Seitse Eesti teatriasjatundjat vaatasid tagasi möödunud teatriaastale - osadel on see keskendunud rohkem Eestile, teisel jälle välisfestivalidele, kuid läbilõike möödunud aastast teatrimaailmas saab kindlasti.
Madli Pesti
teatrikriitik, Tartu Ülikooli teatriteaduse lektor
Leeduka Marius Ivaškevičiuse "Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika"Hendrik Toompere jr lavastuses Eesti Draamateatris tõi ka aasta rollielamused Kristo Viidingult ja Nikolai Bentslerilt. Esimene Leedu näidend taasiseseisvunud Eestis käsitleb meie praegust elu ühtaegu tõsiselt ja meelelahutuslikult. Toompere jr'i suurejooneline lavastus haarab oma totaalsuses: kõik elemendid on perfektselt paika timmitud. Elus ja puudutav teater.
Lauri Lagle "Paradiis" Von Krahli Teatris: näitlejate intensiivne energia ja kohalolu, iseäralik atmosfäär. Mittenarratiivne teatrielamus haarab vaataja totaalselt endasse.
Teatri NO99 "Pööriöö uni": taas totaalne elamus kõikide elementide koostoimest: muusika, ruumikasutus, video, intensiivne näitlejatöö. Oivaline ERSO ja Mendelssohn. Performatiivsuse võit!
Õnnelik on Vanemuine, kellel on palgaline lavastaja Andres Noormets. Ükski teine lavastaja Eestis ei näidanud sellist stabiilsust, et tulla aasta jooksul välja kahe täistabamusega. Noormets lavastas "Othello" ja "Suluseisu", mõlemad puudutavad ja olulised meie tänases päevas. Noormets küsib teravaid ja karme küsimusi, kuid teeb seda alati kergelt, mitte kerglaselt. Tema õhuline stiil on unikaalne.
Ühiskondliku diskussiooni mõttes on oluline, et sel aastal tegeleti eesti ja vene kogukondade vastastikuste suhete teemadega: Paavo Piigi ja Mari-Liis Lille "Teisest silmapilgust" ja Oleg Soulimenko ja Piret Jaaksi "Ma pigem tantsiksin sinuga". Et lavastused tekitasid diskussiooni ja diametraalselt erinevaid arvamusi, on iseenesest mõistetav ja igati tervitatav.
Elamus tantsuteatrist: Raho Aadla, Age Linkmanni, Arolin Raudva ja Maarja Tõnissoni "Olmeulmad" – suve alguse ruumiüllatus. Neli tantsijat lõid ühiselt ühes Tallinna kesklinna puumajas argise ja müstilise atmosfääri põrkumise. Elamus koosolemisest, kehalisusest, naudingutest, minnalaskmisest, vabadusest.
Võimsaid näitlejatöid:
Carita Vaikjärve ja Märt Avandi justkui ühe hingetõmbega loodud partnerlus Taago Tubina täpses lavastuses "Kopsud".
Riina Maidre psühholoogiliselt täpne roll, ratastooli aheldatult, lavastuses "Vannutatud neitsid".
Sten Karpovi tour de force "Othellos".
Tarmo Song lavastustes "Popi ja Huhuu" ning "Kaks ema" – justkui plastiliin, olevus teiselt planeedilt.
Tambet Kaugema
Sirbi teatritoimetaja
Kui juba kümmekond aastat nõuab igalt kirjaoskajalt inimeselt tõsist mehisust mitte kirjutada raamatut, sest neid on niigi virnade viisi, siis viimasel ajal paistab see mõttekäik üha rohkem sobivat ka teatrivaldkonda – kui suudad, jäta lavastamata.
Lõppevale sõnateatriaastale tagasi vaadates hakkabki peamise suundumusena silma uuslavastuste üleküllus, mille seas oli tõesti ka selliseid, mis võinuks olemata olla. Seejuures on see rohkus aga rammus väetis Eesti teatri mitmekesisusele, mille üle saab vaid rõõmu ja rahulolu tunda.
