Kirsti Vainküla: Katrin Pärn isast, Baskinist ja „Baskinist“

Eesti Ekspress, 21.10.2015

Näitleja Katrin Pärn ei teadnud lapsena, et tema isa on Eino Baskin. Nüüd kehastub ta Tartu Uue Teatri estraadilavastuses „Baskin“ oma isaks.

Katrin Pärn (38) tõmbab halli, suurte lokkidega paruka peast ja pudelipõhjasuurused prilliraamid eest. Ta ei ole endaga rahul.

„Vaat kui tellid, siis ei tule välja,“ kordab Katrin pigem omaette kui valjusti. Tartu Uue Teatri mustas saalis käib proov. Sel laupäeval, 24. oktoobril esietendub samas saalis lavastus „Baskin ehk nalja põhivormid“, kus Katrin mängib koos ­Janek Joostiga nimitegelast.

Mõlemad kähistavad häält, tõmbavad õhku hingetorru, matavad lauselõpud lämbumistundesse. Räägivad nii, nagu Eino Baskin elu viimastel aastatel rääkis. Kui silmad kinni panna, on lihtne uskuda, et laval on vanameister ise. Parodeerida võib mitut moodi. Võib teha tehniliselt nii täpselt, et kuuledki seda inimest. Ja võid ära tabada inimese olemuse, ehkki hääletämber on hoopis teine.

Katrin näeb, et Janek naudib Baskini sees olemist. Tema ise ei ole enda arvates veel piisavalt täpne.

OMA ISA oskas Katrin jäljendada juba teismelisena. Isa noorepõlve häält on keerulisem järele aimata. Pärast südameoperatsiooni ja koomat tekkinud häälekähedus tegi Baskinist parodeerijate sihtmärgi. Katrinile kõik tema isa jäljendajad ei meeldi. On suur kunst näidata inimese eripära nii, et sa ei naera selle üle, kuid ikkagi oleks naljakas vaadata.

„Peab armastusega tegema. Baskinit on ju palju järele tehtud, aga olen harva kohanud, et keegi väga tabaks üht olemuslikku asja – sellist elegantset flirtivat, pisut riuklikku nooti. Reeglina on paroodia Baskinist ikka jämekoomilisemat laadi.“

Kui Katrin mängis viis aastat tagasi lavastuses „Ird, K.“ Epp ­Kaidut, siis oli tal rolli õppimiseks vaid 15sekundine videolõik. Ometi tulid Kaidut tundnud inimesed pärast Katrini juurde ja ütlesid, et ta oli olnud Kaidu kujutamisel väga täpne, nad tundsid Epp Kaidu ära.

„Imeline juhtum. Kuidas on võimalik, et ma pole inimest näinud, kuid ­mulle öeldakse, et oli väga täpne,“ imestab Katrin Pärn.

Selle rolli eest esitati Katrin aasta parima naisnäitleja kandidaadiks. Aga tookord sai laureaadiks Ita Ever – samuti oluline naine Baskini elus.

Eino Baskin tunnistas hiljem, et selle preemia oleks pidanud saama tütar.

TARTU UUES TEATRIS esietenduva tüki „Baskin ehk nalja põhivormid“ autor ja lavastaja Ivar Põllu ei ole tegelikult kirjutanud Eino Baskini elust biograafilist näidendit, kuigi lavastuses saab näha Baskini elukäiku ja ellusuhtumist. Tükk esitatakse samas võtmes, milles maestro end laval kõige kindlamalt tundis – komöödia ja estraad.

Näiteks. Õõtsuvad laval kaks osalist, mees ja naine. Nad sõidavad rongiga Odessasse.

Mees kiheleb pingil ja üritab naisele külge lüüa, kuid naine ei võta vedu.

Kes Baskini elukäiku teab, võib arvata, et meesosatäitja teeb Baskinit – rääkis ju estraadikunstnik isegi, kuidas tal pikkadel reisidel Venemaal tekkis abieluväliseid „romaane ja romaanikesi“. Pärast proovi teatab aga Katrin, et see pildike polnud tema isast – katkend pärineb nõuka-aegsest flirdiõpikust!

