Kerli Jõgi/Tartu Postimees: Väljas ja sees ehk Laulupidu - déjà vu

Kerli Jõgi, Tartu Postimees, 13.06.2019

Suveteatri publik Tartus on sattunud keeruka valiku ette, sest kõigest mõne päevase vahega on välja tulnud kaks laulupeoainelist uuslavastust – ooper «Emajõe ööbikud» Tartu Uues Teatris ja ajalooline draama «Pidu tuli» Raadi suveteatris.

Mõlemad avavad esimese laulupeo korraldamisega seotud poliitilist ja kultuurilist tausta, kujutavad samu sündmusi ja tegelasi, mistõttu taandub vaataja valik lõpuks küsimusele, kas nautida etendust vihmakeebis või kuumas teatrisaalis. Et suvelavastuste üks suurimaid väärtusi tundub olevat vaba õhk, on «Pidu tuli» justkui eelisseisus ja nii võivadki vaatajad komistada vale valiku otsa.

«Pidu tules» räägivad tegelased vastuhakkamisest, üksmeelest ja vabadusest, aga tänapäevane suveteatri publik istub ikka orjameelselt kaks vaatust külma, sääskede ja kui veab siis ka vihma käes ning talub ikka 20-minutilist ootejärjekorda tassikese tee lunastamiseks ja kuivkäimla kasutamiseks.

Seevastu üleminek Tartu Uue Teatri kuumast saalist teatrimaja õue ehitatud kohvikusse pakub värskendavat vaheldust ja avab teatrimaja publikule nii, et see on palju huvitavam kui järjekordne teatri tegemiseks kohandatud paik vabas õhus.


Tervik või detail

Suveteatri puhul tähtsustub paratamatult teatrikogemus tervikuna, sest publik tuuakse välja harjumuspärasest kinnisest saalist, et näidata midagi suuremat ja võimsamat kui siseruumides võimalik. Kui selle suuruse saavutamine tuleb aga publiku mugavuste arvelt, mõjutab see paratamatult nii etenduse vastuvõttu kui ka teatriskäiku tervikuna.

Sel ajal kui korraldajad piletihinda järjest kõrgemaks kruvivad, tundub teatrikogemuse väärtus järjest enam langevat ning kogenud Eesti publik võiks olla küll valmis üksmeelselt otsustama, et ebamugavate suveteatrite juba aastaid kestnud trend ei ole enam kasvavat piletihinda väärt.

Etendust ümbritsevale liigset tähelepanu tõmmata pole sisu suhtes õiglane, aga sama ebaõiglane on jätta see täiesti tähelepanuta. Raadile ehitatud õnnetu publikutõus ning kaks telki – üks kohviku ja teine etenduse abiruumi tarbeks – on orgu nagu juhuslikult paigutunud.

Lavaruumi tähistavad heinarõugud küll viitavad, et etendus paigutub minevikku, kuid etenduse keskkond tervikuna on trööstitu. See küll haakub lavastuse temaatikaga ehk esimese üldlaulupeo korraldamise raskustega, kuid näeb nii ilmetu ja suvaline välja, et suudab vaevu lavastusele väärilist õhustikku luua või õigustada seda, miks peaks etendus just Raadi orus toimuma.

Võrreldes lavastusega «Pidu tuli» on «Emajõe ööbikutes» lavastaja Ivar Põllu ja kunstnik Kristiina Põllu ajaloolise materjaliga tunduvalt oskuslikumalt tööd teinud. Nii on laval tabatud eelkõige 150 aasta tagune õhustik, mis on kahtlemata huvitavam kui püüd hoida piinliku täpsusega realistlikku joont, mille peale on välja läinud «Pidu tuli» kunstnikud Martin Mikson ja Anna-Liisa Pärt.


Arhailine või mänguline

Sisu poolest on «Pidu tuli» igati väärikas. Näidendi autor Loone Ots on aus nii sündmuste kujutamisel kui ka arhailise eesti keele rakendamisel, kuid saavutanud selles niivõrd suure küllastuse, et kõik kokku mõjub liialt tehniliselt.

Ja täpselt sama võiks öelda ka «Emajõe ööbikute» kohta, kus osa sisust jääb kohati arusaamatuks saali kesise akustika tõttu ja publikusse jõuab esimesena ooperile omane hoogne ja lai kehakeel. Kuid isegi see ei takista publikut osa saamast Leelo Tungla vaimukast ja mängulisest libretost.

«Pidu tule» lavastaja Karl Laumetsa oskus lava täita ja etendust massistseenide, laulude, mono- ja dialoogidega rütmistada on igati nauditav. Sellist julgust oleksin tahtnud näha ka teksti lavale seadmisel, et paatoslikud monoloogid väsitavalt pikaks ei veniks. Samuti oleks võinud seda energiat, millega esimene vaatus käima lükatakse, hoida ka etenduse teise poolde, et publikul oleks peale härda südame veel midagi koju viia.

Rahvuslik või isiklik

Laumetsa ja Põllu käsitlused on täiesti erinevad. Laumets toob vaatajate ette laulupeo rahvusliku ja sotsiaalse mastaabi, Põllu näitab laulupeo isiklikku mõõdet.

Seetõttu on ka «Emajõe ööbikute» lava, mis koosneb ainult lauast, toolidest ja väiksematest kodustest rekvisiitidest, hoopis intiimsem. Laulupidu on selles lavastuses toodud isiklikku sfääri, pereringi ning suurürituse korraldamisega kaasnevad väljakutsed on esmalt isiklikud ja inimlikud. Ka «Pidu tulest» ei puudu tegelaste tunded, unistused, ambitsioonid, kuid just lava suurus on see, mille tõttu lavastuse isiklik mõõde mõju ei avalda.

Isiklike emotsioonide epitsentrisse on mõlemas lavastuses pandud Lydia Koidula. Nii Saara Nüganeni kui ka Maria Listra Lydia (esimene «Pidu tules», teine «Emajõe ööbikutes») on ilus, tugev, järjekindel.

Nüganeni Lydia on ka hell ja nukker, mis kasvatab publikus empaatiat; Listra Lydia jõulisust, karismat ja kompromissitust saadab edu, mis tõstab ta peaaegu kangelase staatusesse. Ja just need omadused teevad «Emajõe ööbikute» Lydiast palju parema ees- ja võrdkuju, kui seda on näiteks Kalevipoeg.

Déjà vu ehk nähtutunne on prantsuskeelne väljend, mis tähendab läbielatava kogemist sellisena, nagu oleks see juba läbi elatud.

Ooper ja draama
Alo Põldmäe kammerooper «Emajõe ööbikud» esietendus 7. juunil Tartu Uues Teatris.
Loone Otsa draama «Pidu tuli» esietendus 11. juunil Raadi orus Raadi suveteatri lavastusena.

Jaga

Vaata lisaks

Registreeri