Liisa Pool: „BASKIN” EHK TAGASIVAADE ESTRAADILE

Teater.Muusika.Kino, 3/2016, LIISA POOL

„Baskin ehk Nalja põhivormid”. Autor, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja: Ivar Põllu. Kostüümikunstnik: Kristiina Põllu. Valguskunstnikud: Karl Marken ja Taavi Toom. Mängivad: Janek Joost ja Katrin Pärn. Esietendus 24. X 2015 Tartu Uues Teatris.

Head nalja väärtustavad ilmselt kõik teatrid, sest teatav emotsionaalse amplituudi vaheldusrikkus suurendab etenduse mõju vaatajale. Nii leidub lõbusamaid hetki ka n-ö puhta kunsti teatrite NO99, Von Krahli ja Tartu Uue Teatri sotsiaalkriitilistes lavastustes. Kummatigi on komöödialavastusi nende teatrite mängukavades olnud vaid üksikuid. „Baskin ehk Nalja põhivormid” on tegijate sõnul Tartu Uue Teatri esimene komöödia, see esietendus teatri kaheksandal hooajal. Kas pole see komöödia kui žanri staatuse seisukohalt märgiline?

„Baskinis” ütleb lastesaate tegelane Tammevana Janek Joosti madalal häälel elutargalt: „Looduses peab valitsema tasakaal.” Nõndasamuti paistab olevat teatri ja seal tehtava naljaga — seda on vaja, kuid kuniks lavastusel on mõni muu eesmärk peale lõõgastava naeruelamuse, kasutatakse huumorit vaid maitseaine, mitte põhikoostisena. Komöödiate puhul domineerib valdavalt meelelahutuslik funktsioon. Siit kerkib aga küsimus nalja ja „sügava sisu” vahekorrast: kuidas peaks neid doseerima, et ei läheks kaduma mõte ega ka huumor? On see võimalik? Ivar Põllu lavastatud „Baskin” on katse teha mõtestatud komöödiat, mis tõuseks kõrgemale pelga meelelahutuse tasandist. Žanri reegleid oma soovi kohaselt painutades tabavad aga kriitikanooled.

Alvar Loog seab Sirbis ilmunud arvustuses „Baskini” žanrimääratluse (2015) kahtluse alla, leides, et komöödiaks ja huumoriuurimuseks nimetatud lavastusest selgub eelkõige see, mis tänapäeval enam naljakas ei ole. Pean Loogiga nõustuma: lavastuses on küll mitmeid lõbusaid hetki, kuid üldtonaalsust ei nimetaks ma komöödialikult kergeks ega lõppu happy end’iks, domineerib tõepoolest teatav nukravõitu nostalgia. Mõttes tarbijakaitse blanketi järele ma siiski ei haara, sest „Baskin” pole lihtsalt üks nimetus piletimüügisüsteemi komöödiarubriigis, vaid Ivar Põllu kirjutatud-lavastatud töö Tartu Uues Teatris, mistõttu on mittevastamine komöödiažanri konventsioonidele pigem ootuspärane.

Tegemist on selgelt Ivar Põllu käekirja kandva lavastusega, mis on huumoriuurimusest ehk rohkemgi hoopis teatriuurimus ja võiks kuuluda juba lõpetatud triloogiasse „Armastus, teater, hullus ja surm” („Endspiel”, 2008; „Ird, K.”, 2010 ja „Vanemuise biitlid”, 2012). Järgnevalt avan mõningaid „Baskini” põhijooni, seda nii nalja- kui isikuloolise uurimuse perspektiivist.

baskin

Eino Baskini isikulugu

Eino Baskin (1929—2015) oli ikooniline näitleja, kes seostub nõukogude aja kogemusega inimestele estraadikavade ja legendaarse „Meelejahutajaga”, noorematele, nagu siinkirjutaja, meenub eelkõige tema lämbuv häälekähin, mis on tuttav ka siis, kui Baskinit oma silmaga teatrilaval näha ei õnnestunudki. „Baskin” käib läbi vanameistri tihedalt läbipõimunud elu- ja loometee olulisemad punktid, näidates, mis seisab ametliku väljakujunenud Baskini-diskursuse taga. On tema huumor tõesti nii suur, nagu on kombeks temast rääkides rõhutada? Kümned silmapilguga vahetuvad rollid Janek Joosti (J. J.) ja Katrin Pärna (K. P.) kehastuses avavad küsimuse mõned tahud.

