Uus lavastus
Tartu Uues Teatris
"Serafima+Bodgan"
Vahur Afanasjevi romaani teatriversioon Peipsiveerel
Laval Ilo-Ann Saarepera, Kristel Leesmend, Renate Keerd, Elise Metsanurk, Andres Mähar, Priit Loog, Martin Kork, Ekke Hekles.
Dramatiseerija ja lavastaja Ivar Põllu, kunstnik Kristiina Põllu, valguskunstnik Rene Liivamägi.
Pika lookleva järjekorrata poleks osanud aimatagi, et kõrge aia taga hoovis on algamas etendus. Kogu olustik on üsnagi intiimne – seda nii kõrvaklappidest tuleva heli kui ka tihedalt külg külje kõrvale surutud inimeste tõttu. Publik on jaotatud kahte sektorisse "S" ja "B" ning kuigi kahte piklikku lavapoolt lahutava heki vahelt võib küll uudishimuliku naabri kombel piiluda ja proovida nuputada, mis toimub teisel pool, pole selleks tarvidust, sest järgmine vaatus pakub võimalust ka kättemaksusaaga teine pool oma silmaga ära näha.
Lahutatud kaksikud ja rist nende kaelas
Kaksikuid kiputakse ilukirjanduses tõlgendama kui ühe inimese kahte erinevat poolt, mille lahutamine toob kaasa saatuslikke tagajärgi. Serafima (Ilo-Ann Saarepera) ja Bogdan (Andres Mähar) täiendavad üksteist, kuid liiguvad emotsionaalselt justkui vastupidiseid kaari mööda. Noor Serafima on Raimondiga (Priit Loog) esimest korda kohtudes väljakutsuv ning eneseteadlik, Bogdan aga on kinnine, irooniline ning üleolev, isegi eraklikum kui hiljem soos elades. Bogdani (kelle nimi tähendab jumala andi) noorpõlve üleolek ilmneb ka tema lavalises asukohas. Sageli paikneb ta teistest kõrgemal, jälgib ning hiljem ka õpetab. Ühine eesmärk, mõrvatud pereliikmete eest kätte maksta, on kaksikute emotsionaalseks ristumispunktiks, kuid sealt edasi lähevad nad jälle üksteisest lahku. Aja möödudes Serafima maailmapilt aina aheneb ning valikuvõimalused tõmbuvad kokku, kuni lõpuks jäävadki alles ainult kättemaks ja Bogdan. Mida vihasemaks muutub Serafima, seda enam liigub Bogdan andestava ja armastava jumala suunas. Kui ilmneb võimalus Raimondile ots peale teha, otsustab ta sellest loobuda uskudes, et maailm korrastab end ise. Kui Serafima omistab jumalikke õigusi endale ise (poegade tapmist õigustab Serafima sellega, et ka Jumal hävitab enda loodut, miks mitte tema), siis Bogdani ebamaisest seisust paistavad kinnitavad teda külastavad tudengid.
Kahest tegelasest on Bogdan kehaliselt üheplaanilisem. Mähari Bogdani jäävad terve lavastuse aja saatma vimmas turi ja raske samm. Kipras kulm saab vananedes mõneks hetkeks leevendust. Bogdani areng väljendub pigem sõnalisel tasandil. Seevastu Serafima puhul on tegelase muutus näha ka füüsilisel tasandil. Saarepera hoiakus ning suujooneski väljendub trotsi ning iseteadlikust, millest hiljem muutuvad üleolekuks ja põlguseks. Sündmuste lõpuks meenutab Serafima, nägu määrdunud, juuksed pulstunud, pärani silmade läbistav pilk ja ründevalmis jäik kehahoiak metslooma, keda isegi Bogdan ei suudaks enam taltsutada Ainult Saarepera hääl on pehme ning ei küündi külmuse ja kalkuseni, mida kehakeel ja sõnad väljendavad. Nii jääb oluline osa, kõrvaklappide tõttu üks ilmekamaid vahendeid rolliloomes puudulikuks ning ebausutavaks.
Priit Loog teeb Raimondina lavastuse kõige veenvama etteaste. Mõneti ebamaiste kaksikute kõrval tundub Raimond kalkuleeriv ning külm. Ärev õhkkond poegadega suheldes, kus iga viga võib kaasa tuua peksu, mängitakse välja miimika ning hääletooniga. Eriti mõjus on Serafima ja Raimondi viimane dialoog, kus mehe põlgus ning viha naise vastu selgineb ainuüksi vaatajate kõrvu jõudvates hingetõmmetes. Loogi veenvus ning rollilahendus on ka üks põhjuseid, miks Serafima loost kipub vägisi saama ka Raimondi lugu ning miks Bogdani lugu tundub õõnsam – Raimondi ilmumised on seal pigem lühikesed ning pistelised.
Lõpp on algus on lõpp
Serafima ja Bogani liinide juures pole Põllu väga palju kaugenenud Afanasjevi romaanist. Huvitavat ja uut võiks pakkuda hoopis loo jutustusviis. Kaksikute liinid mängitakse eraldi läbi kahel lava poolel. Esmalt jutustatakse lugu tagurpidi, liikudes tagajärgedest põhjuste juurde ning teises vaatuses juba lineaarselt algusest lõppu. Nii tekib ringkompositsioon, kus lõpp on algus ning algus ühtlasi ka lõpp. Loo pinget aitab üleval hoida pea katkematu muusikaline kujundus, mis koos katastroofiaimduse ning tegelikult ka lõpu teadmisega tekitab paratamatuse tunde, kõik saigi ainult nii minna.
Hoolimata raskest teemast pole ei Afanasjevi "Serafima ja Bogdani" ega ka Põllu "Serafima+Bogdani" taotlus olla siiski läbi ja lõhki tõsine. Ehkki pidevast pingeseisundist ümberhäälestamine on keeruline, kumab süngemate hetkete vahelt läbi inimlik lihtsalt eksisteerimisest tulenev argine koomika. Nende hulka on põimitud ka üldist emotsionaalset fooni lõhkuvaid stseene, kus sunnitud koomilisus tõuseb liiga eredalt esile. Meenuvad vanakeste ägisemised (Elise Metsanurk, Renate Keerd, Kristel Leesmend) ja vendade (Ekke Hekles, Elise Metsanurk) jagelemised, mis tekitasid tunde, et tegemist on kohatäidetega kahe vaatuse ajaliseks klappima saamiseks.
Kui mõned eelnevalt mainitud venivused ja tarbetud ajaviited välja jätta, õigustab nelja ja poole tunnine lavastus oma pikkuse ära. Kindlasti muudab vaatamise sujuvamaks Afanasjevi loo teadmine, kuid otseselt vajalik see pole. Lavastuse kujundikeel, mida mõneti hakkas segama kohatine tekstiline üleseletamine ja ka visuaalne topeldamine, annavad kätte kõik vajalikud niidiotsad ning jätavad samas avastamisruumi. Paralleelide toomine pole raamatu ja dramatiseeringu puhul alati tänuväärne, aga on meeldiv näha, et kaks samast impulsist tõukunud teost lasevad üksteisel hingata, kuid võnguvad harmoonilises kooskõlas.
Toimetaja: Kaisa Potisepp