Teatripreemiaga pärjatud Renate Keerdi uuslavastus pakub füüsilist koomikat ja argielu poeesiat.
Kes on Renate Keerdi lavastusi näinud, teab, mida oodata. Keerdi puhul tähendab see muide komplimenti, mitte viidet enese kordamisele. Lavastus „KOON” kõditab närve, mõistust ja füüsist. Kohe kindlasti puudutab see näitlejate füüsist, kellel näib jõudu olevat nagu sälgudel.
Aga ega publik ka puutumata jää. Seda rohkem küll tugitoolisportlase efektina. Vaatad raju spordivõistluse ära ja pärast tahad ise ka natuke aega hingeldada. Huh, kus sai kaasa elatud!
Igavesti kihvt, et näitlejaid just seesugune enese proovilepanek huvitab. Tartu Uuel Teatril ühest küljest küll pole oma truppi, aga samal ajal natuke nagu oleks ka. Sama seltskonda oleme näinud etendusest etendusse. Neid paistab ühendavat lõputu uudishimu üha eripärasemate teatrivormide vastu. Tõsi, Keerdi lavastust võiks peaaegu traditsiooniliseks draamalavastuseks pidada, kui seda võrrelda Ingomar Vihmari kolme aasta taguse lavastusega „Keskea rõõmud”, kus „KOON-us” laval olevatest näitlejatest osalesid Katrin Pärn, Piret Simson ja Janek Joost ja kus ükski näitleja ühegi etenduse alguses ei teadnud, mis täpselt edasi saab või kuhu see kõik välja jõuab.
Krapsakus ETV-st
Kuigi Keerdi lavastused on klassikalisest narratiivipõhisest lähenemisest kaugel, on „KOON-ul” („KOON-il”? „KOON-el”?) varasematega võrreldes ehk isegi pisut kergemini sõnastatav telg. Või noh, valetan, aga mitte liiga palju. Puhtfüüsilise koomika juures on kõvasti argielu poeesiat. Läbi käiakse soorollid, tugevama ja nõrgema temaatika, alaline kiirustamine ei tea kuhu.
Kõigele eelnevale viitavate stseenide kogumi ees, taga ja ümber on Tiina Meeri kudumisõpetus. See ei sobi mitte ainult kogu selle „metafüüsilise ja mitteasjaliku kudumi” (sedasi tutvustatakse lavastust kavas) metafooriks, vaid pakub à la Renate Keerd serveerituna eri kihte. Meeri legendaarsetest ETV käsitöösaadetest tuntud krapsakas kõneviis on juba omaette etendus, ka lindilt. „Krapsakas” ei ole ilmselt just kõige täpsem sõna selle iseloomustamiseks, aga ega mul midagi paremat ka pole. Vaevalt et tema kudumisõpetuste omaaegse populaarsuse taga olid just lõng ja silmused. Lavastuses lisatakse Meeri lugudele liikumiskeel, mis haarab sõnade teisi võimalikke tähendusi. Nii seal kui ka nn Meeri-vabades stseenides võluvad ikka nii verbaalse kui ka liikumiskeele põhjal loodud uued kombinatsioonid, võõritused, tähenduste loomine või neist puhastamine.
Aju tänab
Puhtvisuaalselt on see võluv ja aju tänab söögikorra eest. Tähendustega mängimise kommet pole just keeruline ära tunda, vaadakem kasvõi lavastaja pealkirju: „KOON” praegu, varem näiteks „PURE MIND” ja „PUNG”. (Mis mõttes? Pungi mõttes.)
Muide, pärast seda lavastust otsustasin oma hommikutesse suhtuda nagu kunstiteostesse. Ega ma enne seda küll kuigi tihti mõelnud, et unesegane ukerdamine ja uniste pereliikmetega jauramine võiks olla poeetiline. Hommikutes on poeesia. Lastest või kaaslastest tüdinemises on poeesia.