Laura Porovart: Lubage, ma KOON mõned mustrid

Teatriteaduse Üliõpilaste Looži blogi / Laura Porovart

Renate Keerdi ja Tartu Uue Teatri näitlejate ühislavastus „KOON“ mängib suurte kujundite ja visuaalidega, kududes sisse lavastajale iseloomulikku liikumiskeelt ja 21. sajandi valge inimese pseudoprobleeme naeruvääristavat irooniat.

(Olgu öeldud, et Renate on suutnud lisaks lavalisele mängule pealkirjastada (jälle!) oma lavastuse nii mänguliselt, et kirjutajale valmistab suurt peavalu selle õige käänamine. Jäägu siinne variant „kuduma“ ainsuse esimeseks pöördeks, kuigi tekib tahtmine kirjutada ka „koonu“, mis ometi siinkirjutaja silmis ei oma lavastusega erilist ühisosa.)

Kudumine ja tants on väga lähestikku seisvad tegevused. Ma ei pea siin silmas mingit ülekantud varraste tantsu või muud kujundlikku, vaid kudumise ja tantsu ranget matemaatilisust ja geomeetrilist välja. Minu esimene käsitööõpetaja ütles, et kudumisest saavad aru ainult need, kes matemaatikat oskavad. Tants on sama matemaatiline, rütmistatud ja rangelt korrapärane, ehkki võib tunduda, et laval toimuv on vastupidi kaootiline. Muidugi võib väita, et tantsu korrapära loob muusika, ent „KOONi“ puhul ei oma liikumine ja muusika omavahel seost. Vahepeal meenus mulle, et võibolla ei peakski „KOONi“ puhul kasutama üldse sõna „tants“, vaid selle asemel „liikumist“ või „tegu“. Sellest vahemärkusest hoolimata on „KOON“ matemaatiline, korduslik ja rütmistatud. Vanad kreeklased pidasid oluliseks korda, nad nii-öelda rütmistasid kaose heksameetriga, lõid kaosest rütmi abil korra. Sedasama korda otsisid nad, ja alateadlikult arvatavasti terve inimkond, kunstist.

Ilmselt pole Renate Keerdi nimi ammu võõras ja vahest seepärast ongi iga tema uut lavastust vaatama minnes tunne, et miski nagu lohiseks või tolkneks mõtteliselt minu sabas saali kaasa. Analoogne slepp tekib näitlejatele, mil iga roll asetub juba mängitud rollide valgusesse, sarnaselt koliseb ajalugu ilmselt lõpuks ka lavastajate järel. Vahest kõlab see etteheite moodi ehkki pole nii mõeldud, öeldakse tihti, et kui üht Keerdi lavastust on nähtud, siis kõik ülejäänud on esimese erinevad variatsioonid. Kaldun arvama, et pigemini seisneb küsimus ühe või teise loovisiku käekirja selguses ja selles, kui palju ollakse nõus või peetakse vajalikuks käekirja muuta. Siiski-siiski, võib-olla on see mõnele vaatajale pettumus, kuid loodetavasti enamikule rõõm, pole „KOON“ kindlasti kompilatsioon ei „PURE MINDist“ (2013) ega „Põletatud väljade hurmaast“ (2015), vaid seisab mõlemast eelnimetatust aste kõrgemal.

Habras liin, millega „KOONi“ erinevad misanstseenid ühendatakse, on heas mõttes ikka päris jabur ja annab sõbraliku vopsu veerandsajaaastatagusele ajale, mil Tiina Meeri ETV ekraanil käsitööhuvilistele õppesaateid tegi, ent see pole „KOONi“ alusmaterjal. Enese üle naermine on Keerdi tööde kvintessentsiks ja sama muster, püüdlikult kolmnurkne ja mitme pöördega, laieneb tegelikult kogu loodud kontseptsioonile. „KOON“ portreteerib inimest poliitkorrektse ja heaoluühiskonna filtrita, mistõttu on saadud tulem piinlikult aus ja reflekteerib arvatavasti publikule mingis staadiumis neid endidki. Ja eks me vahel alateadlikult otsimegi erisugusest kunstist lisaks korrale ainult ennast.

