"Kremli ööbikud"
Tartu Uus Teater
Tekst Ivar Põllu
Lavastaja Robert Annus
Osades Märt Avandi, Juss Haasma, Tambet Seling, Priit Strandberg, Janek Joost, Robert Linna, Katrin Pärn, Maria Annus, Saara Kadak
Saatebänd Lexsoul Dancemachine
Kunstnik Ott Kangur
Kostüümid Kristiina Põllu
Esietendus 10. augustil 2018
Ühe vaheajaga u 3 tundi ja 10 minutit
7/10
"Kremli ööbikud" on hea produktsiooniga lavastus, mis enim rõõmustab imiteerimise austajaid, kuid lavastuse sisu jääb hõredaks.
"Kremli ööbikud" on selle aasta umbes 70 suvelavastuse seas lennu populaarseim tüdruk. Jaak Joala isik ning peaossa kinnitatud Märt Avandi nimi olid selged märgid, et tegu on suure lava lavastusega, mis keskendub lauludele. Kuid intriigi lubas peamiselt see, et lavastuse taga on Tartu Uus Teater ja mängupaigaks valitud muljetavaldav Narva Kreenholmi kompleks. Pärast etendust tuleb siiski nentida, et kui miski prääksub nagu part ja kõnnib nagu part, siis ta ikkagi on part. Kui tegu on suvisel ajal toimuva lavastusega 2000-pealise publiku ees ja esietendusele saabuvad nii Edgar Savisaar, Siim Kallas kui Tiit Vähi, siis tõepoolest on tegu ikkagi suvelavastuse ja pigem seltskonna- kui teatrisündmusega. Huvitavam eksperimenteerimine jääb väiksematesse ruumidesse.
"Kremli ööbikute" suurim õnnestumine on produktsioon. Meil on Kreenholmi näol tõesti muljetavaldav etenduspaik, kolmest ajutisest tribüünist ümbritsetud LED-ekraanidega pöördlava ja Kreenholmi rõdul ning eri korruste akendel toimuv tegevus. Üle väljaku vuravad erinevad sõidukid, mängib live-bänd ja rühmakava esitavad paarkümmend tantsijat. Kolme tunni jooksul esitatakse plejaad hitte, millest enamikku suurem osa publikust tunneb.
Tulemus on segu muusikalist ning saadetest "Su nägu kõlab tuttavalt" ning "Laulge kaasa!". Kui olete nende kahe saate suur fänn, siis on see hea uudis. Mõnevõrra vähem hea uudis on see siis, kui lootsite näha rohkem seda teravat vaimu, mis on Tartu Uuest Teatrist teinud praeguse teatriskeene ühe huvitavama trupi, mõnes mõttes Von Krahli varasema koosseisu moraalse pärija on eripärase vaimuga, milles on teatud kiiksu, aga mitte räiges koguses.
"Kremli ööbikutes" on ka muusikaväline osa, kuuleme tuttavaks saanud lugusid gastrollidest Venemaa avarustes, populaarsusega kaasnevast konveierile sattumisest, naisfännide karjadest ukse taga, joomisest ja pidutsemisest, võimendi sisse peidetud kraamist ja nalju bassimeeste kohta. Pisut ootamatum on kolmest eri vanuses Joalast Juss Haasma kehastatud vana Joala stseenid oma noorte õpilastega muusikakoolis (Koit Toome, Janika Sillamaa, Maiken ja Evelin Samuel), kus üritatakse natuke pikemalt selgitada eluvaateid ja elu võimalikkust uutes raamides. Lavastuse läbiv toon on vastuolu kuulsuse ihaldamise ja sellega kaasneva koorma vahel, mis on kõik usutav ja mõistetav, aga mitte ka kuidagi üllatav.
Kuna muu tekstiline osa eritii ei kanna, on ainus võimalus seda lavastust käsitleda ikkagi muusikalina. Täpsemalt on tegu jukebox-muusikaliga, sest muusikali jaoks kirjutatakse uued lood, aga jukebox-muusikali puhul on tegu fännitootega publikule tuttavate lugude esitamiseks. Hetke tuntuim jukebox-muusikal on ilmselt "Mamma Mia", kuid analooge on palju, ka kümne aasta tagune Ruja rokkooper oli midagi sarnast (isegi osaliselt kattuvate jõududega tehtud), kuid tollase lavastuse puhul oli tekstiline osa teravam ja hoog suurem.