Iseseisvates, kuid kronoloogiliselt järgnevates stseenides leiavad käsitlemist Baskini armusuhted, väidetava pornograafia levitamise tõttu vangistamine, terviseprobleemid, teatriinimeste suhtumine tema loomingusse, Vanalinnastuudio sulgemine ning lõpuks surm. Põllu on orgaaniliselt poetanud näidendisse ohtralt tsitaate Baskini huumorisketšidest (näiteks „Kunstisaalis”, „Kahtlused”) ja varasematest rollidest, kogu intertekstuaalsuse tabamiseks peab olema nõukogude estraadiga heades suhetes.

Põlvkondadeüleselt pakub rõõmsat äratundmist Baskini isikut avav stseen etenduse alguses, kus Baskin (J. J.) loeb Heino Parsi nukufilmile „Kunksmoor” kapten Trummi osa peale. Kunksmoori osa esitab eesti teatri grand old lady Ita Ever (K. P.). Mõlemad näitlejad tõestavad nii siin kui ka teistes stseenides võimet nüansirikkalt vaatajate mällu talletunud isikuid elustada. Pärna mängitud Everis vilksatab Kunksmoorile õiget häält otsides ka vanamoor „Nukitsamehest” — teine mitme põlvkonna oluline lapsepõlvetegelane. Ühise mikrofoni taga kohtuvad kaks olulist näitlejat, partnerid nii era- kui lavaelus. Koos alustati noores eas teatriteed ja lavastuses lõpetatakse ühiselt ringreisi garderoobis, kus Eino küsib Italt, miks publik alati tema etendustel naerab, kuigi nalja tegelikult ei ole. Katrin Pärn, Eino Baskini tütar, ütleb Ita Everina, Baskini esimese abikaasa ja poja emana, et temast on saanud kultuuriline meem: „Baskin on nalja mõõdupuu. Kuidas sa siis ei naera, kui Baskin teeb nalja. Loll oled või? Baskin on ju naljamees.” Baskinit kiidetakse kui suurt koomikut, järelikult peab olema naljakas, hea tava kohustab naerma.

Eino Baskini isiku puhul hakkab tööle Henri Bergsoni (2009) kirjeldatud huumori edasikandumismehhanism, mille järgi midagi mittehumoorikat võib muutuda naljakaks, kui sellel on sarnasust millegi varem humoorikalt mõjunuga. Eino Baskini puhul toimib sama efekt — mineviku naljad kummitavad.

Siin on kohane peatuda lühidalt Eino Baskini hilise elu eriliselt kähiseval hääletämbril. Miks see (või eelkõige selle matkimine?) publikut ikka ja jälle naerma paneb? Bergson (2009) leiab, et huumori peamine põhjus seisneb mehaanilises jäikuses ehk selles, kui inimesed käituvad mingitel hetkedel ennast korrates (näiteks parasiitsõnad või sundliigutused) või inertselt reaalsusele mitte reageerides (näiteks banaanikoorel libisemine). Eino Baskini juhul on selline etteaimatavus üle kantav hääle murdumisele, mida näitlejad väga tõetruult kordavad ning mis on seetõttu veel naljakam. Segunevad imetlus, mida kutsub esile täpne jäljendus, äratundmisrõõm ja kummastus kontrollimatust kehafunktsioonist. Fookusse tõuseb hääl kui midagi kehalist, häälepaeltest tingitut, öeldu sisu vajub tagaplaanile. „Koomiline on iga sündmus, mis tõmbab meie tähelepanu inimese füüsilisele küljele, samas kui küsimus on moraalis” (Bergson 2009: 39).

