Kultuuriportaal: Meelis Oidsalu teatrisoovitused: vaimuvitamiinidega kaamose vastu

ERRi Kultuuriportaal, Meelis Oidsalu, 16.11.2018

"Terevisioonis" soovitas praegu etendatavaid eredaimaid teatrilavastusi kriitik Meelis Oidsalu. Pisut põhjalikumalt saab neist lugeda kultuuriportaalist.

Mu esimene soovitus võib teatrisõbrale kõlada õelana, sest Tallinna Linnateatrisse pole kunagi pileteid saada, aga kui teil kellelgi peaks tekkima võimalus mingite tutvuste kaudu endale sinna pääse saada, siis ma soovitaks oma raha panna Hendrik Toompere lavastusele "Mineku eel". Teksti on kirjutanud Prantsuse menukas näitekirjanik Florian Zeller, kelle näidendite lavastusi võib näha praegu vist isegi nelja eesti teatri mängukavas.

Mõtteliselt ongi tegemist paralleellavastusega Theatrumis etenduvale Florian Zelleri "Isale", nii sealne peategelane Lembit Petersoni kehastuses, kui siinne Andrus Vaariku vägevas esituses, on oma abikaasa kaotanud dementsust põdevad vananevad intellektuaalid. Võrreldes "Isaga" on "Mineku eel" vormiliselt ulakam. Siin nimelt on autor meelega eiranud aja ja tegevustiku ühtsuse reeglit, nii et korraga on laval arenemas ühe perekonna erinevad elustsenaariumid. Neist ühes leinab mees oma naist ja teises on hoopis naine see, kes mehe matab; ja et asi veel segasem oleks, siis lõpp annab aimu justkui vananeks paar õnnelikult koos.

"Mineku eel" on absurditeatrikeelt rõõmsalt laksutav perekonnadraama, mis tegevustiku tasandil on hästi segane, aga ometi hästi jälgitav ja selles mõttes aus, et näidendi tegelased on solidaarselt publikuga kogu aeg ise segaduses selle üle, et mis seal näidendis õieti toimub. Näitlejail on ülesanne korraga oma tegelase hämmingut väljendada ja seeläbi iseendale laval nö puid alla panna ja samal ajal siiski tegelasele ustavaks jääda.

Rollid on võimsad ja mitmeplaanilised: nii Vaariku pereisa Andre kui Anne Reemann tema naise Madeleine'ina teevad laval pungilikke krutskeid, ses võtmes tulistab võimsa paugu luuavarrest ka Ursula Ratassepp elukutselise koketeerija preili Schwartzina. Olen lavastust näinud kaks korda ja ma läheks mitu korda veel ja ka neil õhtutel, mil etendust ei anta, aga lava on üleval, et lihtsalt viibida Jaanus Laagrikülliorgastiliselt ilusas teatriruumis ja kuulada mingite (vist väetise-)graanulitega imiteeritud valget rasket vihma ukse taga langemas. Linnateatri taevalava on jagatud kaheks tsooniks, esiplaanil on perekonna maamaja söögituba ja tagaplaanil õitseb kutsuvalt oma salapärasusega veidi kohutav taimerikas lopsakas aed, kust siis tegelased justkui inimpsüühika hämaralast lavavalgusesse astuvad.

Hendrik Toompere näitejuhtimist on juba pikalt iseloomustanud füüsiline ekspressiivsus, mis mind alati pole kõnetanud, aga seekord ka sellised veidrad ja natuke ülepakutud rollilahendused on vägagi omal kohal ja sisuliselt motiveeritud. Toompere on loonud filigraanse ja keeruka teoseterviku, mis hingab ja ägiseb ja koriseb ja sonib nagu magav vanaema. Kordan: tegemist on segase, aga paradoksaalsel kombel häirivalt kergeltjälgitava lavastusega ja see vastuolu ise erutab ja annab teatrikogemusele hõrgu järelmeki, mille üle sedasi justkui mekutades veel pikalt mõtiskleda.