Nagu paljudel võrdluspunkt peas tekkis, polnud see üksnes Joala-teemaline muusikal, vaid seostus ka populaarse pühapäevaõhtuse telesaatega. Esiteks üks peaosatäitja Märt Avandi, keda Näosaate hooaegades rahvas pole võistlejana veel näinud ning mitu sealt juba läinud nime (Juss Haasma, Saara Kadak). Esitusele ei tule üksnes Joala laulud, lavalt jooksevad läbi ka Gunnar Graps, Ivo Linna, Anne Veski, Kuldne Trio ja veel nii mõnigi rohkem või vähem tuntud nimi. Paraku mõjub nii mõnigi neist esitustest väga rebitult, seost eelneva tegevusega õieti nagu polekski, aga ilmselt kuidagi on vaja näidata, et Juss Haasma oskab hästi Grapsi järgi teha või kuidas Robert Linnast saab Ivo Linna, mis oli omamoodi "laval rippuva püssi"-moment ja lõpuks ka ära tuli. Kolmest Joalast jääb lõpuks domineerima ikkagi Märt Avandi, kelle esitusele on raske midagi ette heita, kahju on vaid draamateksti vähesuse pärast, aga ilmselt on see antud juhul sama kohatu kui taimetoidusööklas verist antrekooti nõuda.
Kui suur osa publikust sai just seda, mille pärast nad kohale tulid? Ohtralt oli kuulda võrdlusi Näosaatega, kuid ilmselt jäid paljud rahule. Publikus oli valdav osa vanemaid inimesi, kes olidki tulnud kohale sooviga kuulda vanu armsaid laule. "Suveööd" ja "Lavandat" seekord ei kuulnud, aga enamik muud tuntud materjali tuli esitamisele küll.
Lavastusel on venekeelsed subtiitrid ja ka mõni laul on vene keeles, mille vastuvõtu järgi võis aru saada, et venekeelset vaatajaskonda oli tavapärasest suvelavastuse publikust pisut rohkem. Proua kaheksandas reas oli küll veidi pettunud, et "Lavandat" ei tulnud – ta oli korduvalt valmis kaasa laulma hakkama, aga publik piirdus kaasa plaksutamisega (jah, see on selline lavastus, kus kaasa plaksutatakse ja helendavaid telefoniekraane õõtsutatakse). Kiirelt käis küll lavalt läbi ka Joala tõdemus, et ega ta ise neid kurbi vene ballaade üldse ei sallinud, aga publik ei lase ju end sellisest pisiasjast häirida.
Plusspoolele läks stseen Anne Veski ja Jaak Joalaga ning meeldivalt üllatanud Robert Linna puhul oli huvitav nüanss, et tema Tõnis Mägi oli meeldejäävam kui oma isa imiteerimine. Kõrvaltegelastest jääb meelde ka ajakirjanik (Tambet Seling), kes on midagi Urmas Oti ja Enn Eesmaa vahepealset, kohati meenutades oma putrava ilukõnega väga täpselt just viimast, kes ei suutnud kunagi öelda lihtsalt "peaosas Tom Cruise", vaid pigem "meespea rolli täidab Ameerika Ühendriikide New Yorgi osariigi Syracuse´i väikelinnas töölise ja pedagoogi perekonnas sündinud Thomas Cruise Mapother IV, keda filmisõbrad tunnevad ka näitlejanime Tom Cruise all". Proove on tehtud korralikult ning kostüümid on täpselt nii jubedad nagu nad tollal olid. Põhiraskus jääb meestegelaste kanda, naised on seekord võrdlemisi varjus.
Kokkuvõttes peakski seda lavastust hindama muusikalide konkurentsis, kuid ka lugude järjestikusel esitamisel on erinevaid variante. Populaarset "Mamma Miat" siduvat lugu ei saa ju võrrelda väikese saali draamatükiga, kuid enne etendust oli lootus, et selleks šlaagreid kokkusiduvaks looks on mingi huvitavama krutskiga lahendus.
Muidugi on ka selles oma ohud, näiteks Ben Eltoni tekstil põhinev Queeni-lugude muusikal "We Will Rock You" kasutab laulude sidumiseks jaburat tulevikudüstoopiat – aga sellele vaatamata mängitakse seda aastaid, fänne jätkub. Kuigi sarnaseid ühe muusiku või ansambli lugudele keskenduvaid lavastusi näidatakse Broadwayl ja West Endis iga päev, jõuavad need meile harva – kes hakkaks meil lavale tooma jukebox-muusikali Take Thati, Meat Loafi, Frankie Valli and the Four Seasonsi või Green Day lauludest, mis kõik on olemas? Vahest parem ongi, kui ei tooda. Kui aga keegi suudab mis tahes etendusele ette ära müüa 20 000 piletit hinnaga 35–40 eurot, siis järelikult on nõudlus olemas ja rahvas peategelast ka armastab. Muusikali kontekstis on asi lahendatud professionaalselt, peaaegu kõik peavad ja "Unustuse jõel" kõlades pühib mõni pisaragi.
Pärast esietendust rõhutasid mõned inimesed lavastuse diskreetsust ja leebust. Ootame siis kunagi ka midagi nurgelisemat, ilmselt väiksemas saalis, võib-olla ka Tartu Uue Teatri uues kodus, mis nüüd üha käegakatsutavam.
Toimetaja: Merit Maarits