Et Baskini elus oli flirdil suur osa, selles pole kahtlustki. Katrini ema Malle Pärn on oma raamatus kirjutanud, kui kerge oli Baskiniga „pühapäevaromantikat teha“. Baskin oli sarmikas, tugeva energiaga.

„Kahjuks,“ nimetab Katrin, „on flirt väljasurev kunst. Tänapäeval peetakse seda millekski muuks.“

„Kui läksin isale külla, istus mu ees vana mees. Siis pani ülikonna selga ja sädeles laval! Meeletu elujõu ja energiaga mees. Kas me tema elujõudu üldse suudame matkida ja edasi anda? Kui selle saaks lavale!“

Proovisaalis vedeleb parukaid, prille ja vurrukesi-vuntsikesi. Rekvisiidid, mis vihjavad ümberkehastumisele, naljale ja koomikale.

Komödiandil on kerge nende taha oma elu traagilisemaid külgi varjata. Üks selline lugu oli Baskini elus kohtumine oma tütre Katriniga.

BASKIN EI VARJANUD kunagi, et truudus oli talle nooruses tundmatu mõiste, sestap pidi ta aastaid hiljem silmitsi seisma teatud tõsiasjadega. Näiteks abieluväliste lastega.

„Vanglaromantika tagajärg“ Nonna tutvustas end ise isale Donetskis. Nonna emaga tutvus Eino Harku vangla arstipunktis, kus naine töötas meditsiiniõena.

Kuidas või millal sai Eino teada Katrin Pärna olemasolust, pole tütrele täpselt selge. Kui uskuda ­Malle Pärna, sai Baskin tütrest teada siis, kui beebi oli mõnekuune, sest ta saatis värskele isale fotosid. Eino Baskin on aga öelnud, et kuulis tütrest siis, kui laps oli „kuue-seitsmeaastane“. Teinekord aga väitis, et tüdruk oli seitseteist.

„Ma ei saa kunagi teada, ­millal isa minust kuulis. Mulle meeldib neid lugusid teada, kuid tõde ma enam kindlaks ei tee ja ega see pole praegu enam ka oluline. Mul pole kunagi olnud selle teemaga ­seoses mingit suurt protesti või sõda. Olen uhke oma päritolu üle ja kui ma vaatan oma vanemaid kõrvalt, siis arvan, et olen teinud päris hea partii.” Kui laps valib vanemad, valib ta järelikult kogu perekonna.Katrin teab, et laupäeval esietenduvat tükki lubas vaatama tulla ka poolvend ­Roman ­Baskin. „Sellega on nii, et mina temaga rääkinud ei ole. Ma rääkisin ­Mirjamiga, Romani tütrega, kes ütles, et ta ilmselt tuleb. “

Kuivõrd on Katrin tundnud paljude teatrilaste painet, olles kuulsa isa kuulus tütar?

„Ma olen sellest kuidagi kaugemal. Mul on teine sugu, esiteks. Ja nimi. Mulle ikka pigem meeldib, et ta oli mu isa.“

Milline isa Eino Baskin oli?

„Ma olin juba suur, kui kohtusime, nii et koos jäätist sööma me ei läinud. Ta ise on ka öelnud, et pole laste inimene. Meie rohkem vestlesime.“

Tegelikult kahetseb Katrin nii mõndagi.

„Kahju on sellest, et ma ei saanud mõnest tema elusündmusest osa või et tema ei saanud minu mõnest elusündmusest osa. Ma olen edev, mul on kahju, et ta ei näinud mind mõnda mulle tähtsat asja tegemas. Või kui kuulen tema kohta midagi huvitavat, siis on kahju, et ma ei olnud tema lähedal.“

Viimati tundis Katrin kahetsust tänavu 7. märtsil, kui Vanemuises esietendus tema esimene lavastus – dramaatilis-tantsuline „Meister ja Margarita“. Katrinile oli see väga tähtis, see oli ta esimene ja suur lavastus.

