Draama 2016 esietendus „Eluaeg” kaevab mälestustes, ühtaegu väga isiklikes, aga ka korduvates.
Labürintteatriühenduse G9 etendustel osalenud oskavad lavastuse süsteemi juba pisut ette kujutada, võib-olla mõjub see kohati enesekordamisenagi. Rahulikult toolis istumise ja laval toimuva jälgimisega siin pistmist ei ole, küll aga liikumise, kaasamõtlemise ja -tunnetamisega. Sedapuhku saab rännak alguse Tartu Riia tänava raamatupoest Sõna. Inimestele jagatakse ümbrikud, mille võib avada järgmises sihtpunktis, korteris number 12. Just sealt saab alguse teekond, kergelt müstiline, nostalgiat tulvil.
Algul on publik omapead ja ühtki juhendajat ei ole kuskil näha. Ümbrikus peituvate juhiste kaudu muutub korter sumisevaks pesaks. Inimesed toimetavad mõnusalt ringi: kes koristab, kes aitab mantleid seljast, kes pakub teistele õunu.
Tekkida võib tugev nostalgiahoog. Eriti kehtib see tartlaste või Tartus elanud inimeste puhul. Teekonna algusse, kus kõik veel koos viibivad, on loodud üks üsna isemoodi stseen. Õigupoolest tähendab see lihtsalt vaadet läbi kangialuse Riia tänavale. Näeme möödumas inimesi, kellest mõned on labürintteatriühenduse näitlejad, suurem osa aga saab teatri osaks enese teadmata. Kangialune tekitab raami argipäevapiltidele. Inimesed kõnnivad ja sõidavad mööda. Veidra kõnnakuga möödujad annavad koomilise elemendi, nina nutitelefonis möödujad vaat et ühiskonnakriitilisegi. Mõtlen: kui palju võib mind ennast leida samamoodi kõndimas? Kui jabur see tegelikult välja näeb! Teekonda ennast üksikasjalikult kirjeldada ei ole siinkohal vahest kohane. Ühest küljest, et mitte kogetavat ette jutustada, teisalt oleks see kogemus nii ehk naa üksnes sinu oma. Kõik kogemused on individuaalsed, eri gruppe juhitakse järgmisse sihtpunkti erineval moel.
Kõrvalepõige. Olen alati osalusteatreid pisut peljanud ja eelistanud jälgida toimuvat rahus turvalisest hämarast saalisügavusest. Labürintteatriühendus selliseks võimaluseks ruumi ei jäta, vastupidi, etenduste mõte on toimuvat koha põhjal tunnetada. Vaadata, kuulata, nuusutada, katsuda. „Eluaja” puhul sain selgemini aru, mis on mind osalusteatri puhul nii sageli ebamugavust tundma pannud: see, kui provotseeritakse provotseerimise enese pärast, tegelikku osalemist ootamata, sageli publiku erinevaks reaktsioonikski valmis olemata. Või kui kaasamise eesmärk on inimeste ülekavaldamine. Publiku käpiknukkudena kasutamine ja manipuleeritavuse näitamine kõikvõimsa (teatri)jumaluse positsioonilt. Muidugi on näiteid, kus need meetodid end õigustavad. NO99 omaaegne suurprojekt „Ühtne Eesti suurkogu” osutas manipuleerimise ja emotsioonide suunamise teel olulistele vajakajäämistele nii poliitikute käitumis- kui ka valijate otsustamismehhanismis. Teisalt on seegi tagantjärele iroonilise laengu saanud. Piisab vaid meenutada teatrijuhiga seotud skandaali, kus teater kordas suhtluses ise kõiki „Ühtses Eestis” esile toodud vigu.
Osalemine, mitte kavaldamine
Ehkki turvatsoonist väljarebimine ja piiride katsetamine võib nii mõnigi kord olla põhjendatud, meeldib mulle labürintteatriühenduse osalusprotsessile lähenemine. „Eluaeg” pakub kavaldamise ja ebamugavustunde asemel keskkonda, kus on turvaline süveneda mälestustesse, mida kolmetunnise etenduse jooksul pakutakse. Hoiatus: tekkida võib tugev nostalgiahoog. Eriti kehtib see tartlaste või Tartus elanud inimeste puhul. Kui lavastuse esimene pool on rännak mööda Tartut, eelkõige Toomemäe kanti, siis ülejäänud aeg möödub ühes majas. Näitlejad on jaotunud mööda maja ja publikul on võimalik ise eri kohti ja kogemusi avastada. Neid ära rääkida oleks jällegi nadi. Minus tekitas see etenduse osa pisut üksijäetuse tunnet. Näitlejad ei jälginud enam nii palju, kas publikul on pidevalt tegemist või mitte. Igaühe kogemus sõltus peamiselt enda initsiatiivist. Üks inimene publikust kirjeldas hiljem, kuidas ta käis ja otsis enesele tegevust „nagu rõõmus jänku”. Mõni, sealhulgas mina, ei osanud end korraga enam kuhugi sokutada, astus kogemusruumist välja ja jäi lihtsalt maja ette ootama, kindlalt teadmata, kas etenduses juhtub veel midagi. (Juhtus küll, nii et need, kes siis lahkusid, jäid lõpust ilma.)
Igal juhul ei ole „Eluaeg” selline etendus, mis mõne päeva pärast kuhugi pealetulevate mälestuste alla kaoks. Mälestustest rääkiv lavastus loob ise ereda mälestuse. Selline teatrivorm sunnib hetkes olema ja mõjub kiirustavas maailmas omamoodi tervendavalt. Mis siis, et mõnikord läheb teekonnal kuuldav jutt õige pisut motivatsioonipostri nägu. Vähemasti sel rännakul, mille mina läbisin. Nagu öeldud, rännakud on erinevad.