1. Von Krahli teater "Paradiis", lavastaja Lauri Lagle
Performance-teatri kosutav näide, kus pole selget narratiivset lugu, küll aga luuakse vaimukatest ja vahel ka nukratest fragmentidest köitev atmosfäär. Tore taaskohtumine vana hea Krahliga, kellest aeg-ajalt puudust tunnen.
2. Nargenfestival "Aadama õunad", lavastajad Priit Võigemast ja Henrik Kalmet
Nagu Sirbi suveteatri ülevaates juba kirjutasin, oli "Aadama õuntes" kõik vajalik olemas: väärt ja mitmekihiline tekst, tugev lavastus, põnevad osatäitmised, sobilik mängupaik Naissaarel ja puhvetis pakutud maitsvad võileivad.
3. Vanemuine "Othello", lavastaja Andres Noormets
Shakespeare’i värssi on küll alati ilus kuulata, ent tihtipeale varitseb oht, et kauni kõmina taha kaob sisu ära. Lavastaja Andres Noormets on pannud Shakespeare’i teksti ümber proosasse ja puhastanud loo üleliigsest. Tulemus on intensiivne ja psühholoogiliselt põnev. Vähe on Eestis lavastajaid, kes suudaks teha aastas kaks tugevat lavastust. "Othello" ja "Suluseis" tõestavad, et Noormets seda igatahes suudab.
Maria Arusoo
Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse direktor, NU Performance festivali kuraator
Üks mu iga-aastastest uusaastalubadustest on käia regulaarsemalt teatris ja vaadata ära enamus asju, mis lavale tulevad, kuid tihti töö ja reisimise tõttu jäävad need lubadused täitmata, kahjuks juhtus nii ka see aasta ja enamus mu meeldejäävaid teatrielamusi pärinevad välisfestivalidelt.
2016 sattus aga olema hea festivaliaasta ja kuna mind huvitavad pigem etenduskunstid ja eksperimentaalsem kaasaegne teater, siis enamus korda läinud asju sellest vallast.
Üheks meeldejäävamaks ja liigutavamaks teoseks oli Helsingis Kiasma teatris Baltic Circle festivalil nähtud Noora Dadu "Fail - A Flawed Performance". See oli edasiarendus Dadu eelmisest performance'ist “Minu Palestiina”, mis käsitles Iisraeli-Palestiina konflikti. Tegu oli ülimalt isikliku jutustusega, mis mõjus laval nii laetult, rääkides kultuurilisest identiteedist ja naiseks ning kunstnikuks olemisest ehk siis lihtsatest põhiküsimustest, kuid ta suutis teha seda nii vahetul moel, et see tõeliselt toimis.
Lausannes Les Urbanies festivalil vaatasin läbi kogu kava ja sealt jäi mõtetesse kummitama Portlandist pärit tantsija ja performance-kunstniku Keyon Gaskini teos "It's Not a Thing", kus ta keeras publiku ja esineja jõupositsioonid tagurpidi. Tund pimedas saalis oli nii dünaamiliselt valus ja jõuline, rääkides black lives matter teemast ning mängides ümber või tuues nähtavale väga palju enamjaolt valge kunstimaailma jõupositsioone, rääkides stereotüüpidest, marginaalsusest ja identiteedipoliitikast.
Samal festivalil jäi ka silma Ligia Lewise ülimalt visuaalne teos "Sorrow Swag".
Päris aasta alguses käisin Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskuses vaatamas Alissa Šnaideri, Jurgis Paškevičiuse, Aapo Nikkaneni ja Monika Lipšic'i kureeritud VESTIBULARi, kus oli väga lahe Krõõt Juuraku performance "The Place of The Grave" ja ülilõbus Alex Bailey "There's Only Two Alex Bailey's".
Veebruaris nägin Helsingis Side Step festivalil ka Ivo Dimchevi teost "P-projekt", mis sai hiljem NU Performance festivali raames Kanuti Gildi Saali toodud. Loomulikult eriti isiklikult mõjusid mulle kõik NU Performance festivalil esinenud kunstnikud, Dana Michelist Vanessa Placeni ja Maria Metsalust Helena Keskkülani. Olgugi, et olin selle festivali kuraator ning teostega juba tuttav, siis Eesti kontekstis ja selles koosluses tekkis mingi totaalselt teine energia, mis oli võimas ning aktiveeriv.
