Kerli Jõgi, Tartu Postimees, 02.05.2024
Tartu Uue Teatri uusim lavastus on mängukavas värske vaheldus. Paljusid ruumilahendusi näinud teatrisaali asemel etendub «Tundmatute asjade mets» väikeses saalis ja laval toimuv jutustab enam asjade lihtsast funktsionaalsusest ja vähem inimeste keerukast eksistentsist.
Lavastuse kunstnik Arthur Arula on läinud pisendamise teed ka lava kujundamisel. Esmalt avaneb publikule põrandast kõrgemale tõstetud ekraan, millel kujutatakse tuttavaid vannitoas leiduvaid objekte nii harjumuspärastes kui ka ebaharilikes olukordades. Seejärel avaneb ekraani tagant napilt kolmemõõtmeline vannitoa suurune ruum.
Sellised mõõtmed aitavad publiku vaatevälja hõlpsalt täita ja tema tähelepanu hoida. Pisike saal ja lava sunnib esemeid intensiivselt jälgima ja nende mõttekuse järele küsima.
Seebimullid ja õhupallid
Etenduse tegevustik ei koosne omavahel tihedalt seotud stseenidest ja järgnevusest olulisem tundub stseenide kestus. Lavastaja Andreas Aadel on lavastanud stseenid pikkusega, mis balansseerib lõbu ja igavuse piiril.
Ventilaatorite ja pesumasina pelk pöörlemine vaataja huvi ei köidaks, sest just sellise argisuse eest publik teatrisse põgenebki. Aga kui esemed tekitavad ootamatuid ahelreaktsioone laval, paneb see ka täiskasvanud publiku reageerima nagu seebimulle püüdvad lapsed.
Oluline koht tegevustikus on ka ebakõladel, kus lustlik õhupallide pöörlemine muutub kriipivalt eluohtlikuks või tuttava teleseriaali sisu jutustab ümber võõras tehishääl. Et lavastus räägib täiesti tavalistest asjadest, on ainult pool tõde ja selle teise poole moodustab nende tavaliste asjade omavaheliste suhete absurdsus.
Esemed on harva disainitud rööprähklevaks ja nad ei kohane hästi muutuva maailmaga. Lavastus näitab, kuidas eseme või nutirakenduse väärtus seisneb selles, kui loogiliselt paigutub see inimese ellu. Kui muutub eset ümbritseva keskkonna toimimisloogika, muutub ka ese kiiresti ebafunktsionaalseks.
Vahendajad
Laval on lisaks esemetele mõned inim-rollid, mis on lavastatud selliselt, et mõjuvad enam kunstlike kui psühholoogilistena. Tegelaste käitumises ja maski või päikeseprillidega täiendatud välimuses ei joonistu välja identiteet või isikupära. Näitlejad ei täida inimese rolli, vaid ainult vahendavad üksikuid inimesele omaseid funktsioone.
Maskis Grete Jürgenson täidab terve stseeni monoloogiga, mis koosneb omavahelt nõrgalt seotud sõnade jadast. Sõnu püüdlikult välja hääldades ja neid korrates rõhutab ta nende kõla. Ta on nagu inimsõnaraamat, mis edastab ainult vokaalset väärtust ja laseb nii sõnadel tähendusest tühjaks joosta nagu õhul täispuhutavast diivanist stseeni lõpus.
Sarnaselt tegutseb ka Kirill Havanski kujutatud tegelane, kes esmalt kerib populaarses muusikakuulamise nutirakenduses sobiva loo leidmiseks ja seejärel veebipoe valikus. Ta täidab ainult skrollija rolli, kes liigub ühest infoväljast teise. Nii seikleb ta küll läbi avarate veebimaastike, kuid jõuab lõpuks sealgi väikeste asjade rägastikku.
Lavastus püsib temaatiliselt väga hästi koos ja kuigi selle võib liigitada komöödiaks, ei paista nalja tegemise ambitsioon kriipivalt silma. Nali ei ole spetsiaalselt lavastusse konstrueeritud, vaid see tekib läbi harjumatute seoste.
Lavastuse vastuvõtt on selle tõttu ka väga haavatav, sest sõltub konkreetse publiku huumorimeelest. Küll aga võiks etendus kõigile meelde tuletada, et rõõm argielus ei sünni suurtest kordaminekutest, vaid väikestest ebaglamuursetest hetkedest, nagu pesumasina rütmis põrandal hüplevad õhupallid.