Liis Kängsepp: "Vanemuise biitlid – ainult tõelistele teatrifanaatikutele"

Äripäev 20.04.2012  Teatrit, mis meeldiks kõigile vaatajatele, pole ilmselt olemas. Kuid on märgata, et tükk, mis jätab kustumatu mulje kriitikutele, võib laiemale publikule jääda arusaamatuks. Nõnda on ka Tartu Uue Teatri lavastusega “Vanemuise biitlid”, mis on Ivar Põllu teatritriloogia “Armastus, teater, hullus ja surm” viimane osa. Ilmselgelt on triloogia viimane osa mõeldud eelkõige (teatri)semiootikutele, -kriitikutele ja neile, kes on detailselt kursis Eesti kultuurielu kõigi nüanssidega. Kui te ei kuulu ühessegi eelmises lauses mainitud gruppi, võite selle etenduse julgelt vahele jätta, sest oht, et te etendusest mitte midagi aru ei saa, on suur. Soovituslik kodutöö. Kui aga siiski kindlasti soovite “Vanemuise biitleid” vaatama minna, tutvuge palun enne etendust põhjalikult Tartu teatriuuendusega. Vastasel juhul võib tõesti juhtuda, et jääte saalis suurest igavusest magama ja võite end toolilt alla kukkudes vigastada või – mis veel hullem – saate teatri peale vihaseks ning otsustate tulevikus käia ainult kinos pealiskaudseid romantilisi komöödiaid vaatmas. Ma ei pea end just väga kultuurikaugeks inimeseks ja Eesti (teatri) ajaloost tean samuti üht-teist, aga ma pean ausalt tunnistama, et ma ei saanud sellest tükist aru ja see etendus ei kõnetanud mind, vaid pigem tekitas nõutust. Liialt kõrged ootused. Samas enne etendust kriitikute arvamusi lugedes olid minu ootused tükile tõesti kõrged. Seega julgengi kahtlustada, et n-ö keskmine teatrisõber, kes ei käi vaatamas suuremat osa Eesti teatrite mängukavades olevaid tükke, ei leia “Vanemuise biitlitest” just liiga palju avastamisrõõmu. Siiski pean tunnistama, et olukorras, kus suur osa etendusi kestab üle kolme tunni, olid äärmiselt positiivsed etenduse pikkus (lühike) ja vaheaeg (mida pole). Samuti kostüümid ja lavakujundus, mille autor oli Kristiina Põllu. Vanemuise biitlid 6/10    
Jaga

Vaata lisaks