baskin3

Nalja põhivormid

Ambitsioonikalt nalja põhivorme analüüsida lubav lavastus tegeleb kõige enam paroodiavõttega, viib selle metatasandile, matkides juba tuntud paroodiaid. Paroodia definitsioonis sisaldub naeruvääristamine, teatav terav, et mitte öelda õel noot parodeeritava pihta. „Baskini” paroodiad ei mõju aga jäljendatavaid isikuid kuigi naeruvääristavalt, erinevaid kihte koguneb nii palju, et teravus ei saa nende alt esile tungida. Edgar Savisaare (K. P.) ja Lennart Meri (J. J.) vestlus on esitatud paroodiatest kõige teravam, võttes oma keskseks teemaks Savisaare jalakaotuse. Paroodia on tõstetud mitmekordsesse astmesse: näitlejad matkivad satiirisarja „Pehmed ja karvased” nukke (klaveri tagant paistavad rääkivad pead ja käed), kes omakorda parodeerivad ettekujutust poliitikutest, kes pilluvad musta huumori rubriiki kuuluvaid jala-nalju, säilitades seejuures ise veel iroonilise hoiaku: äkki ma ei olegi mõnda neist naljadest veel kuulnud. Tehakse ära kõikvõimalikud ämbrisse astumise ja jala ukse vahele saamise naljad, mille tegemine on eesti keele kujundlikkuse tõttu kerge. Olukord keerati nii mitu korda üle vindi, et situatsiooni absurdsus pani kahel nähtud etendusel naerma ka vahtkummi-Savisaart mängiva Katrin Pärna, lisades sellega stseenile veel ühe huumoritasandi.

Lavalt kõnnib läbi palju ebamääraseid tüüpe, kes püüavad veidra kõnnaku või parukaga punnitatult naljakana näida, kuid ka mitmeid kultuuritegelasi. Äratuntavad on teiste hulgas Juhan Ulfsak, Aarne Üksküla, Dan Põldroos, Priit Pedajas, Egon Nuter, Voldemar Panso, Sulev Nõmmik, Jüri Järvet, Mihkel Raud, Ain Mäeots, Peeter Volkonski. Mitmed rollid saavad tuge tegelaste nimetamisest, teised jäävad vaatajatele nuputamiseks. Publiku paneb muhelema äratundmisrõõm ootamatute isikute ilmumisel, näiteks Katrin Pärna astumine lavale Anu Lambi malbe hääle ja nõudliku tooniga.

Teise olulise vormina katsetab Ivar Põllu banaanikoorel libastumise truu kaaslase kook-näkku-naljaga, mis lõpetab esimese vaatuse. Laest hakkab alla plärtsatama kreemikooke, ikka sinna, kus klounirõivais Pärn parasjagu seisab. Tehniliselt ei õnnestunud koogiga pihtasaamine ühelgi kolmest nähtud etendusest viperusteta, enamik küpsetisi maandus siiski põrandal, mitte näitlejal. Ei ole koogi lennutamine sugugi nii kerge, kui näib, nalja õnnestumine nõuab päris täpset logistikat. Nüüd on ameerika filmidest tuttav võte Tartus järele proovitud ja tõestatud, et ajabki naerma. Paneb turtsatama, kui kook klouni tabab (selline nali ongi?), kuid naljakas on tegelikult siis, kui planeeritud pihtasaamine ebaõnnestub. Taas seisneb nali tähelepanu pöördumises sisult ehk pihtasaamiselt selle tehnilisele teostusele ehk tekkinud veale.

Anekdoot ehk lühike puändiga naljalugu on koomikute põhiinstrument, mistap on neid kuulda ja näha ka „Baskinis”. Flirdistseen rongis on üks Baskini omaaegne anekdoot, mis Põllu flirditüpoloogiaga põimitult ja kunstiliselt liialdatud rekvisiit-ajalehega võimendatult on muudetud kolmemõõtmeliseks huumorisketšiks.

