Kinoteatri eksperiment: ''SAJAND ARMASTUSKIRJU''

Kinoteatri eksperiment, Alissija-Elisabet Jevtjukova, 23.05.2018

Lavastus:  Sajand armastuskirju
Lavastaja: Liisa Linhein Ja Liisu Krass
Teater: Tartu Uus Teater
Kestus: 1 tund ja 15 minutit
Esietenduse kuupäev: 21. aprill
Külastuse kuupäev: 12. mai 

Sajand armastuskirju oli üks ilusamaid roosasid õhtuid. Mu elus on olnud üsna vähe roosasid õhtuid, seega igat neist mäletan detailselt. Roosa õhtu on see, kui kõik on ümberringi roosa (ilma selleta ei saaks). See võib olla tervet taevast punase kumaga kattev päikeseloojang või külmal õhtul veinipunastel seintel peegelduv kaminavalgus. Aga olulisim roll on siiski atmosfääri emotsioonil. See on see pehme nauding: vabastav ja selle poolest täitev tunne. Kui tunned, justkui ruum su ümber kallistab sind õrnalt aga väga tugevalt… või et keegi suudleb su südant (tegelikult, kõlab vähem poeetilisem aga pigem kui suudleb aju).

Kaks imelist armsat noort naist lugesid ette armastuskirju eriaegadest. Kirjad olid vist osa Tartu Linnamuuseumi näitusest Randevuu. Ma olen alati väga halb olnud aastaarvudes ja üldine Eesti ajalugu pole kunagi olnud mu lemmikaine.
Õnnelikul kombel jõudsin kohale piisavalt vara, et uudistada näiteruumides. Paigutus ja üldine õhkkond oli väga meeldiv. Kõige enam tõmbasid mind sisse helisalvestised inimeste juttudest, kes rääkisid oma lugusid või mõtteid. Oluliselt eriliseks tegi mu õhtuks üks näitust külastav naisterahvas, kes rääkis oma kaaslastele oma mälestusi ühest tänavast, millest oli pilte üleval. Seal asus mingi poekene vist. Kuulda elusalt inimeselt lisadetaile on võrdlematu. Korraga tundus kõik nii lähedal, et ma avastasin ka lõpuks, et ajalugu on palju huvitavam kui seda kohustuslikuna tundus.

Sisenedes ruumi tajusin hästi, kuidas astusin välja ajamasina väravatest. Oh see ruum! Pani mind selga hoidma sirgemana kui kunagi varem. Imbusin läbi roosast ja armastuskirjadest. Mõnesajanditagune pidustus. Kõik istusid keskmiselt neljakesi laua taga. Laua katteklaasi all olid laiali paigutatud sajandi (võibolla olidki kõik armastuskirjad, ei jõudnud piisavalt palju läbi lugeda) kirjad.

Paar inimest jäid hiljaks. Hiilides saali üks kahest näitlejast ütles nii väga armsalt Tere tulemast ja palun võtke istet ja ma tundsin kuidas ma naudin juba lihtsalt seal olemist. Ma tundsin end oodatud külalisena.

Esitlus oli nii lihtne ja loomulik, et justkui kuulsingi algset inimest oma päris lugu vestmas, kuigi vahel ma olin segaduses ega mõistnud, kummad kirjad on mehelt ja millised naiselt. Ma tundsin, et seda polnud vaja kindlaks määrata ja nautisin.

Tulles tagasi armastuskirjade juurde on oluline teada, et mul on ammustest aegadest nendega hea soe suhe. Kohe, kui kirjutama õppisin, hakkasin kirjutama kirju näiteks kui isa pikemale reisile läks. Siis talle kirja üle andes sosistasin, et teeks kirja lahti vaid siis, kui hakkab igatsema kodu niivõrd, et ei suuda kannatada. Mulle meeldisid sellised sentimentaalsused.
Aga siis läks kuskil midagi viltu ja kõik läks nii kiireks ja piiritletuks, et korraga tunded enam kedagi ei huvitanud. Vähemalt mina nii oma teismeeas tundsin. Siis tulid salapäevikud ja blogid ja nii edasi…
Noh. Ja seos on selles, et seda blogi siin on mul vahel päris kohe väga keeruline kirjutada, sest nii väga tahaks kirjutada kõike, mida ma tunnen ja mõtlen (mitte lihtsat ümberjutustust või teaduslikku analüüsi) ja muidu ju oleks kõik sellega korras, mul on selleks täielik vabadus. Aga siis ma hakkan kartma, et mu mõtted on halvad või arusaamatud või valed.. Või noh.. ei teagi täpselt. Suur must hirmu klimp kurgus.
Ja nüüd see kole klimp sai liigutatud. Ma sain näha pealt armastuskirjade võimsust, seda hinge mida nad enda sees kannavad. Ma igatsesin intiimsust oma kirjaga ja kuidagimoodi selle mõtte selge sõnastamine enda jaoks aitas mul tunda kergendavat heakskiitu ennast avada.

 

Foto allikas: Gabriela Liivamägi/koduleht

Jaga

Vaata lisaks