Teiseks soovitan minna vaatama lavastust "Monument", see on Von Krahli teatri ja Kinoteatri koostöölavastus, Priit Võigemast on toonud lavale saksa kaasaegse näitekirjaniku Maryus von Mayenburgi näidendi (mille sõna-sõnaline ja mõttetäpsem tõlge saksakeelsest pealkirjast oleks "Elav skulptuur") ja mis jutustab loo sellest, kuidas Saksa keskklassi pere palkab majapidamistöid tegema noore Jessica (Mari Jürjensi esituses). "Monument" esitab vaimuka karikatuuri väärtuskriisis vaevlevast vanast Euroopast ja küsib üsna ausalt ka kunstniku rolli järele, et kas kaasegne kunst kuidagi lihtsalt ei parasiteeri ühiskonna haavadel, selmet inimesi lohutada või neisse elujanu süstida. Lavastuse keskne tegelane on nimelt Markus Luige halekoomilises võtmes mängitud maailmakuulus kunstnik, kes ühe perekonna justkui pantvangi on võtnud. Perenaine Ulrika (Evelin Võigemast) on kunstniku assistent ja majanduslikult sõltub temast. Tõnis Niinemets mängib pereisa, edukat töönarkomaanist arsti, Niinemetsa me ju peamiselt teame suure naljamehena, aga siin ta teeb oma seni parima rolli draamanäitlejana ja talle ei anna kröömikestki alla Evelin Võigemast. Neile mõlemale on lavastaja Priit Võigemast andnud kaelamurdva ülesande vaheldada karikeerivat, osatavat mängulaadi süvapsühholoogilise kohaloluga ja säärast ümberlülimist tuleb ette ka stseeni sees ja see ülesanne on seda keerulisem, et kunstnik Kairi Mändla ehitatud helehallide keraamiliste plaatidega kaetud kahetasandiline lava on nutmaajavalt steriilne, selles ruumis ei ole näitlejal end kuhugi peita, vähimgi ebatäpsus või häälestusviga võimendub.

Kahtlen, kas nii haavatava lavastuse puhul täiusliku etenduse andmine üldse võimalik ongi, aga seda söakam ja elusam Priit Võigemasti lavastajahoiak on. Energeetiliselt jääb lavastust domineerima Markus Luige vägev karikatuur kaasaegsest dekadentlikust kunstnikust, kes keset sogastuvat komberuumi armastab võtta vanniperfoormanseid.

Kui "Monument" heidab kaasaegsele kunstile ette negativismi ja elujõuetust, siis Renate Keerd on justkui vastus von Mayenburgi palvetele. Tartu Uus Teater ja Von Krahli Teater on korraldanud novembris-detsembris Renate Keerdi eriprogrammi, kus mängitakse kolme tema lavastust: "Pure Mind", "Vaimukuskuss" ja "Tahe". Peagi on tulemas talv ja külm ja elu hangub, Keerd paneb teil mahlad keset detsembrit jooksma nagu kevadisel kasel ja seda ilma avangardteatrile omase šokita.

Keerd sai eelmisel aastal Eesti teatri aastaauhinna ja on sel aastal nomineeritud ka Venemaa teatriauhindadele, aga neid lavastusi ei soovita ma minna vaatama auhindade ja glamuuri pärast, vaid seepärast, et te saaksite tutvuda Renate Keerdi isikupärase teatrilaadiga. Keerd on suutnud murda eesti teatris ja miks mitte üldse laiemalt teatrikunstis kolm müüti. Esimene müüt on see, et sõnateater ja tantsuteater on kaks teineteist välistavat žanri kahe isoleeritud publikusegmendi jaoks.

Kui Viljandi kultuurikolledži tantsuharidusega Keerdi peeti ta karjääri algul tantsukunstnikuks ja kuigi ta lavastusis on palju füüsilisust ja liikumist, ja kuigi ta on ise kasvatanud-aretanud oma sümbiootilise teatrikeele jaoks akrobaatilised, ahvilikult osavad ja kaamellikult kuulekad näitlejad, siis tõesem žanrimääratlus ta teatri kohta oleks mitteverbaalne sõnateater, mis sobib imehästi ka traditsioonilise sõnateatri sõbrale, sest tema lavastusis on mingid üsna üllatavad elulised mõttearendused ja sõnamängud täiesti arusaadavalt, aga ühegi sõnata, visuaalse ja kineeltilise kõne vahendusel lahti mängitud.

Teine müüt, mida Keerd on suutnud murda, on see, et avangardteater peab olema ropp ja arusaamatu ja selline negativistliku eluhoiakuga. Valle-Sten Maiste on selle kohta hästi öelnud, et Keerd oskab teha avangardteatrit ilma ropendamata ja tema kunsti puhul on äge see, et kuigi see on mõnevõrra ebatraditsiooniline ja kaasaegne, väljendub selles hästi tugev ürgne elujaatus. Kolmandaks on Keerdil huumoritaju ja kui kaasaegse kunstniku huumor on sageli selline kuiv või õel siis Keerd on näidanud, et ühiskonnakriitiline nali saab olla paljastav, sisaldamata milligrammigi õelust. Sarkasmi, sita ja muu määrivamat sorti pilkeaine asemel mineerib ta oma ühiskonnakriitilised lavastused vaimsete vitamiidega.

Vaata saatelõiku siit
Jaga

Vaata lisaks

Registreeri