Kokkupuuted poliitikaga

Eino Baskini karjääri kõige säravamad hetked jäid taasiseseisvumise-eelsesse aega, mil lavateoste sisu oli allutatud riiklikule tsensuuripoliitikale. „Baskin” toob poliitika mitmes stseenis lavale. Üks toimivamaid dialooge leiab aset koomiku (K. P.) ja tsensori (J. J.) vahel uue estraadikava käsikirja ülevaatamisel. Koomik juhib tähelepanu teksti puudustele, frivoolsustele, kehvale huumorile, et tsensor selle välja kärbiks ja hea nali alles jääks. Oma tööst tüdinenud tsensor ei ole aga perestroika valguses enam autori piiramisest huvitatud. Nüüdsest võib kõike öelda. Kuid mida sõnavabaduse tekkides siis öelda? Estraad kaotas taasiseseisvumise järel oma senise tähenduse, kadusid ettemääratud read, mille vahele oleks saanud peita kodeeritud sõnumeid. Toonased kolhoosinaljad kaotasid relevantsuse ning panevad aastakümneid hiljem järele kuulates vaid õlgu kehitama. Kontekst on igas mõttes teine ning kokkupuutepunkte napib.

„Baskinis” ei pöörata tänapäeva poliitikutele peale eespool mainitud Meri-Savisaare stseeni rohkem tähelepanu, rõhk on eelkõige teatril. Lavastuse tagasivaatelisuse tõttu pälvivad rohkem tähelepanu nõukogudeaegsed võimustruktuurid. Katrin ja Andres Maimik tõlgendasid oma arvustuses (2015) nõukogudeaegsetest lastesaadetest tuttavaid loomtegelasi otseste isikutena (Johannes Käbin, Nikolai Karotamm ja Artur Vader), kelle niiditõmbamine Baskinilt vabaduse võttis. Hunt Kriimsilma ja teiste suleliste-karvaste läbi viidud kohtuistung omandas poliitilised allusioonid veel hoopis teisel tasandil. Kriimsilma (K. P.) sõnad viisid mõtted hetkel aktuaalse rändekriisi peale: „Ma ei saa aru sellisest humanismist. See pole meile omane. Kui keegi häirib, siis on tasakaal paigast ära. Kui me sööme ta ära, siis on tasakaal paigas. Lihtne!” Bergson (2009: 66) sõnastab metsaloomade kohtuistungi mõjuvuse põhjuse: „Olukord on alati koomiline, kui ta kuulub korraga kahte täielikult sõltumatusse sündmuste jadasse ja kui teda võib tõlgendada korraga kahes täiesti erinevas tähenduses.” Kiirete rollivahetustega jabur stseen on poliitiline satiir ühelt poolt nõukogude aja ja teisalt tänapäeva poliitilise olukorra kohta. On need üldse nii väga erinevad?

baskin5

Uue esteetika pealetung

„Baskini” suurim konflikt komöödiažanri sildiga tuleneb sellest, et lavastus on austusavaldus ja tagasivaade Eino Baskinile, nõukogude estraadile ja Vanalinnastuudiole. Suur osa stseene on kantud pigem nukrast tundevarjundist (koer peremehe terviseseisundist rääkimas, Ita ja Eino garderoobis, juubelipidustused). Naljaga on aga see paradoks, et millegi üle naerdes kaob kaastunne, olles aga empaatiline, ei saa naerda. Põllu dramaturgia ja režii apelleerivad suurel määral empaatiale.

Vanalinnastuudio likvideerimine on üks lavastuse kujundlikumaid stseene, nõudes vaatajalt selle mõistmiseks teadlikkust teatri ajaloost. Lavale tuuakse Eino Baskini 75. sünnipäeva juubelitort, mis sümboliseerib Vanalinnastuudiot, mille juhtimise on Eino andnud üle poeg Romanile. Käivitub lumepalliefekt: Roman Baskin tuleb talle omase piibuga lavale ja kukutab selle sefiiri sisse, taastades seejärel mäkerdades koogi esialgse välimuse. Siis tuleb lavale Vanalinnastuudio järgmine juht Anne Veesaar, kelle kaks käpiknukk-hiirt teevad tordile juba suuremat kahju — närivad sisepingeid. Lõpuks ilmub mõõgaga „noor karjus naabermaalt”, kes koogi tükkideks nüpeldab. Vanalinnastuudio asemele kerkib uus nüüdisteatri kants — Teater NO99 Tiit Ojasoo juhtimisel. Viimasena ilmub harjaga kultuuriminister, kes teatab jahmunud Einole: „Mina pole midagi teinud. Ma lihtsalt koristan selle jama ära.” NO99 jõuline signatuurkutsung kajab paaril korral kummituslikult üle saali. Üks ajastu on lõplikult otsas, Baskini huumor enam ei kõneta. Legend püsib siiski.