Ivo Dimchev "P-projekt"
Välisasjadest oli üks huvitavamaid ka Los Angeleses Redcat teatris nähtud multimeedia etendus "The Tip of Her Tongue: Dynasty Handbag. Soggy Glasses, A Homo's Odyssey", mis oli kunstnik Dynasty Handbagi poolt tehtud feministlik ümbermäng Homeri Odüsseiast.
Ning lisaks veel väiksemad kaasaegse kunsti, teatri ja performance'i vahepeal seisvad teosed nagu Nina Beier "Anti-Aging" Londonis ICA Art Night programmis.
Eestis nähtud asjadest läks väga korda Evelyn Raudsepa kureeritud Artishoki Biennaalil olnud Flo Kasearu teos "Privaatsuse sooviavalduse ilmestamine", mis rääkis naistevastasest koduvägivallast ja oli tehtud koostöös Pärnu Naiste Tugikeskusega. Flo Kasearu on väga hea sotsiaalse närviga kunstnik ning teater NO99s olnud teos oli minu jaoks üks tema loomingu seni huvitaivamatest.
Kuid tõsi see on, et hinge jääb kriipima mitu head Eesti asja, mida oleks tahtnud näha, ning sellest süütundest ajendatuna ostsin seda kirjatükki tehes ära juba rodu pileteid uueks aastaks, nii et ehk tuleb 2017. aastas ka eestikesksem.
Kadi Herkül
teatrikriitik
Hall hoovõtuhooaeg. Raske öelda, kas keegi suudab kokku lugeda, kui palju erinevat masti uuslavastusi Eesti teatrid, trupid, sõpruskonnad ja üksikud etenduskunstnikud 2016. aastal publiku ette tõid. Aga kvantiteet ei kasvanud vähemalt tänavu üle kvaliteediplahvatuseks. Suurt ja omanäolist teatrit oli õige napilt.
Et suur teater ei tähenda neljatunnist poolesaja näitlejaga epopöad, tõestas seejuures "Talveöö unenäo" festivalil esitatud Brett Bailey "Näitus B". Kammerlik, napp, aga sõnumi ja vormi läbimõelduses äärmiselt mõjus.
Eesti omalavastustest jääb minu aasta lemmikuks Hendrik Toompere juuniori"Väljaheitmine ehk ühe õuna kroonika" Eesti Draamateatris – terav ja ajastuga selgelt suhestuv materjal, sisu teenivad lavastuskujundid, näitlejatööde intensiivsus.
Mõnusalt lustakat, aga samas ühiskonda torkivat teatrimängu ehedas vene absurdi vaimus pakkus ka Mehis Pihla "Uhkus ja eelarve" Lavakunstikooli 27. lennu esituses. Pihla järgmised tööd Vanemuises ja Ugalas panevad kahjuks nõustuma Jaak Alliku suhteliselt terava hinnanguga – ka minu jaoks on meie lavadel liiga palju abitut pusimist, oma naba imetlemist ja sõpruskondlikku kaasakiitmist.
Kui ajastut kõnetav, täpne ja kirglik võib teater olla, näitas üks maailmateatri absoluutne tipp Ivo van Hove Comédie-Française’i trupi ja Visconti "Jumalate hukuga". Vaat sellist viimistletud, hõrku kaasaegsust tahaks väga Eesti laval näha.
Meeste aasta. Stampütluse järgi on teatris ühe naisrolli kohta seitse meeste osa. Vaevalt see vahekord tegelikult nii äärmuslik on, aga 2016. aastast jäävad tõepoolest sõelale mehed.
Kristo Viidingu napilt intensiivne Ben "Väljaheitmises", Roman Baskini hea maitse piiril märatsev Michel "Tões", Lembit Petersoni abitu ja türanlik André "Isas", Mait Malmsteni pehmete piirjoonte, ent paindumatu selgrooga piimamees Tevje "Viiuldajas katusel". Vägev töö ja julgustükk, arvestades, et minuvanuste silme ees on Jüri Krjukovi legendaarne roll.