„Seda ma talle ütlesin, et hakkan seda tegema. Ta oli innustunud,“ on Katrinil meeles.

Aga sellest jääb väheks. Katrin oleks tahtnud, et isa teaks, kui head olid arvustused! Koguni nii head, et lavastust peeti viimase dekaadi Vanemuise parimaks lavastuseks.

„Ma oleksin tahtnud, et ta teaks seda. Oleksin tema ees tahtnud eputada, kui leidlik ja fantaasiarikas ma olin. Kuigi muist sellest poleks tema maitse järgi.“

NELI PÄEVA PÄRAST „Meistri ja Margarita“ esietendust isa suri. Etendust kiitis Katrini ema ja see on naisele täpselt sama oluline kui isa arvamus.

Mida isa jõudis öelda?

„Ta ütles, et ta on minu üle uhke. Et ta peab mind heaks näitlejaks. See on väga äge. Mul on kahju, et viimastel aastatel ei olnud meil palju kohtumisi. Mul oli hirmsasti tööd – lapsed, pere, ma ei jõudnud Tallinna. Ja kui jõudsin, siis ei saanud tema kohtuda. Või oli parajasti haiglas. Kuid kuidagi me liikusime teineteisele lähemale. Ma mõistsin teda rohkem, olin ju saanud vanemaks, ka tema muutus kuidagi avatumaks.“

Kas isa pidi millestki oma elus loobuma?

„Kas see ikka on loobumine, kui sa loobud millegi nimel, mis on su elus kõige tähtsam? Isal olid prioriteedid paigas, esikohal oli töö.“

Just töö tõttu tekkis neil ka erimeelsusi. Kui Katrin 2000.aastal lavakunstikateedri lõpetas, kutsus Baskin teda oma loodud Vanalinnastuudiosse.

Katrin ei tahtnud minna. Ta valis Vanemuise.

„See tundus mulle suurem, põnevam, ma ei kahelnudki. Baskin manitses, et miks ma lähen perifeeriasse. Aga mis tähtsust on kilomeetritel? Arvan, et ta võis solvuda, et ma ei läinud.“

See oli õige otsus. Neli aastat hiljem vajus Vanalinnastuudio kokku ja Eino Baskin lõi Vana Baskini teatri.

Mis on saanud sellest teatrist nüüd, pärast maestro surma? Kat­rin vaikib pikalt. Ta ei ole seal teatris kunagi käinud.

Tükis tuleb ka jutuks, et Eino Baskin ei saanud riiklikku autasu. Häirib see sind?

„Ma ei tea. Mõneti on see võib-olla kurb, et ei antud, tema elutöö oli ju ikkagi päris märkimisväärne. Aga ega ta tunnustamata ei jäänud. Näitleja on tunnustatud siis, kui rahvas armastab ja tunneb teda. See on olulisem.“

Kaks aastat tagasi tahtis Ivar Põllu, et etenduses Baskinist mängiks Katrin Pärn üksi.

Kas isa teadis, et temast selline etendus on ettevalmistamisel?

„Alguses Ivar ütles, et räägi isaga, kas ta oleks nõus, ma siis soovitasin, et küsi ikka ise, kui mina räägin, siis see ei ole nii prestiižne.“

Ja sa olid kohe nõus kaasa tegema?

„Mõningase ebalusega, aga jah. Nüüdseks ei kujuta ettegi, et keegi teeks estraadietenduse minu isast ja mina seal ei mängiks.“

“Keda sa siis mängid, isa või estraaditäht Eino Baskinit?”

„Ei saa ju män­gida oma sur­nud isa, ma pean sellest ikka kuidagi distantseeruma, muidu ei saagi mängida, võin hoopis nutma hakata. Ta on liiga lähedal. Aga keda ma mängin, eks seda näeb, kui vaatama tulla.“

 
Jaga

Vaata lisaks