Ivar Põllu on aastate jooksul omandanud lavastajana nõksud, kuidas vaatajate emotsioone peenelt soovitud viisil mõjutada ja suunata. Lavastuse lõpp-pildis vestleb Eino Baskini vaim (K. P.) tema nekrolooge ette lugeva ingliga (J. J.). Vestlust saadab liigutav instrumentaalmuusika ja hämar-suitsune valgus — stseen kruvib ilmselgelt üles pateetilist finaali. Pärna kehastatud Baskin protesteerib elavalt klišeeliku pisarakiskumise vastu: ei mingit videot dokumentaalkaadritega! Publikule tehakse selgeks mänguvõtted, millega neist emotsiooni välja pigistatakse. Bergson (2009: 36) leiab, et iga tseremoonia muutub koomiliseks, kui keskenduda sellele, mis on temas tseremoniaalset — nii juhtub siingi. Vaatajad võõritatakse stseenist, lavastuslikud trikid muutuvad nähtavaks ja lisandub huumoritasand, kuid seejuures ei katke vastav muusika, valgus ja kõrvuti pimedusse kõndimine. Koos võõritusega jääb püsima sentimentaalne finaal, mis mõjub ka siis, kui mõjuvusest teadlik olla.

Aeg-ajalt võib kuulda arvamust, et kriitikud ei tohiks kirjutada arvustusi esietenduste põhjal, sest esietenduse publik on eriliselt toetav, mistõttu ei saa teosest õiget pilti. „Baskini” puhul pidas see fenomen täielikult paika. Esietendusel ei vaibunud publiku naer pea hetkekski, tundudes mõneti kohatugi. Kahel nähtud reaetendusel oli meeleolu täielikult teisenenud ja vastas rohkem lavastuse tegelikule tundelaadile. Naermisel oldi palju reserveeritumad, pigem muiati, kui selleks põhjust oli. Tundus, et vaatajad võivad nalja vähesuse tõttu lausa pettunult lahkuda. Seda siiski ei juhtunud. 5. novembri etenduse lõppedes aplodeeris publik püstijalu ja 5. veebruari etenduse lõpus ei tahtnud aplaus raugeda, kuigi saali täituvus oli aja jooksul vähenenud.

„Baskin” ei ole küll komöödia selle sõna harjumuspärases tähenduses, kuid Põllu on oma teatriloolise uurimusega siiski naelapead tabanud. Nõukogude estraadilt tolmukorra pealt puhumine ja Eino Baskini loometee teatrivahenditega kaardistamine on mõlemad tänuväärsed ettevõtmised, eriti kui see võimaldab näitlejatel oma võimeid rakendada ja arendada. Janek Joosti ja Katrin Pärna jõulised osatäitmised said siin küll teenimatult vähe tähelepanu, ent on tegelikult „Baskini” peamine tugevus. Sellega pole nõukogudeaegne huumor end Ivar Põllu jaoks veel sugugi ammendanud, juba suvel on Endlas oodata temalt lavastust Kuldsest Triost. Ehk tuleb sealt komöödiam komöödia?

 

Kasutatud allikad

Alvar Loog 2015. Puuduv duett ja dialoog nostalgia ja nalja vahel. Sirp 20. XI.

Henri Bergson 2009. Naer: essee koomika olemusest. Avatud Eesti Raamat. Ilmamaa.

Andres Maimik, Katrin Maimik 2015. Leia oma sisemine baskin. Eesti Ekspress 2. XII.

 

LIISA POOL (sünd. 19. VI 1992) õpib Tartu Ülikoolis teatriteaduse magistrantuuris. Lõpetas 2015. aastal sotsioloogia bakalaureuseõppe tööga „Millest mõtleb teatris publik? Tartu Uue Teatri lavastuse „1987” retseptsiooniuuring”. Avaldanud teatriarvustusi ja festivaliülevaateid Tartu Postimehes, Müürilehes, Postimehes ja Sirbis. On Teatriteaduse Üliõpilaste Looži liige.
Jaga

Vaata lisaks