Aga nende tuntud ja meedias kiidetute kõrval ka üks ülivõimas kõrvalroll – Riho Kütsari Borys Karlova Teatri "Koerapäevikutes". Sõjaväelaslikult kindlameelne ja ennast valitsev rotveiler, jalad harkis ja esikäpad tugevalt põlvedele surutud. See on roll ja tükk, mille pärast suisa peab Tartusse sõitma!
Naistest jäävad lõppevast aastast meelde Helene Vannari ja Maiken Schmidtimürgise armastuse piire kompav partnerlus Linnateatri lavastuses "See hetk". Kindlasti ka Marika Vaariku "Ema Courage", alatu väike naine, kes ometi paneb enesele ja oma valedele valikutele kaasa tundma ning Elina Pähklimägi hõrgult sensuaalne Anna Tapa raudteejaamas mängitud "Anna Kareninis".
Somnambuulsus muutus eriti 2016. aasta sügishooajal kuidagi läbivaks. Järjestikku esietendusid Sulev Keeduse "Somnambuul" Rakveres, Tõnu Õnnepalu "Mäed" Draamateatris, "Olin kodus..." Linnateatris, "Soo" Ugalas. Kõik ausalt tehtud lavastused, aga ängi sai kuidagi liiga palju. Mitte, et teater peaks elu ilustama või üksnes lõbusat pillerkaari pakkuma, aga sugugi alati pole padutõsidus kõige mõtlemapanevam või valusam.
Jaak Allik
teatrikriitik
Minu jaoks kujunes lõppeva teatriaasta tippsündmuseks festival "Talveöö unenägu", kuhu kuraator Paavo Piigil oli õnnestunud koondada neli väga erižanrilist, kuid kõik meid ümbritseva maailma tänastest valupunktidest (sallivus, fanatism, rassism, palgavaesus, poliitiline võõrandumine) andekalt ja ausalt kõnelevat lavastust Lõuna-Aafrikast,Venemaalt, Leedust ja Lätist. Paratamatult hakkad neid kõrvutama meie kohaliku teatripildiga ja esile kerkivad just need teosed, mis praegusel väga pingelisel ja valusal ajal räägivad meiega mõistetavas keeles ning heade näitlejatööde poolt võimendatult just sellest, mille üle muretseme ja vaidleme ka väljaspool teatrisaali.
Õnneks sündis ka meie lavadel sotsiaalses mõttes tähenduslikke ning teadvust raputanud teoseid. Eelkõige olid nendeks M. Ivaškeviciuse Londoni allilmas heitlevaist noortest Leedu emigrantidest kõneleva näidendi"Väljaheitmine" lavastus Hendrik Toompere jr. poolt Kristo Viidinguga peaosas Draamateatris. Mari-Liis Lille ja Paavo Piigi poolt kirjutatud ja juhendatud Tallinna Linnateatri ja Vene Teatri noorte ühistöö "Teisest silmapilgust", mis väga otsekoheselt rääkis rahvussuhete pingeist tänases Eestis.
Saksa populaarse noorsoodramaturgi Lutz Hümberi "Müller peab lahkuma!"Margo Tederi lavastuses VAT teatris, kus lahatakse pedagoogi ja lapsevanemate vahelist konflikti ning milles Elina Reinold loob ebatavaliselt tugeva natuuriga naisõpetaja rolli. R.A.A.A.M ja Madis Kalmet olid suveks leidnud vene näitekirjaniku Oleg Mihailovi "Vannutatud neitsid" ,mis näiliselt jutustab usufanatismist nüüdisaegses Albaanias, kuid tegelikult kujutab mudelsituatsioonis hoopis tänast Venemaad. Ühtlaselt tugevas näitlejaansamblis üllatas seal kõige enam Riina Maidre.
