Põim Kama: Kuidas pagan nad seda teevad?

Põim Kama, Tartu Postimees, 22.10.2013


Peaaegu loomalik lihalikkus, higist nõretavad kehad, sinikad, marrastused ja punased vorbid – selline on «Pure mind».




Eesti teatripildis suhteliselt uue suunana endale teed rajav füüsiline teater väldib hoolega täpsemaid enesemääratlusi. Nii ka Renate Valme uus lavastus «Pure mind».

Publikult palutakse avatud meelt ja eelhoiakute vältimist. Jätsin siis minagi kogu eeltöö tegemata ja läksin teatrisse puhta lehena. Kogu eelinfo piirdus filmimehe Andres Maimiku kommentaariga: «On räägitud, et erootika ja nali ei ole ühildatavad. Et naer tapab ära igatsugu erogeenika. Renate Valme uus tükk «Pure mind» tõestab täpselt vastupidist.»

Süüvimine, mitte sumbumine

Mitmeti tõlgendatava pealkirja all (kas eestikeelne puremine või ingliskeelne puhas vaim?) leiab publiku ees aset rõhutatult füüsiline ja jõuline mäng. Viis etendajat (Liisa Tetsmann, Taavi Rei, Maarja Roolaht, Gerda-Anette Allikas ja Imre Õunapuu) tantsivad, mängivad, võimlevad, võitlevad ja rabelevad ette laiahaardelise kollaaži. Osa piltide sõnum on selgelt välja joonistatud, teised on visandlikumad, hägusemad, mitmemõttelisemad.

Ühiskonnakriitilised noodid vahelduvad selge mängu- ja elulustiga. Naer ja (enese)iroonia kõrvutub halastamatu enesepeksu ja väärastunud inimmonstrumitega. Suudeldakse kaskede vahel kallimat ja lennatakse kosmosesse, konkureeritakse catwalk’il ja lastakse talvel liugu.

Kõige selle taustaks peaaegu loomalik lihalikkus, higist nõretavad kehad, sinikad, marrastused, veri ja punased vorbid. Ning uskumatuse piirini minev füüsiline pingutus – kui samad näitlejad stseen stseeni järel end laval ribadeks rabelevad, üksteist tassivad, loobivad ja saltosid viskavad, hakkab sisu haaramist tasapisi ähmastama mõte «Kuidas pagan nad seda teevad?».

Lisaks akrobaatilistele võimetele torkab silma ka trupisisene sügav usaldus ja katkematu koostöö. Kõik viis trupi liiget on nii füüsiliselt kui vaimsuselt selgelt eristuvad karakterid. Taavi Rei oma nõtkes tõsiduses, Maarja Roolaht nagu vihane Väike My, naerusuine elurõõmus Gerda-Anette Allikas ja terav tulesäde Liisa Tetsmann. Külalisena Rakvere teatrist noor näitleja Imre Õunapuu, kes paistab olevat balletilegend Mihhail Barõšnikovi kadunud poeg. Sarnasus on igal juhul hämmastav.

Sõltumata iga näitleja sisemisest isikupärast kehtestavad noored end laval võrdse jõuga – intensiivselt, koguni agressiivselt, nagu noortele sobibki. Keha on nende vorm, vahend ja relv. Kehaga armastatakse, alistatakse, võideldakse, võrgutatakse. Kehas peitub kogu ilu ja inetus, kogu erootika ja grotesk.

Viimasel ajal torkab eesti teatris silma üha süvenev enesesse süüvimine. Aina enam otsitakse, katsetatakse ning mängitakse vormi, märgikeele ja võtetega. Võetakse riske ja kombitakse piire. Üha enam kandutakse ühiskonnaanalüüsilt üle eneseuuringutele.

Eksperimentaalteatrile omane keeruline semiosüsteem ja otseste väljaütlemiste vältimine pakub ühest küljest tegijatele ohtralt mängurõõmu, teisalt vähendab teose kandvust ja struktuurilist terviklikkust. Selgeid tõdesid ei pakuta. Selle korteri võti, kus raha on, peitub enamasti väikestes kaudsetes vihjetes.

Võtmeks on usaldus

Positiivne on see, et selline lähenemine annab trupile võimaluse edastada ka raskemini sõnastatavaid tundeid ja tajusid. Teisest küljest võib öelda, et sogases vees on hea kala püüda – ka vana kummisaabas võib korraks korraliku praena esineda. Lootkem seega, et enesesse süüvimisest ei saa enesesse sumbumist.

Lavastuse lõpuosas on üks stseen, kui Taavi Rei keerutab ruumi keskel lassona üht hiigelpikka pikendusjuhet. Teised seisavad tardunult lugupidavas kauguses. Tempo kasvab, juhtme lennuraadius suureneb. Saalis tõuseb pinge, tekib hirm. Publik hakkab vaikselt hanguma. Saabuvas vaikuses kostab üha selgemalt kiirust tõstva raske juhtmepesa vuhin.

Näitleja pingutab meeletult, et olukorda kontrollida. Sest kui see juhe ta higiste sõrmede vahelt libiseks...

Istusin esireas ja sundisin ennast vaatama. Surusin aegamisi maha refleksid silmi sulgeda või sügavamale tooli taanduda. Sest just selle stseeniga liideti laval toimuv publikuga tervikuks. Võtmeks oli usaldus.

Jaga

Vaata lisaks