajatel mängida äraarvamismängu. Just äratundmisrõõm on üheks oluliseks nalja põhikomponendiks, mistõttu ei tahakski siinkohal rohkem öelda.

Meisterlikud näitlejatööd

Naljategemine laval ei ole sugugi kerge ülesanne ja seda hinnatumad on näitlejad, kes seda edukalt teha suudavad. Naljade autorlus on sellel hetkel teisejärguline küsimus, primaarne on komöödianäitleja, kes kas mõjub või ei mõju. „Baskin“ püsib Katrin Pärna ja Janek Joosti suurepärase lavapartnerluse ja koomikutalendi peal. Mõlemad on oma head huumoritunnetust tõestanud korduvalt varemgi (nt Vanemuise „Meistris ja Margaritas“), ent „Baskin“ laseb neil täies hiilguses särada. Mind painavad kahtlused, et jutt naiste suutmatusest nalja teha on lihtsalt üks järjekordne kivistunud arusaam, mida ilma läbimõtlemata kergekäeliselt omaks võetakse ja edasi levitatakse. Tasub ise järele vaadata ja meie huumorimeele üle sõbralikult muiata.

Liisa Pool, teatriteaduse magistrant