Suverepertuaaris oli sel aastal palju klassikatöötlusi - lausa mitu Shakespeare ja Tammsaaret. Kõige enam läks hinge Vallo Kirsi poolt lavastatud "Kõrboja perenaine" Vargamäel ja eriti just Kadri Lepa poolt loodud seniharjunust hoopiski erinev Kõrboja Anna. Eesti klassika oli ka aluseks kahele suurpärasele monoetendusele. Katrin Saukase loodud saunanaine Merle Karusoo "Saunanaise tões ja õiguses" ning Peeter Tammearu kujutatud Julk Jüri Andrus Kivirähi "Köstris" ajasid oma otsekohese künismi ning ehmatava tuttavlikkusega kohati lausa kananaha ihule
Aasta viimasel kuul näitas vana hea psühholoogilse teatri vahenditega tehtud näitlejatöö meistriklassi, kui Lavakunstikooli värske juht Lembit Peterson astus nimiossa Florian Zelleri näidenis "Isa" Maria Petersoni lavastuses . Näitlejasaavutuste osas tahaks kindlasti ära märkida ka Taago Tubina poolt Endlas loodud kaheinimesetükki "Kopsud", kus särasid Märt Avandi ja Carita Vaikjärv ning Sander Puki "Vanaema ja issand jumal" Ugalas, mis tõi esile üllatavaid värve Janek Vadi ning Vallo Kirsi näitlejapaletis. Positiivselt rabas ka Riho Kütsar "Koerapäevikutes" Karlova Teatris. Sten Karpov kinnitas aga Jagona Vanemuise "Othellos" oma jätkuvat kõrgvormi.
Kõigis neis näidendites, kust leidsin mind vaimustanud näitlejatöid, on tähelepanuväärsena aluseks aga ikkagi autoripoolne huvitav inimesenägemine ning mõni meid kõiki valusalt puudutav olukord. Seepärast tahaks loota, et vahepeal lainena peale tunginud postdramaatiline oma nabas urgitsemine koos selle oskusliku šifreerimisega laia vaataja eest hakkavad mõjuma juba vanamoodsetena. Taolisi lavastusi kohtas aga selgi aastal.
Kui juba põhimõtteliselt teha jutustaval lool mittepõhinevat teatrit, siis tuleks seda teha niivõrd andekalt ja võimsalt, nagu teeb Ene-Liis Semper, kelle "El Dorado ehk klounide hävitusretk" Marika Vaarikuga peaosas teatris NO99 (esietendus oli küll 2015. aasta detsembris, kuid enamik vaatajaid tuli 2016. aastal), oli kahtlemata lõppeva teatriaasta üheks emotsionaalseks tipuks.
Madis Kolk
teatrikriitik, Teater. Muusika. Kino. peatoimetaja
Lõppev aasta kõigi oma ärevate sündmuste ja tormlevate emotsioonidega pani taas küsima teatri rolli kohta ühiskonnas. Kas reageerida tänaval toimuvale kiirelt ja vahetult? Aidata publikul hämaraid instinkte sublimeerida? Pakkuda hoopis paariks tunniks unustust, rõõmu? Kas teater muutub sellistes olukordades populaarsemaks või vastupidi, kaotab oma positsioone nn poliitilisele ja tänavateatrile? Tänavune teatriaasta nendele ühest vastust ei andnud ning mingit seninägematut ja selgestidefineeritavat tendentsi esile ei tõusnud. Otsesemalt ühiskonnakriitilise sõnumi või potentsiaaliga ettevõtmised pööravad teema kas naljaks (püstijalakomöödia võidukäik) või lavastaja kujundiküllaseks "omametafüüsikaks" (näiteks Veiko Õunpuu "Ema Courage").
Julgemaid teema-, materjali- ja lavakeelevalikuid ootaks teatrilt küll, kuid poliitilise publitsistlikkuse vähesust samuti ette ei heida. Lõppevast aastast tõusevadki ennemini esile lavastused, mis kõigile niigi näha sümptomite kritiseerimise asemel pöörasid pilgu põhjustele, mis sunnivad inimesi keerulistes olukordades ettearvamatult käituma, kuid samal ajal mitte nägupidi mülkasse vajuma, vaid kõigele vaatamata püüdma ümbritsevat maailma elamisväärsemaks paigaks muutma.
