Kerli Jõgi: «Odysseia» Tartu ühissõidukites

Tartu postimees, 18.08.2015

Tartu Uue Teatri suvelavastust «Odysseia» võib nimetada teatri esimeseks klassikalavastuseks. Loo struktuur ja tegelased on tõepoolest laenatud Homerose eeposest, kuid Ivar Põllu lavastus ise on kõike muud kui klassikaline.

Etendus algab peaaegu jumalatele väärilise pidusöögiga, kus publik ei ole jäetud pelgalt pealtvaataja rolli. Just nii nagu lubab lavastust tutvustav tekst teatri veebilehel, tuleb publikul kõik kaasa teha, kogu Odysseuse rännak algusest lõpuni.Teatris ei ole publiku kaasamine tegevusse üldjuhul lihtne ülesanne. Ei neile, kes on laval, ega ka publikule, kes on ootamatult ebamugava tähelepanu alla sattunud. Mugavusest ei pea sellele etendusele tulnud publik sugugi loobuma, sest kõige eest on hoolitsetud. Publikut hoitakse kursis nii korralduslike küsimuste kui ka loo olulisemate üksikasjadega.

Erakordne bussireis

Ainus, mida bussidesse paigutatud publik ette ei tea, on suund. Just nii nagu Odysseusel oma rännakutel. Ja neid, kellele ühissõiduk pole esimene valik, võiks just innustada võimalus jagada bussisõitu Odys­seusega. Näha lähedalt kangelase peataolekut ja kuulata pealt tema isiklikke vestlusi. Ühtlasi on see tõenäoliselt esimene ja ainus viis saada osa bussidiskost, -tagaajamisest ja -romantikast.

Buss pole selles lavastuses mitte ainult transpordivahend või tühi efekt. Buss on lavastuse teiste mängupaikadega, nagu Raadi mõisa park või bussipeatus Annelinna servas, täpselt samaväärne mänguruum. Mängukohtade võimet loos kaasa rääkida on siin maksimaalselt rakendatud ja selles mõttes ei erine «Odysseia» teistest suvelavastustest, kuid Ivar Põllu kunstnikutöö on tähelepanuväärne hoopis teisel põhjusel.

Ükski koht pole siin spetsiaalselt mängu jaoks loodud või mängimise jaoks ülemäära kohandatud. Pigem on väljaspool teatrit asuvad mängupaigad nii täpselt valitud, et pealtnäha juhuslik detail, nagu tervisesportlane pargis, ootav linnakodanik bussipeatuses või tuli paneelmaja aknas, muutub Odysseuse loo kontekstis ootamatult kõnekaks. Ja see näitab nii kunstniku mõõdutunnet kui ka nutikust.

Mängupaikade arv ja suurus pole proovikivi mitte ainult kunstnikule, vaid ka näitlejatele, kelle ülesanne on suunata suures ruumis publiku kergesti laialivalguvat tähelepanu. Ja seda raskendab asjaolu, et Odysseuse eksirännak on suures osas isiklik, intiimne ja vaimne, mis sündmusterohkes rännakus läbi suure avaliku ruumi kergesti lahustuda võib.

Kaasaelamist kergendab aga Helgur Rosenthali kehastatud Odysseus, kelle lihtne välimus ja mõtlik loomus mõjuvad kõike muud kui kangelaslikult. Seetõttu ei saa Rosenthali Odysseust imetleda, aga temaga on väga lihtne samastuda, tema saatuses iseennast ära tunda.

Kontrastide mäng

Odysseusele on hea kontrast etenduse tõeline kangelane, Janek Joosti Achilleus. Korralikule kangelasele omaselt hukkub Achilleus sõjas. Ja surnud kangelasele omaselt on tema kõne, mõtted, naer ja isegi kõnnak korraga nii eneseirooniline, imetlusvääre kui ka eepiline.

Kontrasti ei jagu mitte ainult tegelaste vahele. Maarja Jakobsoni Penelope soe kutsuv hääl on vastuolus hiiglaslike sinavate korrusmajadega. Ja selles kontekstis tundub Penelope palju tõelisem kui kõik see, mis on tema ümber. Penelope ootus, paigalseis on valusalt aus iroonia nii bussist välja aetud publikule kui bussile kiirustavatele linnakodanikele.

Orienteerumismäng ruumis ja emotsioonides lõpeb aga seal, kus algas – Tartu Uue Teatri majas, mis tundub pärast peaaegu kolmetunnist söömist, joomist, kõndimist, istumist, seismist, nautimist ja kannatamist nagu kodu.