Tundub, et „KOONi“ teemadering on erinevalt eelnevatest Renate töödest rohkem pere- ja paarisuhtekeskne. Viited on sagedasti argipäeva ja rutiini suunas ning kujutavad väikseid perekondlikke detaile. Lavastus refereerib sedavõrd levinud klišeesid (külmikust otsa lõppenud piim või munad, avamatud Kalevi kompvekipaberid, klaastaara vastuvõtt), et ei tasu karta, nagu etendataks midagi utoopilist. Usun, et füüsilises teatris peabki teatud mõttes järgima just tuttavlikke tegevusliine ja mingeid sissetallatud radu, et vaataja peas tekiks link. Teemad on ikka inimlikud ja eluga kõrvu. Võib-olla võiks vaielda mõne stseeni kergluse üle, aga et moraalsuse piirid on haprad ja inimesest johtuvalt erinevad, jäägu see vaataja enda tajuda.

Mis „KOONi“ Renate Keerdi eelnevatest töödest eristab, on etendajate valik – sel korral on laval draamanäitlejad. Seda ei peaks aga tervikut arvestades pidama kuigivõrd mõjukaks, kuivõrd ei baseeru „KOON“ ühelgi konkreetsel tantsupraktikal, vaid eeldab etendajatelt ennekõike väga head füüsilist vormi ja vastupidavust. Eugenio Barba ütleb, et keha kasutatakse lavasituatsioonis teisiti kui tavaelus. See tundub „KOONi“ kontekstis eriti relevantsena. Argine keha kasutamine toimub kokkuhoidlikkuse printsiibil, teisisõnu püütakse minimaalse energiakuluga saavutada maksimaalne tulemus. Lavalised kehatehnikad põhinevad seega vastupidiselt energia raiskamisel. Samasugune pillamine toimub ka tasakaalu muutmisel – etendaja hakkab kasutama Barba järgi „luksustasakaalu“, mis kulutab tavapärasest rohkem jõudu. Barba selline mudel kehtib loomulikult igasuguste tantsu- ja kehapraktikate puhul ja võib-olla jääb siinne seos „KOONi“ ja Barba vahel hägusaks. Barba foonil tahan öelda, et Keerdi lavastused on äärmiselt energiakulukad ja väsitavad nii etendajatele kui vaatajatele. Seepärast ei peaks etendajate draamasuunitlust nimme rõhutama, eriti et nad ei täida lavastuses draamanäitlejale iseloomulikke ülesandeid, teisisõnu ei kasuta teksti või kõnet peamise väljendusvahendina. Pigem kasutatakse häält kehalisuse ühe osana, ilma et moodustuksid selged lausungid või väljenduksid konkreetsed mõtted. Säärane sage inimhääle rakendamine viib Keerdi senise loomingu minu silmis pügala jagu edasi ning lisab hulga ekspressiivsust.

Eelnevaid Renate lavastusi iseloomustab ühe aspektina värviderohke ja mänguline kostüümidraama,  mustrist jää ei teps mitte välja ka „KOON“. Julge värvikasutus, nagu maalidegi puhul, loob kontrastvärvide vahel vibreerivaid pooltoone ja kakofooniaid, mis omakorda stimuleerivad tajulõpmeid – lisaks kehade koosmängule tekkis paralleelselt värvimaailma ruum ja nihked. Kostüümid ning nende vahetamise oskas Keerd, nagu varemgi, sujuvalt ja leidlikult lavamängu sisse lülitada nii, et nendest saab kiiresti terviku orgaaniline osa. Paljuski ehitatakse mõned stseenid just rõivastuse peale üles. Üllatuslik ja omaette nostalgiline oli baikatekkide lavastusse toomine (alguses pea ümber mähituna, hiljem tantsivate pindadena).

Me elame mustrite maailmas. Mustrites on teatud rutiin ja kord. Renate Keerd koob oma loodud mustrit visalt ja targasti, ning paistab, et plaanid on suured ja lõnga jätkub kauaks.

“KOON”
Tartu Uus Teater
Autor, lavastaja, kunstnik, valgus- ja muusikaline kujundaja:
RENATE KEERD
Laval: KATRIN PÄRN, PIRET SIMSON, JANEK JOOST, HELGUR ROSENTAL