Selles kontekstis tõstan esile Lauri Lagle "Paradiisi" Von Krahli Teatris, Priit Võigemasti ja Henrik Kalmeti "Aadama õunu" Naissaarel ja Sulev Keeduse "Somnambuuli" Rakvere Teatris. Kuna viimane oli paras julgustükk ka väikelinna teatri kontekstis, siis tuleb igati tunnustada teisigi samalaadseid ettevõtmisi, näiteks Eva Kolditsa "Sood" Ugalas või Laura Metsa lavastust "See asi" Endlas.
2016. aasta teater oli ehk meditatiivsem kui suhtes teatrivälise maailmaga esmapilgul ootaks, kuid tegelikult tulebki ju ärevatel hetkedel pigem korraks enda sisse pöörduda ja oma jõuallikaid otsida, mitte pimesi rapsida. Näidati vähemasti teeotsa teadmisele, et žanri- ja stiilireeglid ega ka mitte haldusüksus, kuhu teater kuulub, ei tohiks seda takistada.
Riina Oruaas
Tartu Ülikooli teatriteaduse lektor
Uustartlasena jälgin muidugi eelkõige Tartu teatrielu, mis on muutunud rõõmustavalt mitmekesiseks. Mitme uue saali avamisega leiab siia tee järjest enam külalisetendusi sõltumatult teatri- ja tantsuväljalt. Teiseks tahan viimastest teatrielamustest esile tõsta eelkõige lasteteatrit.
Sel sügisel ja talvel nägin Tartus kahte väga sügavalt läbi tunnetatud ja tehniliselt meisterlikult teostatud lastelavastust – Karlova Teatris Oscar Wilde’i"Tähelaps" (lavastaja Leino Rei) ja Tartu Uue Teatri ja Paberimuuseumi "Lumeilm" (lavastaja Siim Angerpikk). Eriti "Tähelaps" on varjuteatrina filigraanne töö. Fantaasiaküllast vormi- ja materjalimängu võis näha ka Piip ja Tuut Teatri "Hamleti", kus mängiti seda vana lugu kohati täiesti jaburalt, aga ometi sisuliselt täpsete pauside ja rütmidega. Vormilt lihtne ja samas leidlik ja eluline oli Zuga Ühendatud Tantsijate "MeeleKolu" Sõltumatu Tantsu Laval. Lavastuses mängiti koolilaste rõõmude ja hirmudega. Hoolimata sellest, et alalõpmata on kuulda nurinat eesti lasteteatri kehva seisu üle, siis tuleb tunnistada, et minu selle aasta kõige enam emotsioone ja tõsist kunstilist naudingut pakkunud teatrielamused pärinesid just lasteteatrist.
Shakespeare’i lavastustest olid huvitavad Andres Noormetsa "Othello"Vanemuises ja NO99 "Pööriöö uni" koos ERSO ja Ellerheina kooriga. Vormilt keeruline ja sisult lihtsakoeline komöödia oli väga elegantselt tänapäeva maailma keelde tõlgitud. Üldistest tendentsidest võib välja tuua selliseid, mis on alguse saanud juba varem: teatri mitmekesistumine ning väiketruppide ja -teatrite jätkuv juurdekasv, sisulisest poolest intensiivsem tegelemine reaalse eluga.
Kurvastav on, et tunnen järjest enam puudust süvenenud, sisuliselt läbitöötatud lavastustest. See, millest teatris kõige enam puudust tunnen, on eruditsioon. Ka olen näinud liiga palju lavastusi, mis on tegelikult lõpetamata, kuigi vormiliselt on asi justkui valmis. Mulle tundub, et institutsionaalne mitmekesistumine hakkab jõudma kriitilise piirini, kus alustav teater ei saa enam kindel olla, et nad sellise teatrina ka tegutsema jäävad. Noore näitleja toimetulekumudel on juba hoopis midagi muud kui 10 aastat tagasi. Kas mõni uus teater tekib selleks, et jääda, või on ühtse trupina lihtsam endale hüppelaud tekitada, näitab aeg. Nii mõnedki vabatrupid on juba leidnud, et kindlam on end teostada mõne olemasoleva teatriga koostööd tehes, nii näiteks on Tartu Uue Teatri külje all Labürintteatri Ühendus G9 ja Renate Keerdi trupp. See tantsuagentuuridelt pärit mudel paistab juba levivat mujalegi.