Kinoteatri eksperiment: "Emmanuelle'i jälgedes"

Kinoteater, Alissija-Elisabet Jevtjukova, 22.03.2018

Lavastus: Emmanuelle’i jälgedes
Lavastaja: Urmas Vadi
Teater: Tartu Uus Teater
Kestus: 1 tund 30 minutit
Esietenduse kuupäev: 17. märts
Külastuse kuupäev: 20. märts 

Ma polnud filmi näinud enne etenduse nägemist. Nüüd olen järele jõudnud ühe ja poole filmiga (leidsin, et neid on kolm osa).

Saali istudes ma olin juba ootamisärevuses. Hiiglaslik lõik toorest liha (paberist vist) oli sätitud justkui magamistoa maalina voodi kohal. Emmanuelle ärkas ellu voodisisesest hauast. Sättis end liikumisvõimeliseks ja läks rändama.

Üks kahest sõbrast oli leidnud oma isa pool talle kirjutatud kirja sellest, et hoopis Emmanuelle võib olla tema pärisema. ‘’Me kõik tahame leida oma tõelise armastuse… ehk ema,’’ kõlas halvasti.

Roheline kleit heledad punased juuksed = imeline. Kunstiliselt nägi lavastus terve väga ilus. Rahulik, tasakaalukas, mõnel korral üllatav.

Et aru saada, mis üldse toimub, läks mul natuke aega. Esimesi juhtumeid oli mees, kes oli komistanud külmiku juures ja väidetavalt katsunud naist. Lõpuks ma panin kokku sellise pildi, et see oli keegi minister või.. peaasi, et tuntud persoon. Tuntud persoonidel ei saa lubada endale selliseid intsidente. Ta küll vabandas ja naine kinnitas, et nad kõigest tantsisid. Aga milline oli tantsu iseloom? Kõik ikka tiirles ahistamise süüdistustel. Lõpuks hääldati välja, et endine peaminister ei tohi Malaisias külmkappide juures libastuda. Ma ei oskanud kaasa naerda, sest selliseid uudiseid ma ei jälgi.

Ahistamise ABC. Tõesti, toodi ette vist kõik mulle teadaolevad ahistamise viisid, millest paljudega olen kokkupuutunud. Päriselu olukorra tõsidusest ja vastikusest sõltuvalt mõjusid stseenid erinevalt: üks humoorikamalt, teine tekitas jälestust. ’’Jõuluvana võib’’ oli kõige vastikum, õnneks kõige lühem.

Tegelased olid kõik omamoodi imetlusväärsed, kas heast või halvast küljest on inimese otsustada. Vuntsimees jäi meelde oma süütu näoga ning enesekindlusega kanda oma vuntse, vaatamata sellele, et ühiskond tema vuntse ahistab. Järgmine juhus, pimekohtingu vastastikune liigne komplimenteerimine. Alguses ühelt poolt, siis teiselt poolt. Siis mõlemad üksteisele võrdselt ja kõik on sobiv.

Kõik olid nii päriselt lahedad. Nii lihtsad ja ausad ja väljenduslikult ilusad. Ja kunstiliselt nii sobivad.

‘’Mitte, et ma peale suruks, lihtsalt kutsub kallistama.’’

Hiljem samas lauas, kus esimest korda kohtusid üleskiitjad, pihtis õnnetu härra oma kogemusest prostituudiga. Tema tahtis lihtsalt oma testosterooni taset tõestada, tahtis nii, et saaks teha kõike, mida soovib. Ostis isegi kondoomikomplektile lisaks šokolaadi. Ja rääkis seda kõike nii peegeldavate silmadega, justkui oleksid need märjad. Ta siis ikka tundis, et ‘’pole ikka päris see’’.

Pikk komplitseeritud ahistamisjuhus. Kohtusse kaebaja kurtis, kuidas temaga üldse ei arvestata, suhtutakse temasse nagu looma, seda veel vastiku naeratusega ja üleoleva pilguga. Kodune sisekliima on üldse nii pingeline. Ei lubata sõpradega välja minna, veel enam vastassugupoolega. Ja siis nuuksudes teatab, et kastreerimine ületas kõik piirid. Kass. Ma tahtsin naerda palju valjemalt, kui mugavustsoon lubas. Tahaksin tunda end teatris nii mugavalt, et saaks nutta ja naerda ja ohata ja kõiki vajaminevaid häälitsusi, mida tahaks välja lasta. Aga võibolla peaks mõtlema ka teiste mugavusest.. kas teater on selleks, et vait olla? Kas kõik on lihtsalt nii tagasihoidlikud? Kõik ka ei ole. Teen valiku, et mina ka ei ole.

Oh, see paju. Ma kahtlen, et see mul kunagi ununeb ja mulle tundub, et mul on tekkinud lemmiknäitleja (Peeter Rästas). Ja lemmik roll: paju, keda ahistati kallistustega ja muu fanaatilise dendrofiiliaga. Nad nii sobisid kokku. See on ilusaim rolli täitmine, mida ma kohanud olen: ümar mees, suurtel punastel kontskingadel (isegi minul oleks raskusi sellistega kõndida), oksad nagu sarved peas, lihuniku põll vereplekkidega, kirves käes.

Ei saa mainimata jätta käitumisspetsialisti. Minu jaoks tõi ta rahu majja, tema olemasolek oli äärmiselt vajalik tervikliku kompositsiooni jaoks.

Kui kokku võtta: täielik nauding. (Peab ka lisama, et kui ma oleksin filmi eelnevalt näinud, oleks ma tõenäoliselt ootanud midagi muud. Nüüd ma panin pusle kokku ja võimalik, et oskasin filmi vaadata natuke teise nurga alt).

Armastan oma tööd. 

Foto allikas: Gabriela Liivamägi

Jaga

Vaata lisaks